Rekordilisel Emajõe maratonil korraldati päästeaktsioon: appi tõttasid ka kalamehed

Sõudjad Emajõe maratonil Foto: SAK Tartu

Laupäeval peetud Emajõe maratonist võttis osa rekordiline rahvahulk 127 paadil 174 sportlasega. Kavas olid Jõesuust lähte saanud 56-, Reku 37- ja Kärevere 18kilomeetrine distants.

38 korda toimunud kondiaurul liikuvate veesportlaste Eesti väärikaima jõemaratoni pika distantsi võitis ühepaadil sõudnud Mark Theodor Jalakas TÜASKst, aeg 3:48.11,1. Talle järgnesid niisamuti ühesel mullune võidumees tallinlane Aleksei Lipintsov 3:48.44 ja Kristo Kross 4:10.53,8ga.

Rekust startinud sõidu võitis 2:28.38ga SAK Tartu noorte paarisaerunelik Märt Veri, Martin Siiman, Oliver Hanson, Erlend Suursepp. Neile järgnesid ühepaadil sama klubi hingekirjas Ken-Markus Üle ja ühesüstal riigi üks parimaid Kevin Poljans Viljandist, ajad vastavalt 2:37.57,2 ja 2:42.03. Ühtlasi kindlustas parim aerutaja enesele Eesti rajaaerutamise meistrivõistluste maratonidistantsi meistritiitli. Lühikesel maal finišeerisid esikolmikus vaid aerutajad. Lisaks akadeemilistele paatidele olid stardis SUPid, kanuud ja rahvapaadidki. Mõõduvõtu muutis unikaalseks kirikuvene osavõtt.

Üritust organiseerinud SAK Tartu tegevjuht peakorraldaja ametis Rait Merisaar jäi korraldusega rahule ja märkis, et tänavu ei pääsetud päästetöid organiseerimiseta. «Ilmaga vedas, väike tuul küll keerutas, ent sademeid polnud. Meeldejäävaks muutis selle maratoni ühepaadil ümber läinu ja tema turvalisuse tagamine: appi tulid õnnetust pealt näinud kalamehed, kes ta lähedal asuva Kärevere punkti transportisid. Seal sai noorsportlane sooja ja toodi hiljem kohtuniku poolt finišipaika,» rääkis isegi sõudesporti harrastav korraldaja.

Tema sõnutsi kujunes omaette ooperiks sportlase ühepaadi tagasi toomine, sest aktsioonile kulus tunde. «Minu sõber, kes ise kulges akadeemilisel süstal, võttis ühese kuidagiviisi sleppi ja kulges sellega finiši poole, kuni leidis madala kaldaga paiga aluse maale tõmbamiseks. Mina sõitsin koos abilisega ligi kolm tundi ülesvoolu, panime esiti paadist jupp maad mööda ja alles GPSi järgi tuvastasime selle asukoha,» jutustas Merisaar pikale veninud operatsioonist, mille sarnast tema karjääri jooksul polnud enne ette tulnud.

Kuidas sedavõrd mastaapset üritust korraldatakse? Merisaare sõnul on tegemist päris keerulise logistilise operatsiooniga: lisaks tehnilisele planeerimisele vajavad hoolt SAK Tartu liikmedki, kuna paljud sealsed sõudjad-aerutajad lähevad ise maratoni nautima.

«See on päris keerukas, sest lisaks üldisele korraldamisele on vaja sõitjad stardipaikadesse transportida. Alati veame ka mõne linnainimese paati, kes teisel juhul ilmselt starti ei jõuakski. Maraton elab oma elu, sest meil on head ja kindlad abilised – igaks välja kujunenud rollis – , kes teavad täpselt, mida teha,» rääkis korraldaja, kes enda sõnul on saanud viimaste startide eel vabalt võtta – suhelda osalejatega ja staabist korraldust juhtida.

Merisaar tõdes, et suurima massi moodustavad matkasüstad, ühe rohkem näeb püstjala-aerulaudu, rahvakeeli SUPegi. «Tahaks rohkem sõudepaate näha. Meil on unistusi, mida edaspidi ellu viia. Proovime iga paari aasta järel mõne uuendusega hakkama saada. Arenguks saab nimetada minu sõbra arendatud ajavõtusüsteemi, mis korraldaja ja osaleja vaates kogu elu palju mugavamaks muutis,» rõõmustas ürituse juht