Pelle Pohlak: Eestis hakkab tekkima jalgpallikultuur!

Pelle Pohlak on juba aastaid olnud Eesti edukaima jalgpalliklubi president. Kuigi Eestis on hetkel nende käes kõik täiskasvanute tiitlid ja karikad, tuleb tema sõnul vaadata ainult tuleviku poole.

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

FC Flora on kehtestanud Eesti jalgpallis rohevalge võimu: nii meeste kui naiste seas hoitakse hetkel enda käes kõiki kodumaiseid tiitleid ja karikaid ning suure eduga juhitakse meistrivõistlusi ka tänavusel hooajal. Jalka puhus sel puhul juttu klubi presidendi Pelle Pohlakuga.

FC Flora on sel aastal teinud Eesti jalgpalliajalugu: esimest korda on nii meeste kui naiste arvestuses kõik kodumaised suured tiitlid ühe klubi käes. Isegi aastalõputurniiril jäid Flora võistkonnad peale! Kas see tähistab, et olete justkui kuhugi kohale jõudnud, mingi eesmärgi saavutanud?

Iga kord, kui arvad, et oled jalgpallis kuhugi jõudnud või midagi saavutanud, siis hakkad ainult vastu pükse saama! Mulle meeldis, kuidas Arno Pijpers pärast viimast tiitlit ütles: kui talt küsiti, et kas kõik on hästi ja super, siis ta vastas, et kaugeltki mitte – kõik on okei. Kasutan ka tema sõnu ja ütlen, et meil on kõik okei. Jalgpallis ei saa sa kunagi valmis ega jõua kunagi kohale: asjad kogu aeg muutuvad.

Klubi peale on meil 70 inimest: kontoritöötajad, treenerite tiim, staff – et see kõik töötaks, on vaja meeletul hulgal inimsuhteid. See kõik võib kiirelt pea peale lennata. Sellises kohas polegi kunagi võimalik, et oled nüüd valmis või kohal. Arvan, et oleme okeis seisus, meil on inimesi ja isiksusi, kes teevad iga päev tööd, et liiguksime õiges suunas.

Kui olete praegu okeis seisus, siis mis hetkel saaks öelda, et olete heas või väga heas seisus?

Peaksime suutma tagada stabiilsuse veel kõrgemal tasemel. Kui praegust seisu vaatame, siis me ei ole koduliigas Bayern või Juventus, kes on aastaid järjest võitnud. Oleme võitnud ainult ühe tiitli järjest – see ongi «okei». Meil ei saa veel ühe klubi ülemvõimust rääkida. Heast seisust oleme seega kaugel, väga head, ma arvan, kunagi ei tekigi. Kui ütleksin kunagi, et oleme väga heas seisus, siis liiguksime sealt edasi ainult allapoole. Iga päev tuleb näha võimalusi arenguks ja edasi liikumiseks – see on ainus võimalus edukas olla.

Mis on peamised asjad, mida olete viimaste aastate jooksul õigesti teinud?

Esimene asi on see põhimõtteline idee, mille sõnastasime aastaid tagasi: keskenduda Eesti jalgpallurite arendamisele ja proovida olla klubi, kuhu Eesti parimad noored tahavad ja saavad tulla. Ma arvan, et see on üks meie suuremaid võite. Selleks et nad tahaksid siia tulla, peab sõna levima, et siin on kõik hästi: mängijad arenevad, tehakse professionaalset tööd, murede korral kuulatakse ja aidatakse.

Lisaks on see, et inimesed on siin saanud töötada juba pikka aega. Norbert (Hurt – toim.) on saanud sportlikku poolt koos treeneriperioodiga üles ehitada väga pikalt. Me ei ole keerises, kus inimesed pidevalt vahetuksid.

Norbert Hurt töötab FC Flora jalgpalliklubis spordidirektorina.

FOTO: Eero Vabamaegi/PM/SCANPIX BALTICS

Oled Flora presidendi ametit ametlikult pidanud neli aastat, aga olid juba natuke enne seda klubi juures tegev. Mis on olnud peamised muudatused, peamised uued sihid, mis selle ajaga on saavutatud?

Tooksin kõrvalaspektina välja, et ütlesin presidendiks saades üsna alguses välja, et ma ei taha kunagi, et Florast läheks keegi tüliga ära. Siiani on see minu meelest õnnestunud. Muidugi on olnud probleemseid hetki, aga need on suudetud normaalselt selgeks rääkida. Mihkliga (Ainsalu – toim.) läks ka kõik lõpuks väga sõbralikult, ei olnud olukorda, kus keegi oleks kellegi peale solvunud.

Üks asi oli aga see, et pidime noortetöö korda saama. Floras ei olnud varem noortetöös toimuvale suurt tähelepanu pööratud. Ma ei hakka ühtegi vekslit välja käima, aga näen seda tööd, mida hetkel noortega tehakse, ja seda energiat, mis sinna panustatakse. See on järgmine koht, kust võiksime klubina tõusu teha. Kunagi oli meil ainult paar treenerit, kes olid pikemat aega, ülejäänud vahetusid pidevalt. Treeningukeskkond oli samuti väga treeneripõhine – julgen öelda, et praegu on see Floras klubipõhine. Öeldakse, et ideaalis on see vahekord selline, et 80 protsenti on klubi ja 20 protsenti treeneri käekiri. Oleme sinnapoole teel ja lähiaastatel peaks see hakkama vilja kandma.

Milles see vilja kandmine seisneb – kas esindusmeeskonda peavad jõudma oma noored?

Jah – kui vaatame kasvõi praegust esindustiimi, siis on väga vähe neid, kes on meie juures maast madalast üles kasvanud. 2002. aastal sündinute grupp oli meil näiteks vahepeal täiesti puudu, panime selle hiljem kokku. Meil ei olnud üht aastakäiku: Flora-suguse klubi jaoks on see ju täielik absurd. 2003. aastal sündinud olid madalamal tasemel, kui oleksime tahtnud. Praegu peaksime olema ainus klubi Eestis, kellel on noortevõistkond kõige kõrgemal tasemel igas vanusegrupis.

Noortesuund on tegelikult tänamatu – vilju näeb ju alles kümne aasta pärast. Võibolla näeme alles siis, et tuleb hakata mingeid asju korrigeerima, kui tulevad näiteks ainult teatud tüüpi mängijad. Üldpildis on see aga üks suuri muutuseid, mis sai tehtud. Taavi Trasberg oli Inglismaalt tagasi tulnud ja töötas meil kolme grupiga. Ühel hetkel teatas ta, et Rakvere Tarvas kutsub teda oma noortetöö juhiks. Norbertiga helistasime ja ta ütles mulle, et meil ei ole ka sellist inimest – las ta on pigem meil, teeb vigu ja õpib neist, saame kiiremini tulemuse. Taavi töö ja energia ongi väga suurt rolli mänginud.

Kõik see peab välja viima sinna, et klubi toimib niimoodi, et oma kasvandikud jõuavad üles välja. Seda erilisem on, et viimasel ajal on meie mängudel olnud publiku seas ka palju meie noormängijaid. Loodetavasti saab kunagi mõni mängija 35aastaselt kaptenina karjääri lõpetades pisarsilmil öelda, et näe, mina käisin siin kunagi kaasa elamas ja nüüd olen siin.

Jääb mulje, et paljudel Eesti mängijatel on just Flora esimene valik. Miks see nii on?

Olen nõus, et pigem vaadatakse praegu meie poole, aga aastad on erinevad. Kui Levadia oli edukas, siis vaatasid kõik sinnapoole. See on seotud eduga. Noortejalgpallis on samamoodi: kui näiteks 2006. aasta vanuses on üks väga hea võistkond, siis kõik ambitsioonikad vaatavad nende poole. Mul endal on tunne, et viimastel aastatel on olnud üha rohkem noori, kes on saanud esindusmeeskonna juures võimaluse või ka nendega treenida. Ma arvan, et haistakse seda, et meil antakse just eestlastele võimalusi – teistes võistkondades on rohkem leegionäre ja võibolla tunnetavad nad seda, et mujal oleks läbilöök keerulisem. Samamoodi on selle taga aga kindlasti ka treenerite hea töö.

Mainisid leegionäre. Lihtne küsimus: millal mängib Floras järgmine mitte Eesti passiga mängija?

Hea küsimus. Eelmisel aastal öeldi Anselmi Nurmela kohta ka lõpus, et ta on sisuliselt eestlane!

Selleks peab hunnik asju kokku langema. Võtame mõne suvalise positsiooni väljakul – meil ei tohi olla klubis ühtegi sellist mängijat või sellise perspektiiviga mängijat, keda võiks hakata sellele positsioonile sisse mängitama, ning samamoodi ei tohiks selliseid mängijaid olla ka üheski teises Eesti võistkonnas, kust me tahaksime seda mängijat saada – või kust me sellist mängijat kätte ei saa. Samamoodi ei ole välismaal ühtegi sellist Eesti mängijat, keda tagasi kodumaale tuua. Kui kõik need asjad kokku langevad, siis võiks tekkida olukord, kus see üks leegionär kuskilt tuleb, aga sellist asja, et kuskilt Peruust või Ghanast hakkaksid mehed järsku sisse jooksma, seda varianti ei ole.

Viimasel ajal on kriitikutel Flora puhul pinnuks silmas olnud Eesti mängijate arendamise teema. Välja on toodud, et mõned mängijad oleks justkui kõrvale heidetud – kasvõi seesama Mihkel Ainsalu näide. Tahtsite teda talvel välismaale müüa, aga kui see mingil põhjusel ei õnnestunud, siis ei olnud tal justkui enam võistkonnas kohta.

Mihkel oli ju tegelikult võistkonnast eemal ainult suve lõpu poole, enne seda oli ta vigastatud ja teda prooviti terveks ravida. Kuskilt jäi valesti kõlama, et Flora teda rohkem ei aita – tegelikult me teatud agentide kaudu ikka aitasime ja otsisime talle klubi edasi isegi siis, kui ta enam esindusmeeskonnaga ei treeninud. Selle situatsiooni puhul ei olnud kuidagi tegu sellega, et see oleks olnud ühepoolne – mõlemad osapooled said aru, et nii on parem. Ei olnud temal enam hea olla meie esindusmeeskonna juures ja meile ei olnud hea, kui tema seal on. Ma arvan, et see on viisakalt öeldud.

Muidugi – mitte kunagi ei tea jalgpallis asju ette. Kui eelmine hooaeg algas, oli Markus Poom sisuliselt põhiline keskpoolkaitsja, aga sai vigastada. Vladislav Kreida alustas tema asemel nii edukalt, et tõusis ise põhimeheks. Sel aastal olid alguses Ainsalu ja Poom vigastatud ja tuli Soomets, kes mängis väga hästi. Konkurents muudab seda, mis saama hakkab.

Kui varem on öeldud, et klubis peab olema konkurents, ja kui see konkurents tekib, siis öeldakse, et ei tohi konkurentsi olla ja mängijatele peaks võimalusi lihtsamini andma. Ma arvan, et õiget ja valet siin ei ole – iga klubi valib oma suuna ja lähtub sellest, kas mängijad tulevad sinu juurde või mitte. Ma arvan, et kui meil on mängija, kes ei suuda läbi lüüa või põhikoosseisu tõusta, siis ega palju võimalusi pole: pead veel rohkem tööd ja vaeva nägema. Pole ju reaalne, et kui sa Eestis selles konkurentsis läbi ei löö, siis oleksid välismaal väga edukas, see ei ole minu arvates võimalik.

Meil on häid näiteid ju võtta küll. Märten Kuusk ei saanud alguses Floras üldse löögile, tema ees mängis keskkaitses Jürgen Lorenz. Nüüd on Kuusk üks abikaptenitest. Samamoodi ei saanud Michael Lilander aasta aega peaaegu üldse peale, aga nüüd mängib. Kui oled ise kannatlik ja töökas, siis saad selle võimaluse igal juhul. Mihkli puhul ütleksin puusalt, et ta on Eesti kõrgliigas mänginud seitse aastat järjest. Kõige ideaalsem aeg välja minna oleks olnud juba paar aastat tagasi, aga turg ei ole ka nii lihtne, et lähed nipsust välismaale.

Märten Kuusk (vasakul) on tõusnud FC Flora üheks abikapteniks.

FOTO: LIIS TREIMANN /PM/SCANPIX BALTICS

Kõlama on aeg-ajalt jäänud ka selline väide, et Flora arendab noori mängijaid täpselt nii kaua, kuni nad on potentsiaalsed müügiartiklid. Kui Markus Jürgenson või Brent Lepistu välismaalt tagasi tulid, siis Flora neid enam ei soovinud.

See tekib seetõttu, et vaatame asju hästi pikalt ette. Kui Lepistu meilt ära läks, oli meil täpselt teada, kes tuleb asemele, kes peavad olema need mängijad, kes võtavad tema koha üle. Oleks tema ka veel keskpoolkaitses sel aastal juures olnud, oleks see seis meil seal veelgi tihedam ja hullem. Vaatame asju pika perspektiiviga, tihtipeale on juba järgmised mängijad olemas, kes võiksid edukalt mängida. See on jalgpalli paratamatus – kõik ei saagi meile mahtuda. Mõni jõuab tagasi, mõni mitte. Ken Kallaste näiteks värskelt jõudis tagasi. Neid näiteid on tegelikult mõlemat pidi.

Kui mõtleme Levadia peale, siis Konstantin Vassiljev tuli ju Eestisse naastes meile, Aleksandr Dmitrijev ja Dmitri Kruglov läksid ju alguses üldse Infonetti. Seda juhtub igal pool klubides.

Kui siit-sealt asju kõlama jääb, siis ma ütleksin teistpidi, et see näitab väheke, et meil on jalgpallikultuur, inimestele lähevad asjad korda. See, kui mõne teise pallimängu võistkond tuleb naaberriigist mängult ja mängijad-treenerid panevad kogu tee bussis õlut, siis need on asjad, millest ei räägita või mis ei lähe korda. Võibolla ei ole inimesi, kes tahaks neid asju välja tuua, või ei ole see ringkond nii suur, et neile kõlapinda anda, aga jalgpallis on tekkinud see, et kui kuskil midagi on, siis tahetakse see kohe välja tuua ja avaldada. Mingisugune jalgpallikultuur hakkab tekkima!

Tihe sõel ja terav konkurents – kas olukord esindusmeeskonnas on sihilikult tekitatud selline, et terad sõkaldest eristuksid?

Ma ei ütleks, et see terad sõkaldest tähendab seda, et ühed on paremad ja teised halvemad. Ma usun, et kõik mängijad, kes on esindusmeeskonnas, on sellise potentsiaaliga, et nad võivad ühel päeval jõuda välismaale või koondisesse. Flora ei ole tänasel päeval see keskkond, kus peaksid olema mängijad, kes ei näe perspektiivi ja soovi areneda või oma karjääris kuskile jõuda. Pigem ütleksin, et see on tugev konkurents, kus pead hakkama saama selleks, et edukas olla.

Kuidas mõjutas klubi mullune vastasseis Frankfurdi Eintrachtiga? Kui suureks tähiseks see oli? Panin tähele, et pärast seda mängu tegi Flora sotsiaalmeedias vahepeal saksakeelseid postitusi.

Sotsiaalmeedias tehti tõesti paar päris ägedat asja, millega on meie kodumängudele saadud ka Saksa fänne, kes on meeletult meie meeneid ostnud. Pigem ma ütleks, et minu jaoks sai seda ühel hetkel natuke palju, et igal pool toonitati, et Frankfurt ja Frankfurt. Kui meil oli hooaja avamine, siis iga kolmas asi oli seal Frankfurdiga seotud. Seda läks minu jaoks tsipa liiga paljuks. Jah – esinesime korralikult, lõpuks kaotati. Praegu on see lihtsalt tore mälestus.

Frankfurdi Eintrachti ja FC Flora kohtusid möödunud aasta augustis Euroopa liiga teises eelringis.

FOTO: Marc Schüler/imago images / Schüler

Mainisid ennist seda, et inimesed teevad nalja heade inimeste kasvatamise teema üle. Kui palju jälgid, mida foorumites-kommentaariumites Flora kohta räägitakse?

Paljud asjad jõuavad minuni – inimesed helistavad ja räägivad. Mõned asjad ajavad muidugi naerma. Arvan, et olen nii palju näinud ja kogenud neid asju ja samal ajal tean, mis tegelikult toimub, et see mõjutab mind nullilähedaselt. Kui olin 14–15aastane poisike, siis läksin ja panin oma nime alt vastu, aga see oli nagu härjale punane rätik. Toona läks see meeletult hinge, aga see kasvatas mind palju. Kui 20aastane olin ja Kuressaare eest mängisin, siis tuli ka tribüüni pealt minu, mu ema ja teiste suunas igasuguseid toredaid asju, aga siis ma enam ei reageerinud.

Kui olin umbes 18, siis oli mul vist paaril aastal Kalev/Cramo hooajapilet. Käisin samamoodi ja karjusin seal. Lõpuks tean, et see käib kultuuri juurde. Kaks varianti: kas tuled sellega toime, või kui ei tule, siis pole sa õiges kohas.

Kuhu edasi? Kus tahaks FC Flora olla kahe-kolme, viie, kümne aasta pärast? Eurosarja alagrupiturniir on see, millest kogu aeg räägitakse, aga see on ka asi, mis võib tulla ja minna.

Kes mõtleb välja, mõtleb: ühe toreda Euroopa väikeriigi klubi, kes on siin Kalju vastu käinud madistamas, on kaks hooaega järjest alagruppi jõudnud. Käin Euroopas koos õppimas ühe selle klubi ametnikuga, kes kirjutas meie WhatsAppi gruppi, et kurat, koroona pani meil liiga seisma ja jäime eurosarjast välja – see tähendab, et mängime aasta sisuliselt noortega, sponsorid on tagant läinud ja raha sisuliselt otsas. Minu küsimus oleks see: kuidas on see võimalik? Oled kaks aastat järjest alagrupiturniiril, sealt makstakse head raha – kui halvasti sa pead selle rahaga ringi käima, et sellise kriisi järel ähvardab sisuliselt putka kinni panemine?

Muidugi peab olema unistus ja plaan. Tahame Eestis kogu aeg võita ja Euroopas maksimaalselt kaugele minna. Kui see peaks ühel hetkel alagruppi tähendama, oleks tore. See ei saa aga tähendada seda, et kui see ühel hetkel kätte jõuab, siis teeme mängijatele ja treeneritele topelt töötasu ja läheme hulluks. Iga kord, kui jõuad kuhugi kaugemale, siis tuleb investeeringud teha nii targalt, et sa ei ole käpuli, kui uuesti edu ei saavuta. Ma arvan, et see on midagi, mida kõik Eesti jalgpalli juures olevad inimesed peaksid mõistma.

Mu abikaasa mängis aastaid Kohila Võrkpalliklubis. Kolm aastat tuldi Balti meistriks, neli aastat Eesti meistriks. Seal Euroopas edukas olemise eest raha ei maksta. Ühel hetkel mindi Euroopas suuremat ampsu võtma – klubi läks pankrotti. Eestis ei olegi enam naiskonda, kes mängijatele palka maksaks. Kui oled edukas, pead tegema väga õigeid otsuseid, et edukaks jääda, mitte nii, et kui eelmise korra edu otsa saab, siis teeb klubi kohe samme allapoole.

Millesse on Flora oma euroedust teenitud raha investeerinud?

Noortetöö on saanud korralikke süste. Arvan, et noorte peale minev eelarve ei ole meil kunagi nii suur olnud kui praegu. See investeering on tehtud mõttega, et see hakkaks ühel päeval ka esindusmeeskonnale tulu tooma. Kui Soomes müüakse igal aastal hunnikutes noormängijaid välismaa akadeemiatesse ja igal 16aastasel on juba agent, siis ma tahaks, et Eestis jääks see mõistlikkuse piiridesse.

Flora visioon on selles plaanis seega arendada noori selliselt, et välismaale saaks müüa valmis mängijaid.

Jah. Kusjuures vanus on mängijate kaupa erinev – mõni on juba 17–18aastaselt valmis, mõni saab alles 22selt küpseks. Jesse Lingardi näide oli ju sarnane: ta oli noorena väikest kasvu ja Alex Ferguson ütles talle pidevalt, et oota, sinu aeg veel tuleb. Väga oluline on, et ei antaks alla ja jõutaks oma aeg ära oodata.

Näen väga palju teisi pallimängude võistkondi ja mängijaid. Mul on mulje, et jalgpallis liigub küll suurem raha kui näiteks võrkpallis, aga võrkpallis on see ratta pealt maha astumine kuidagi palju raskem – seal ollakse nõus panustama rohkem selleks, et sel alal kuhugi jõuda. Mulle tundub, et jalgpallis loobuvad andekad noored liiga kergekäeliselt, kuigi võimalused pole halvemad kui mõnel muul spordialal.

17-aastane Maksim Paskotši liitus sel nädalal Inglismaa meistriliigas mängiva Tottenhami akadeemiaga.

FOTO: FC Flora/Facebook

Tagasi üles
Back