Eestit esindasid Rudolf Voldemar Paal, Gustav Sepp, Otto Silber, Arnold Pihlak, Arnold Emil Kuulmann, Elmar Klaos, Heinrich Paal, Karl Ree, Alfred Prunn-Tammiko, Oskar Üpraus, Ernst Joll, Raimond Põder ja Vladimir Tell.
Ajaloolise jalgpallikohtumise ajaks polnud sõna «värav» jalgpallikontekstis veel eesti keelde jõudnud. Ka ajaleheülevaadetes kasutati selle asemel laensõna «goal». Eesti mängis oma ajaloo esimese kohtumise tulipunastes särkides, kus südame kohal ilutses kolm musta lõvi. Soome koondises mängis mitu pallurit, kes olid kaheksa aastat varem saanud olümpiamängudel (mis oli toona rahvusvahelises jalgpallis tähtsaimaks võistluseks) neljanda koha.
Eesti koondis pidas aastatel 1920–1940 kokku 107 kohtumist, alates iseseisvuse taastamisest on koondis ametlikes mängudes platsile jooksnud veel 361 korda – seega on Eesti pidanud 468 ametlikku kohtumist. Võite on kirjas 119, viike 103 ja kaotusi 246, väravate vahe on 472:819.
Eesti rekordinternatsionaal Martin Reim on teinud kaasa 157 kohtumises. Kõige rohkem väravaid on löönud Andres Oper (38). Peatreeneritest on meeste koondist kõige kauem juhendanud Tarmo Rüütli, kokku 87 mängus, millest Eesti võitis 28, viigistas 18 ja kaotas 41.