Eestlaste argipäev: kolme triibuga dress ja kalamari

Urmas Välbe (vasakul) ja Mihhail Lukertšenko Venemaa koondise suuski määrimas. Foto: Liis Treiman

Venemaa suusakoondise hooldeboksis askeldavad neli eesti meest tõmbavad fotograafi märgates selga sinise-punase kirju dressi, mille seljal ilutseb kiri «RUSSIA». Venelaste jaoks oluliste, kolme valge triibuga rõivasteta ei tohi nad pildile jääda.

Need neli meest on Urmas Välbe, Eero Bergman, Margo Pulles ja Mihhail Lukertšenko ning nende ülesanne on teha kõik endast sõltuv, et Venemaa koondise suusatajad saaksid võistelda võimalikult libedate, ent samas tõusul hästi pidavate suuskadega.

«Millised valikud meil veel olid – tööd on vaja teha ja leib lauale saada,» rääkis Lukertšenko Venemaa koondise teenistusse astumisest. «Ma saan aru, et mõned inimesed keeravad asja poliitiliseks, kuid minu arust ei kuulu sport ja poliitika kokku. Venemaa koondise hooldetiimiga liitumine oli õige tegu.»

Määrdetiimi juhi sõnul on Venemaa suusakoondis maailma absoluutne tipp ja sellises seltskonnas töötaminegi tähendab tipus olemist.

Nii kõrgele tasemele ei jõuta niisama. Eesti määrdemehed on maailmas tuntud, ega asjata ei töötaks neid koguni nelja riigi koondiste juures. Selleks et kuhugi jõuda, peab aga aastaid maailma suusakarussellil tiirlema ja olema pidevalt ka pildil.

«Meie peame tänama eelkõige viit inimest – Mati Alaveri, Andrus Veerpalu, Jaak Maed ning Anatoli ja Kristina Šmiguni –, tänu kelle meeletule tööle on ka hooldemehed pildile pääsenud,» rääkis Lukertšenko. «Sa võid ju olla ükskõik kui hea määrdemees, ent kui keegi su suuskadega kõrgele kohale ei sõida, jääd ikkagi varju.»

Eestlastest määrdemehed ei varja, et võrdsete pakkumiste korral töötaksid nad taas Eesti koondise eest. Pärast staaride loobumist pole aga siinsel alaliidul parimad ajad ning tänavusest hooajast oleks määrdemeeste töötasu vähenenud.

Seepärast otsustatigi Venemaalt tulnud pakkumine vastu võtta. Ja kuigi nad on suure idanaabriga seotud vähemalt kuni 2014. aasta Sotši olümpiani, mõtlevad nad ikkagi sellele, et võivad kunagi naasta Eesti suusatamise teenistusse.

Eesti määrdemehi võib leida ka teiste koondiste juurest. Poolakate suuski määrivad Are Mets ja Peep Koidu, ameeriklasi aitab aga Oleg Ragilo. Eesti koondise juurde on jäänud peamiselt nooremad mehed. «Neid ei teata nii hästi, kuid tegemist on täisproffide ja kõvade töörügajatega,» kiitis Lukertšenko mantlipärijaid.

Eesti mehed on Venemaa koondisega jäägitult seotud ja kõik teadmised antakse edasi oma kolleegidele, mingeid omi saladusi tagataskus ei hoita. «Teisiti pole mõeldav – vahetame infot iga päev. Hooldetiim on ühtne rong, kus iga vagun veab,» sõnas Välbe ja lisas, et võõra maa koondises võeti neid hästi vastu. «Mingit viltu vaatamist pole ma igatahes märganud.» Lukertšenko lisas, et kõik kolleegid on heal tasemel: «Ega nad pole eile sündinud!»

Kuigi suusavõistlustel liigub sportlaste ja hooldemeeste hulgas palju eestlasi, pole nendega töö infot jagada võimalik. «Leping keelab seda, pealegi teeb iga mees oma tööd ise. Mõelge – kui keegi jookseks siia sisse ja teataks, et leidis võidu tagava määrdevariandi. Mida ma talle vastaksin? Mul on ju oma variandid,» rääkis Välbe ja pidas pika monoloogi Oslo MMil nähtust, kui Soome suusatajad said tänu ideaalsele määrdevalikule tugeva eelise. «Ma ei taha teada, mida nad kasutasid, aga ma tahaks selle määrdega sõita,» lisas ta.

Eesti koondises on tavaks, et sõitjatel on oma suuskadest väga hea ja täpne ülevaade. Venemaal käivad asjad teisti – hooldetiim on nii suur, et sportlase jaoks tehakse kõik ette ja taha ära ning oma suuski nad nii hästi tunne. Samas hindavad sportlased oma abiliste tööd väga kõrgelt.

«Kui võistlus läheb hästi, pole nad tänuga kitsid,» märkis Lukertšenko. Kiidusõnade eest siiski tööd ei tehta. Eestlaste leping näeb ette, et töötasu laekub aasta läbi, ka suvekuudel. Rubladega nad arveldama ei pea, palk laekub eurodes. Summadest mõistagi ei räägitud.

Venemaa murdmaasuusatamise koondis on suur ja seepärast on arvukas ka hooldetiim – sinna kuulub 19 meest, kellest Otepääle saabus 15. Eestist pärit nelik on küll ametlikult meeste koondise hooldetiim, ent vajadusel abistavad nad ka naissuusatajaid. Lisaks ühistööle on igal mehel ka oma kindlad kliendid.

Venemaa koondisega töötamine toob kaasa nii mõndagi eksootilist. Jutuajamise käigus õngitses eestlastega ühes boksis töötanud venelasest hooldemees äkitselt oma määrdekastist välja karbi kalamarjaga ja tuiskas sellega välja. «Kalamarja sööme siin tõesti tihti – Venemaal on see ju odav ja eks see maitseb ka,» märkis Lukertšenko muiates ja lisas, et kogu töö organiseerimine ja olme on tipptasemel.  

Kuid venelastele omane viinavõtt? Mehed ei eita, et ka seda on ette tulnud, kuid päris kummuli pole neid veel joodetud. Ilmselt polegi see nii lihtne – neljast mehest kolmel on juba nõukogude ajast vastav elukool läbitud.

Tänu elukogemusele ei tekkinud meestel venelastega ka keeleprobleemi. «Kõik sidesõnad olid meil varem selged,» tunnistas soravat vene keelt rääkiv Välbe naerdes. Osa inimesigi on tuttavad juba vanadest aegadest. Näiteks praegu kogu Venemaa koondise tegevust koordineeriv Juri Tšarkovski oli 1986. aastal lühikest aega isegi Välbe treener.

Venemaa koondises on alati valitsenud mentaliteet, et olulised on vaid suurvõistluste medalid. Läbikukkunud kiputakse kergelt üle parda viskama. Kuna tänavu on suusatamises tiitlivõistluste vaheaasta, pole eesti mehed veel selle seltskonnaga medalipüüdmise pinget tundnud.
Vähemalt seni pole ka väiksemate ebaõnnestumiste pärast keegi turja karanud.

«Selles töös pole valede valikute eest keegi kaitstud,» nentis Lukertšenko, kes on ühtlasi ka hooldetiimi pealik. Ülemuse ja alluva vahelisi käsuliine aga selles seltskonnas ei tunnistata. «Arutame kõik asjad sõbralikult läbi,» kinnitas Välbe.