45-aastaselt ketsid varna riputanud Margus Metstak avaldas pika karjääri saladuse

1961. aastal sündinud Margus Metstak (palliga) mängis Eesti meistriliigas veel 45-aastaselt. Foto: Margu Ansu

Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul avaldatavas lugudeseerias jõudis järg Margus Metstakini, kes müttas väljakutel 45. eluaastani. 

Tänaseks viis aastat korvpallist eemal olnud Metstak (59) mängis karjääri jooksul lisaks koduliigale viies välisklubis ja oli üle kümne aasta Eesti koondise kindel alustala. Pika karjääri jooksul on legendaarne keskmängija kolmel korral tunnistatud Eesti parimaks korvpalluriks. Ta tuli 1991. aastal Tallinna Kaleviga Nõukogude Liidu meistriks ja 1993. aastal Eesti koondisega EMil kuuendaks. Ka treenerina on 204 cm pikkusel Metstakil ette näidata 2011. aastal võidetud Eesti meistrivõistluste pronks.

Avaldame osa intervjuust.

Mängisid kokku 27 hooaega erinevate riikide meistriliigade tasemel. Mis oli Sinu enda arvates niivõrd pika mängijakarjääri saladus?

Ega siin ühest vastust pole. Võib-olla väike eelis oli see, et alustasin korvpalliga tunduvalt hiljem kui teised minuealised ja see andis mängus avastamisrõõmu juurde. Isegi vanemana avastasin korvpallimängus palju saladusi ja võlusid. Tegelikult meeldis mulle sporti teha juba enne Jaanus Levkoi juures korvpalliga alustamist. Esindasin kooli suusatamis-, käsipalli-, laskmis- ja võrkpallivõistlustel. See ilmselt andis mitmekülgse füüsilise pagasi ja oli ehk üheks põhjuseks.

Kui viimasel hooajal poleks seljavigastust olnud, kas oleksid nii või teisiti karjääri lõpetanud või oleksid pakkumise korral siiski edasi mänginud?

Ei, see oli täpselt õige aeg.

Margus Metstak (vaskul) oli korvpalliga veel viis aastat tagasi tihedalt seotud, kuid Tallinna Kalevi abitreeneritööle pole järge tulnud. Foto: Erik Prozes

Oled ühes intervjuus maininud, et raskeid traumasid sul mängijakarjääris polnud ning pikaaegne Eesti koondise arst Kalle Põder on öelnud, et sa olid tubli harjutuste tegija ja tänu sellele nii kaua mängisidki.

No üks korralik treening, kasvõi üksainuke treening, on tegelikult organismile äärmuslik olukord ehk stress. Äärmuslikku olekusse viimiseks on keha vaja natukene justkui ette valmistada ja meelitada. Pärast pingutust natukene jällegi puhkamiseks ette valmistada. Siis keha talub kõike suurepäraselt.

Pärast mängijakarjääri olid 2015. aastani abitreener Tallinna Kalevis. Miks treeneritöö pooleli jäi?

Treeneriametit tuleb võtta väga suure pühendumisega ja see pole üldsegi lihtne töö. Mulle see amet väga meeldis. Kuidas mina õpilastele treenerina meeldisin, seda ma ei tea. Aga see aeg sai otsa. See moment oli lühike ja meeldis mulle väga. Treeneriamet oleks nõudnud väga suurt pühendumist, aga selleks polnud enam aega.

Aga tänasel päeval, kas sa oled veel kuidagi korvpalliga seotud?

Korvpall on minust üsna kaugele jäänud või siis mina olen korvpallist üsna kaugele jäänud. Aga olen asjadega kursis rohkem kui üle keskmise spordisõber. Nii Eestis kui ka kaugemal.

Keda sa jälgid?

Käime Kaunase Žalgirist vaatamas, jälgin Euroliigat, Saksamaa Bundesligat ja seda, kuidas Eesti poistel erinevates klubides läheb.

Kuidas tervis praegu on, kas pikk korvpallurikarjäär annab kuidagi tunda ka?

Ei, väga ei anna. Ei kurda ega nurise midagi.

Kas sport on endiselt oma kohal?

Ikka, loomulikult. Sõidan väga palju jalgrattaga ja käin ujumas. Patt oleks nuriseda.

Millal sa viimati korvpalli kätte võtsid?

Eile õhtul. Koduõues on korv.

Vahepeal siis ikkagi loobid peale?

Ei, ma ei loobi. Lihtsalt annan täpseid sööte. Ma söödan tagasi väiksematele viskajatele.

Täispikka usutlust saab lugeda SIIT!