Priit Narusk vahetas suusadressi sõjaväelase vormi vastu

Priit Narusk Tehvandi staadioni tribüünilt lund kühveldamas. Foto: Liis Treimann

«Kevadel oli valida, kas minna Soome lammutama ja ehitama või liituda kaitseväega,» rääkis 30. detsembril nooremveebli auastme saanud Priit Narusk. Eesti murdmasuusatamise ja laskesuusatamise koondise endine liige valis sõjaväelase elukutse.

Narusk pole siiski tavaline püssimees – tema vastutada on Võrus asuvas Kuperjanovi pataljonis teenivate noormeeste kehaline kasvatus ja sõjaväe spordivõistlustel väeosa esindavate meeskondade komplekteerimine. Ühesõnaga, Naruskist on saanud spordi­instruktor.

Narusk on aastaid Otepää MK-etapil võistlejana osalenud ja korduvalt ka punktikohale sõitnud. Seekord on ta aga koos ajateenijatest vabatahtlike salgaga rajapervel ja valmis kõiges korraldajaid abistama. Noori tugevaid mehi kasutatakse peamiselt rammu nõudvatel töödel, nii vibutas vana suusahunt eilegi koos soldatiga lumelabidat ega lubanud oma pähe nostalgilisi mõtteid möödunud aastatest.

«Alates esmaspäevast oleme iga päev siin abiks. Suusadki on kaasas, kuid sõitma olen jõudnud vaid korra,» tunnistas Narusk ja lisas, et sellel talvel on ta suusatanud kõigest 200 km ja seepärast ei kavatse ta ka ühelgi võistlusel osaleda. Ainus erand on kaitseväe jõuproov.

Tegelikult pole 34-aastase Naruski kaitseväkke sattumises midagi kummalist. Juba 1999. aastast on ta vahelduva eduga olnud jõustruktuuridega seotud. Kui ta möödunud kevadel teatas karjääri lõpetamisest, tehtigi talle ettepanek samas süsteemis jätkata. Kolm esimest kuud oli Narusk tööl lihtsalt ametnikuna, novembris ja detsembris läbis ta aga lahingukooli kursused ja sai sõjaväelise auastme.

Praeguse haridusega võib ta saada vanemveebliks, kõrgemad auastmed eeldavad juba uut kooliminekut. Samas õpib ta teist aastat ülikoolis kehakultuuri. «Oma vabast ajast tegutsen Võrus laskesuusatamise treenerina. Mul on kuuest lapsest koosnev grupp,» rääkis Narusk. «Hingelt olen ikkagi rohkem spordiinimene kui sõjaväelane.»

Ilmselt tegutsekski Narusk parema meelega vaid treeneriametis, kuid väikese lastegrupi juhendamisega pole kahe lapse isal võimalik peret ära toita. Sõjaväelase ja treeneri tasu liites saab aga kokku elamisväärse sissetuleku. «Sõjaväelasena saab töötada kuni 50. eluaastani, siis tuleb tegevteenistusest lahkuda. Olen mõelnud, et see oleks õige aeg pühenduda täielikult treeneritööle,» mõtiskles ta.

Sportlasena tabas Naruskit mõneti karm saatus – oma parimatel hooaegadel kogus ta kamaluga punkte MK-etappidelt, kuid üldsuse silmis jäi ikka teise ešeloni meheks. Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja Raul Olle võitudeni ta ju ei küündinud. Samas annaksid toonased tulemused talle praegu kindlalt Eesti esisuusataja tiitli.

«Igaühel on oma aeg, sinna pole midagi parata,» ei tahtnud Narusk ennast praegusesse olukorda paigutada. «Minu aeg murdmaasuusatajana sai otsa kaks aastat tagasi, kui mind enam ei vajatud. Õnneks tuli siis laskesuusatamine, mis pakkus huvitavaid väljakutseid.»