/nginx/o/2019/03/19/11877979t1hdd8c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/11/16/13478812t1hf9eb.jpg)
Eesti jalgpallikoondise peatreener Karel Voolaid leidis pärast pühapäevast 1:2 kaotust Põhja-Makedooniale ja Rahvuste liiga alagrupis viimaseks jäämist, et tulemuste järgi kõvad peksupoisid pole ju oldud. Mida aga ütleb natuke laiem statistika?
«Kui vaadata tulemusi, on olnud napid vahed. 0:1, 0:2, 3:3, 1:1 ja 1:2. Kas saame selle põhjal öelda, et oleme täitsa jumbo'd seal grupis?» küsis Voolaid Eesti ajakirjanikega peetud jutuajamise käigus.
Alustame esmalt meenutusega, et Rahvuste liiga formaat idee kohaselt peakski viima kokku üsna ühel tasemel meeskonnad ning mängud peaksid olema põnevad ja tasavägised. Nii tugevuselt esimesse, teise kui ka kolmandasse liigasse kuulub 16 meeskonda. C-liigas, kus ka Eesti, mängivad seega Euroopa sisuliselt 33.-48. koondised.
Ses mõttes on Rahvuste liiga formaat väga teretulnud, et saab kohtuda enam-vähem omasugustega. Mis näitab hetkeseisu igal juhul paremini, kui mängud väga tugevatega, kus enamasti sisulist vahet pole, kas mäng lõpeb 0:3 või 0:8. Pigem oleneb see sellest, kui palju suur «viitsib», kui hea on võimaluste realiseerimise protsent ning kui õnnestunult tegutsevad meie kaitsjad ja väravavaht.
C-liigas on igal osalejal mõistlik seada eesmärgiks alagrupi võitmine ja kõrgemale tasemele tõusmine. Pole vaja imestada, et enne mängude algust räägiti sellest ka Eesti alajuhtide poolt. Iseasi, et reaalsus toob need, kel jalad juhtusid õhus olema, maa peale.
Meenutame, et kui Karl Jakob Heina asemel seisnuks väravasuul mõni nõrgem mees, võinuks seis vabalt jääda 1:5. Hein päästis Eestit samamoodi nagu aastakümneid tagasi Mart Poom. Kui nelja eelmise mängu peale kokku oli Hein teinud kuus tõrjet, siis eilsega tuli neid seitse tükki otsa, sealhulgas mitu supertõrjet.
/nginx/o/2020/11/16/13478816t1h9f8c.jpg)
Meenutame, et septembrikuises avamängus Gruusiaga ei suutnud Eesti teha raamidesse ühtegi pealelööki ning kokku oli löögiüritusi ainult kolm.
Kui võtta viie mängu numbrid kokku, pole pilt rõõmustav.
Väravad - 5:9.
Pealelöögid kokku - 36:65.
Väravaraami läinud pealelöögid - 12:22.
Väravast mööda läinud löögid - 19:27.
Blokeeritud löögid - 6:15.
Pallivaldamise protsent - 45:55.
Söödutäpsus (protsentides) - 77:82.
Sööte kokku (mängus keskmiselt) - 388:468.
Täpseid sööte kokku (mängus keskmiselt) - 298:383.
Lisame juurde, et statistikat veavad oluliselt ilusamaks kaks Armeeniaga peetud mängu, kus pallivaldamine oli võrdne ning pealelööke tuli kokku 16 vastaste 21 vastu.
Mängus Gruusiaga jäid pealelöögid 3-13 ning Põhja-Makedoonia vastu kokku 17-31. Eilses mängus oli üks ilmekas arv: söödutäpsuse protsent Eestil 67 vastaste 84 vastu. Sihile jõudis vaid 217 söötu võrrelduna võõrustajate 381-ga.
/nginx/o/2020/11/16/13478819t1h218d.jpg)
Ees seisab võõrsilmäng Gruusiaga, kus kummalgi enam suurt midagi mängus pole. Grusiinid minetasid eilse 1:2 kaotusega Armeeniale esikohalootuse, aga viimaseks ka ei saa langeda. Kui neil midagi suurt mängus oleks ja kui veel oleks vaja väravate vahet taga ajada, langeks Eesti ilmselt metsiku surve alla. Näis, kui palju nüüd kummalgi mängutuju on - pettumusi on viimasel nädalal üle elanud mõlemad. Läinud neljapäeval kaotas Gruusia ka EM-finaalturniiri pileti otsustanud lahingus Põhja-Makedooniale 0:1.
Meie alagrupivastastest asub Põhja-Makedoonia maailma edetabelis parimana praegu 65., Euroopa meeskondadest 34. kohal. Ehk maailmajao koorekihi ega ka tugevate keskmikega pole tegemist olnud. Sellele vaatamata oleme teinud vastastest peaaegu poole vähem pealelööke ning juba voor enne lõppu pole viimasest kohast pääsu.
Põhja-Makedoonial on 9, Armeenial 8, Gruusial 6, Eestil 2 punkti. Esikoha saatus selgub kolmapäeval mängus Armeenia - Põhja-Makedeoonia.
Täitsa jumbo'd eestlased pole, kuid peame tunnistama, et tabeliseis ja statistika näitavad reaalset tähtede seisu.