/nginx/o/2020/09/11/13339283t1h0ad9.jpg)
Artikkel ilmus Postimehes algselt 18. novembril 2020, pärast Rahvuste liiga alagrupiturniiri.
Eesti jalgpall on põhjas või hakkab isegi põhjast läbi vajuma, juhul kui kaotab ka play-off-mängud Rahvuste liiga D-divisjoni ehk mudaliigasse kukkumisel. Kohe tekib ju küsimus, kes on süüdi? Keegi peab ju alati olema! Aga ärme rutta veel giljotiini vinnastama ega kellegi pead ennatlikult maha raiuma, sest nagu alati, on nähtaval tagajärg, mitte põhjus.
Minule kui kergejõustikutreenerile aastast 1987 on üks asi selge: Eesti jalgpallur ei oska pallita joosta. Mänguvahendiga töö hinnang jäägu jalgpallispetsialistidele, aga pallita on pilt nukker ja järjest kurvemaks läheb.
Jalgpall on jooksmise ala, kus 90 ja enama minuti jooksul läbitakse umbes kuni 14 km, millest palliga suhteliselt tühine distants. Seega saab määravaks, kuidas, kui ökonoomselt ja tehniliselt õigesti sa oskad selle maa läbida. Ja läbida tuleb see erinevatel kiirustel.
Et asi arusaadavam oleks, võrdleme jalgpalluri jooksu manuaalkäigukastiga sõiduautoga. Enamik autojuhte on sellist masinat proovinud ja saab aru, et kiiruse kasvades tuleb sisse panna järgmine käik, kiiruse kahanedes peab tegutsema vastupidiselt. Kui Tallinna-Tartu tiheda liiklusega maanteel tahame mööda sõita ehk kiirendada, paneme viienda käigu asemel korraks sisse neljanda käigu ja möödume aeglasemalt sõitvast autost.
Samamoodi peab käituma ka jalgpallur, omama kõiki viit käiku ja omama oskust kiirendada. Eesti jalgpallur seda kunsti ei valda peale mõne erandi, kellel on see kaasasündinud anne, aga neid on vähe. Ka kergejõustikus on neid ülivähe. Suuremal osal oleme jooksu temale sobilikuks ehitanud. Selleks kulub aastaid, sest võimsuse lisandudes tuleb teha korrektuure.
/nginx/o/2020/11/04/13454787t1hff36.jpg)
Viimase paarikümne aasta jooksul on ärksamad lapsevanemad oma poegi minu juurde toonud ja palunud natuke tegeleda nende jooksutehnika ülesehitusega. Kusjuures kõik lapsed on vähemalt viis aastat jalgpalli mänginud. Algus on kõigiga sama: keegi pole mitte kui midagi kuulnud õigest jooksutehnikast. Ei kätetööst, keha- ja toeasendist, pöia tööst ja tema arendamisest, jooksu rütmist, jooksuratta põhimõtetest ega lihastasakaalust, et õige jooks üldse toimida saaks. Mitte kui midagi. Miks?
Vastus on lihtne: ka tema treener ei tea sellest mitte kui midagi ja nii kandub teadmatus ühelt põlvkonnalt teisele. Nüüd tekib kohe küsimus, miks treener ei tea? Kust ta peakski, kui tal puudub erialane kõrgharidus, kus on terve semester kergejõustikku ja näiteks Tartu Ülikoolis peaks ta läbima sprinditreener Tiina Toropi aineosa, kus ta siis selle ka teada saaks. Aga kuna täna võib igaüks hakata treeneriks, peaasi et hommikul selline mõte peas tekkis, siis siin me oleme.
Meie jalgpalluril on esimene ja viies käik, mõnel lülitub mängu ajal kergelt sisse ka kolmas käik. Viiendalt käigult neljandale lülitamist ehk kiirendust pole juba ammu näinud. Lisaks ei tööta pöid, puudub liikumise amplituud, käed ripuvad pikalt all, keha roteerub, jooksusammud on nagu suusatajatel, ehk madalad ja kanged, sellega pingestub kogu ülakeha ning mõnekümne minutiga on kogu keha piimhapet täis ja silme ees must.
«Keskmine Eesti laps on väga hea tunnetuse ja õppimisvõimega. Neile on vaja vaid algus kätte näidata ning siin on peamiseks ja kõige tähtsamaks abiliseks väga tihti tema isa või ema.»
Kergejõustikutreener Jaanus Kriisk.
Ja ega see pole ju mingi saladus, seda teavad ka vastased. Tsiteerin Eesti 0:4 kaotuse järel Hollandile nende peatreeneri Ronald Koemani üliviisakat avaldust pärast mängu (Postimees 10.09.2019): «Tegime, mida pidime tegema,» kõlas juhendaja kokkuvõte. «Esimene poolaeg oli raskem. Eesti kaitses hästi, aga me ei suutnud palli päris soovitult liigutada. Jäime kannatlikeks, sest võis eeldada, et teisel poolajal ei jagu Eestil enam nii palju jooksurammu.»
Ükskõik millisel alal on tähtsad ühed või teised võimed. Jalgpallis on ülitähtis võime ja oskus õigesti joosta. Olles kirjutanud sama juttu erinevatel tasanditel Eesti jalgpallifunktsionäridele, on vastuseks kas vaikus või maksimaalselt üleolev muie. Nii et lootus on ainult sinul, konkreetse jalgpalluri lapsevanemal, kes soovib, et tema laps kasutaks maksimaalselt ära oma looduslikud eeldused. Praegu toimuv on tuhandete Eesti laste ande arutu raiskamine.
Mida sa siis homme tegema peaks? Esiteks vaata ringi ja otsi mõni kogemustega kergejõustikutreener, kes soovib sind aidata. Uuri, kas tal on kõrgharidus, sest ega meilgi kõik seda kunsti valda. Tallinna piirkonnas julgen soovitada enda õpetajat Sven Andresood, kes on aastakümneid üles ehitanud meie tippude jooksutehnika. Isegi olümpiavõitja Erki Nool sõnas aasta peale kullavõitu, et koostöös Andresooga sai ta lõpuks aru, mis on õige jooks.
/nginx/o/2018/02/22/7610347t1h1c30.jpg)
Lisaks on loomulikult võimalus endal aeg-ajalt kontrollida, kas lapse kiirus ja vastupidavus areneb. Nobedust võiks testida iga kolme kuu tagant näiteks 30 m lendlähtejooksuga. Väikeseks ergutuseks olgu lisatud üks kontrollnäitaja: Eesti kiireim naine Ksenja Balta on seda distantsi läbinud 3,12 sekundiga. Vastupidavust tasub testida Cooperi testiga, kus tuleb joosta 12 minutit ja võimalikult kiiresti. Täiskasvanu eas võiks distants olla vähemalt 3500 meetrit.
Ja kui tahta põhjalikult mõista, mis ja kuidas inimese kehas treenides toimub, siis tasub kas raamatukogust laenutada või antikvariaadist osta professor Atko Viru ajatu tarkus «Sportlik treening», lisaks töötada läbi mõni Jaan Loko raamat, kus räägitakse arengu ealistest iseärasustest. Õige toitumise tagamiseks on hea lugeda mõnda professor Mihkel Zilmeri raamatut. Loomulikult tuleb vähemalt kord aastas käia spordiarstil, et teha koormustest ja anda erinevaid proove.
Nüüd võis tekkida küsimus, kas neil noortel jalgpalluritel oli ka minu juures treenimisest abi? Kõige suurem mõju on esimesel treeningul, mil tekib enamikul soov selle teemaga edasi tegeleda. Mõni on parandanud rohkem, mõni vähem. Üks noormees jõudis isegi Moskva Lokomotiivi põhikoosseisu.
Mõni on viitsinud edasi tegeleda. Mõni ütleb, et kui mõtleb jooksutehnikatreeningule, siis tuleb tal kõik välja, aga kui ei keskendu, jookseb vaid esimese käiguga, kuni on hing kinni. Alles seejärel meenuvad õpetussõnad ning sportlane proovib detaile järgida. Jooksuga peab tegelema iga päev, sest see muutub kogu aeg.
Juhendaja peab oskama jälgida ja suutma teha muutusi. Andma juurde õigeid üldkehalisi ja jooksuharjutusi. Jooksmine ei ole enamikul kaasasündinud oskus, seda on vaja ehitada igaühe puhul eraldi ning see on samasugune kunst nagu iga teine asi loomevaldkonnas. Treener on kunstniku amet. Samas võin kinnitada, et keskmine Eesti laps on väga hea tunnetuse ja õppimisvõimega. Neile on vaja vaid algus kätte näidata ning siin on peamiseks ja kõige tähtsamaks abiliseks väga tihti isa või ema.
See on sinu otsus, mis hakkab homme sinu lapsega edasi juhtuma. Mina olen sulle seda öelnud.
/nginx/o/2020/11/08/13463290t1hc04f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/03/06/12993775t1hc0b0.jpg)