:format(webp)/nginx/o/2020/06/10/13145748t1had9c.jpg)
Alar Rikberg on töötanud kõikvõimalikel võrkpalliga seotud ametikohtadel nii Eestis kui ka võõrsil mitukümmend aastat, ent nüüd, mil 40. sünnipäev peagi käes, võttis ta viimaks vastu ka kõige vastutusrikkama ülesande, kui asus Tartu Bigbanki meeskonnas tööle peatreenerina.
«See nimekiri läheks liiga pikaks,» kostab Rikberg, kui siinkirjutaja temaga novembri keskel Tartu Ülikooli spordihoone teisel korrusel Duo spordiklubi treenerite ruumis maha istub ja varasemate tööde kohta pärib. Tõsi, lisaks võrkpallialastele ametitele on Rikbergile leiva lauale toonud ka näiteks töö kinnisvara valdkonnas ning turundus- ja kommunikatsioonijuhi positsioon erinevates ettevõtetes.
Maarjamaa võrkpallisõprade seas on Rikberg saanud rohkem tuntuks viimase viie-kuue aasta jooksul, sest vahemikus 2014-2019 kujunes temast ja Eesti rahvusmeeskonna peatreenerina töötanud Gheorghe Cretust nii koondise- kui ka klubitasandil lahutamatu duo. Koostöö tulemusena tüüriti Eesti koondis kahel korral Euroopa liiga triumfini ning nopiti väärt võite, aga ka õpetlikke kaotusi Poola ja Venemaa kõrgliigas kolme erineva klubi ridades.
Ajakirjanikele on 39-aastane tartlane alati meeldinud, sest kommunikatsioonialal töötanud inimesena teab ja tunneb ta hästi, mis küsijale ja seeläbi ka lugejatele huvi pakkuda võiks. Sisutühja või etteaimatavat juttu Rikbergi vastustes seetõttu reeglina ei esine. Seda kinnitab ka tõik, et siinkirjutaja on teinud tänaseks elu jooksul küll juba mitu tuhat intervjuud, ent terava mõistusega Rikberg on kõigist intervjueeritavatest ainus, kes vahel ise usutluse käigus järgnevat ütleb: «Näe, seda sa küll ei küsinud, aga kuna tegu on huvitava nüansiga, siis ma räägin sulle sellest ka.»
Pärast seda, kui Rikberg Poola tippklubist Rzeszowi Asseco Resoviast poolteist aastat tagasi koju naasis, sai temast eelmisel hooajal Tartu Bigbanki meeskonnas Andrei Ojametsa kõrval abitreener. Tänavu suvel siirdus Ojamets aga Audentese spordigümnaasiumisse tütarlapsi juhendama ja Rikberg ülendati lootsiks, olgugi et ta ise eelistanuks ühe aasta olla veel teise treeneri rollis.
Numbrimaagia austajana pole Rikberg oma endist tööd ehk abitreeneri ja statistiku ametit siiski unustanud. Nii teeb ta näiteks iga kümne mängu järel Tartu meeskonnast ülipõhjaliku analüüsi, arvutades enda välja töötatud süsteemi järgi välja iga mängija ohtlikkuse servil, täpsuse pallingu vastuvõtul ning õnnestumise rünnakul ja blokis. Tulemusi analüüsides seab ta igale mängijale järgmiseks perioodiks konkreetsed eesmärgid. Ja uskuge mind, see on kordades sügavam analüüs kui liiga koduleht kunagi pakkuda suudaks.
Lisaks sellele, et Rikbergil on äärmiselt huvitav meeskond tänavu juhendada – vanade ja noorte Eesti koondislaste sümbioos on seni väljakul kenasti hakkama saanud -, võib eriliseks pidada ka tema Tartu Raekojast kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvat kodu. «Äl», nagu sõbrad teda kutsuvad, on teinud korteris ilusa remondi ja jätnud mitmed vanad kivi- ja puitseinad kohati nähtavaks, ühendades nõnda kaunilt vana ja uue. «See on 1887. aasta maja. Võitsin korteri linna poolt korraldatud oksjonil. Võidust sain teada 2015. aasta EM-finaalturniiril, kui olime parasjagu koondisega Itaalias,» meenutab Rikberg, kelle kodu igast toast leiab ohtralt raamatuid.
Ent nüüd, head sõbrad, on aeg minna meie portaali läbi aegade mahukaima intervjuu juurde, kus teemade nimekiri on sedavõrd pikk, et tutvustagu allolev tekst end pigem ise.
Alar, vaadates sinu hiljuti valminud uut kodu, hakkan ma üha paremini aru saama, miks sa otsustasid Eestisse naasta. Kui palju ikkagi just see otsust mõjutas, et sa igatsesid oma imelist kodulinna Tartut ja sõpru-sugulasi?
Väga palju mõjutas. See oligi määrav. Tegelikult sai juba esimesest välishooajast selgeks, et kodust eemal elamine pole lihtne. Esimene välismaa-aasta Lubinis oli just kõige raskem, sest viibisin järjest kaheksa kuud kodust eemal. Veebruaris-märtsis tekkis korralik koduigatsus. Koduigatsus tekkis tegelikult ka järgnevatel aastatel. Ainult Venemaa-hooajal ei tekkinud, kuna see jäi lühikeseks. Ja vähem oli seda ka Resovias, kuna läksime sinna (Gheorghe Cretuga) alles oktoobri lõpus ja juba aprillis sai hooaeg läbi. Lisaks pääsesime Resoviast paar-kolm korda koju vahepeal. See andis meeletu tõuke, kui sain kasvõi jõulude ajal paar päeva Eestis olla.
Aga seal on üks teine arvestatav argument veel. Staff ja treenerid. Olin nii klubis kui ka koondises kogu aeg Gianni (Cretu) ja Mirkoga (Fasini) koos. Lõpuks hakkab see ikkagi mõjuma. Lõunamaalased on väsitavad ja energiat imevad tegelased. Võib-olla oleks lihtsam olnud välismaal jätkata, kui poleks sama staffiga ka koondises olnud. Vaheldus on elus vajalik.
Samal ajal, kui sa eelmisel suvel Tartu Bigbanki abitreeneriks tulid, läks Cretu Venemaal äsja meistriks tulnud Kemerovo Kuzbassi juhendama. Ta kutsus sindki kaasa, ent olid selleks hetkeks juba oma otsuse langetanud.
Jah, Kemerovo pakkumisest loobumine oli rahaliselt väga suur kaotus. Need summad, mis olin varasematest klubidest kätte saanud, polnud võrreldavad Kemerovo omaga. Kemerovos pakuti mitu korda rohkem. Aga aus vastus on see, et hetkel, mil Gianni Kemerovosse läks, olin mina juba (Alari) Jõesaare ja Tartu Bigbankiga käed löönud. Mu lõplik otsus oli tehtud. Ma poleks ennast heas valguses näidanud, kui läinuks pärast lubaduse andmist ikkagi minema.
Kui palju kaugemale ja kõrgemale olnuks eestlasel võimalik veel ronida võrkpallimaailmas?
See oleneb, kellega sa kaasas käid ja kuidas sind koheldakse. Rainer (Vassiljev) on proovinud Šveitsis ja Poolas, Olla (Oliver Lüütsepp) pääses Soome ja Avo (Keel) Läti koondisse. See, et näiteks Rainer sai Šveitsi, oli väga suures osas (Kristo) Kollo teene, sest tema mängis seal juba eelneval hooajal. Ja Lubini Cuprumi abitreeneriks pääses Rainer tänu Giannile. Eesti treenereid ja muid abilisi ei võeta välismaale ilma põhjuseta. Ainult tutvused aitavad. Minu puhul oli küsimus ka selles, kas tahan olla statistik või abitreener. Näiteks Cedricu (Enard) praegune abitreener Berliinis ei sobinud Resoviasse. Tal olid konfliktid juba enne meie saabumist üleval ja paari nädalaga tuli mul tema töö üle võtta. Õnneks oli klubis ka üks statistik olemas, tänu millele saingi abitreeneri tööle keskenduda.
Eestlaste maine pole võrkpallimaailmas seega eriti tõusnud, olgugi et meie koondis on olnud Euroopa kümne parema piirimail ja mängijad esinenud edukalt Meistrite liigas?
Jah, jätkuvalt on raske sellel redelil tõusta. Isegi kui mõni agent sind kuhugi soovitab, peab olema saavutusi ette näidata. Õnne ja tutvusi on vaja. Näiteks Gianni jäi teise hooaja eel Kemerovos jätkulepinguta, kuna (Vladimir) Alekno on Venemaa võrkpallis suur boss ja tema kauaaegne kolleeg (Aleksei) Verbov vajas tööd. See töö leiti talle Kemerovos. Need asjad ei käi ainult Venemaal nii, vaid ka teistes suurtes liigades. On olemas Itaalia ja Serbia treenerite “maffia”.
Aga erandeid ikka leidub, kus statistikud saavad peatreenerina võimaluse. Näiteks Poola kõrgliigas Szczecini klubis suri peatreener 2015. aastal ootamatult ja tema rolli võttis üle nooremapoolne statistik Milan Simojlovic. Klubi loobus tema teenetest siiski kiiresti, sest kõigil suurklubidel on kohe tulemust vaja. Keegi ei jõua tippspordis oodata. Lisaks on igas riigis oma sangarid, kes pääsevad treeneriteks puhtalt mängijana saavutatu tõttu. Ja seepärast liiguvadki meie treenerid reeglina Eestis ühest klubist teise.
Keeruline on see olukord meie jaoks.
Suurte võrkpalliriikide jaoks oleme me täiesti tundmatu võrkpallimaa veel. Koondise napp kaotus Serbiale ei tähenda, et keegi meid kohe teaks. See käib isegi mängijate kohta. Rahvuskoondis aitab teha nime, aga kindlasti on meil rohkem vaja tõestada end kui näiteks poolakal, itaallasel või serblasel.
/nginx/o/2019/12/29/12839314t1h4a20.jpg)
Tulles hetkeks tagasi veel sinu koju naasmise juurde, siis kas võrkpallimaailma tipptreeneritel polegi oma elu?
Jah, väga paljud neist on kogu oma elu pühendanud tööle. Üks peamisi põhjuseid, miks lepinguid lõpetatakse, ongi just naine ja lapsed, kellest treener peab olema pikki kuid eemal. Võrkpallis pole ka nii palju raha nagu jalgpallis või korvpallis, kus viie kuni kümne aastaga saab elu ära kindlustada. Jah, võrkpallis teenivad tippklubide treenerid küll korralikult, aga mitte nii nagu nimetatud aladel. Seepärast peabki treener olema fanatt ja oma elu võrkpallile üles ehitama.
Kas sa märkasid aastaid Cretuga koos töötades, et ka temal tekkisid rasked hetked?
Eks seda oli ikka näha. Aga ta tegi oma tööd saja protsendiga. Ta ei näinud vahel oma naist ja tütart neli-viis kuud, aga kui lõpuks nendega kaheks päevaks kokku sai, andis see energiat edasi töötada. Ühel Lubini-hooajal tõi ta naise ja lapse ka meist tunniajase autosõidu kaugusele Wroclawisse elama ja pani tütre ingliskeelsesse kooli õppima. Aga Giannil oligi keeruline, sest ta oli kodust ära ka suvel, mil töötas Eesti koondises. Ainult tõeline fanatt suudab sedasi aastaringselt tööd teha.
Sina end sedasi töötamas ei näe?
Pigem ei näe, jah. Ma polnud ka enne võrkpalli juurde tulemist ühegi töö puhul mõelnud, et töö on elu. Tartus on töörutiin piisavalt palju mõnusam, et võrkpalli kõrvalt jääb aega ka niisama olemiseks ja sõpradega aja veetmiseks. Poola kaevanduslinnas Lubinis oli reedeti, kui sattuski vaba õhtu olema, raske midagi planeerida. Ainus väljund oli Robi (Robert Täht) ja Pupiga (Keith Pupart) kokku saada ning juttu ajada.
Kui mängutase hetkeks kõrvale jätta, siis millised on suuremad erinevused Poola ja Venemaa tippklubide ning Tartu Bigbanki vahel?
Ilmselt professionaalsus. Mina räägin Tartus igal nädalal oma mängijatega läbi, et kes millistes trennides saab käia. Ainus täisprofessionaalne klubi on meil Saaremaa. Neil on kadestamisväärne olukord, kus kõik eeldused edukaks sporditegemiseks on üldfüüsilise ettevalmistuse treeneri, füsioterapeudi, statistikust abitreeneri ja toitumisnõustaja näol olemas. Aga välismaal on kõik suurklubid täisprofessionaalsed. See tähendab, et mängijatel on kohustus kõikides trennides ja mängudel kohal olla. Ja teiseks on suurklubides suur staff. Giannil läks Venemaal see treenerite pool juba liiga suureks. Tal oli kolm abitreenerit, kaks statistikut ja üks abitreenerist statistik. Tekkis olukord, kus oli liiga palju staffi ja liiga vähe panust. Osadele meestele ei jätkunud lihtsalt enam tööd. Ülesandeid pidi välja mõtlema hakkama. Eestis tehakse aga kuidagi kombineerides või muu töö kõrvalt need asjad ära.
:format(webp)/nginx/o/2019/02/06/11769438t1hf94b.jpg)
Kas sinu ambitsioon võiks Eesti-siseselt olla Saaremaa meeskonna juhendamine?
(Muigab.) Selleks peaksid saarlased esmalt midagi pakkuma. Aga pigem on mul hetkel ambitsiooni ehitada Tartu meeskonda.
Ma loen sellest vastusest välja, et sa ei võta Tartu meeskonna peatreeneriks asumist kui üheaastast projekti?
Midagi kindlat pole. Meil on olnud okei, tegelikult isegi hea hooaja algus. Oleme kaotanud ainult Saaremaale. Praegu veel tulemustega probleeme pole, aga vaatame hooaja lõpus, kuidas siis seis on. Me ei saa välistada, et Tartu hakkab juba hooaja keskel või lõpus vaatama mujalt uut treenerit. Tippspordis loeb tulemus. Mängija moodustab põhikoosseisus ühe kuuendiku meeskonnast ja üks võit või kaotus ei tähenda ühe mängija osas midagi, aga treeneri puhul on üsna loogiline, et kui tulemust ei tule, siis soovitakse ta välja vahetada. Tõsi, Eestis on olnud ka juhtumeid – nimesid nimetamata – , kus treener on olnud vaja välja vahetada mitte tulemuste, vaid mängijate, treenerite ja klubi vaheliste erimeelsuste tõttu. Süütenöör on Eestis aga ikkagi väga palju pikem kui suurtes liigades.
Poolas ja Venemaal vahetatakse treenereid iga hooaja sees. Poolas on rekord isegi olukord, kus üle poolte klubide vahetasid hooaja käigus juhendajat. Selles pole ka midagi üllatavat, sest kui kaheksa meeskonda on komplekteerinud oma meeskonna medali võitmiseks, siis on selge, et viis klubi ei suuda eesmärki täita. Tippliigadesse on sellised probleemid sisse kirjutatud. Aga kui küsimuse juurde tagasi tulla, siis Saaremaa võiks olla üks eesmärke, kelle poole tahaksime Tartuga püüelda. Et meil oleksid samasugused võimalused luua professionaalne õhkkond klubis. See avaldaks mõju ka sportlikus plaanis. Kui saame kõik trennid teha sedasi, nagu soovime ja plaanime, ning igale positsioonile on piisava tasemega mehi ka varust võtta, siis areneksid kõik mängijad.
Kas sinul Tartus iga trenn kannatab?
Jah, kuna meil pole 14 meest trennis, nagu ideaalis võiks ja peaks. Õhtuti on meil nüüd vähemalt 12 mängijat olemas, mullu polnud sedagi. Olen noori just sellel eesmärgil trennidesse kaasanud, et ei peaks ise platsil seisma. Tase on aga ikkagi selline, et põhikoosseisul pole trennis võrdväärsel tasemel blokki ja kaitset vastas. Samuti pärsib mängija sooritust see, kui trennis tulevad ässad liiga kergesti. Isegi harjutuste tegemise puhul annab tasemevahe tunda, sest trenni kvaliteedi tagab võrdsus. Just see on miski, mis tippklubidega võrreldes esile kerkib. Nii Poolas kui ka Venemaal käib trennis esimese ja teise koosseisu vahel pidevalt karm võitlus. Toon siinkohal näite Lubinist, kus teine koosseis hakkas Robi ja Lukasz Kaczmareki juhtimisel pidevalt põhikoosseisust jagu saama. Lõpuks tähendaski see, et Robi ja Kaczmarek pääsesid ise mängudes põhikoosseisu (Kaczmarek on täna Poola koondislane ja sealse esiklubi Kedzierzyn-Kozle Zaksa põhiründaja – toim.). Kui koosseise vaadata, siis Eestis käib ainult Saaremaal trennis selline kõva andmine.
Olen suures plaanis nõus, kuigi ka Saaremaal on esimese ja teise koosseisu osas teatud tasemevahe sees.
Mängudes on esimesel ja teisel koosseisul tasemevahe olemas küll, aga usun, et trennis on neil ikkagi suhteliselt ühtlane tase. Ka Selveris võiks olla trennis omajagu võitlust. Neil on kaks korralikku diagonaali (Renee Teppan ja Mihkel Nuut), neli nurgaründajat (Oliver Orav, Andrus Raadik, Kristo Kollo ja Denis Losnikov), kaks liberot (Sten Vahtras ja Rauno Haidla) ja kaks sidemängijat (Renet Vanker ja Niko Haapakoski). Ja tempodest saab vahetada Mihkel Varblast, Marx Aru ja Helger Häält.
Liigume veel tagasi sinu välismaal oldud aegadesse. Kui palju Poola ja Venemaa suurklubides raha loetakse?
Venemaal käiakse rahaga halvasti ümber. Seal kulutatakse suuri summasid mängijate peale, kes pole seda väärt. Meie viies nurgaründaja teenis näiteks Belgorodis 150 000 eurot aastas. See ei olnud kuidagi õige. Väga paljud mängijad on ülemakstud. Teine näide. Mainisin enne, et Giannil oli Venemaal liiga suur staff. Põhjus seisnes selles, et seal on üks mees (klubi juht Gennadi Šipulin), kes annab tööd kohalikele inimestele. Tal on Belgorodi klubis tööl mitukümmend sõpra-tuttavat. Klubi kulutas palju raha inimestele, kelle tase polnud vastav. Staffi-liikmed ei teeninud seejuures suurt palka, aga kulu kujunes suureks, kuna klubi palgal oli lihtsalt nii palju inimesi.
Poolas loeti nendes klubides, kus mina töötasin, raha paremini. Resovial olid omamoodi piirid. Näiteks mängijale, kes oli väärt 500 000 eurot aastas, oldi valmis maksma 150 000 eurot. Samas võidi maksta mängijale, kelle väärtus oli 30 000 eurot, umbes 90 000 eurot aastas. Neil oli koosseisus 14 sarnase palgaga meest. Ja selline on Resovia stiil tänaseni.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/14/7312205t1h2ad2.jpg)
Belgorodis õnnestus sinul ja Cretul juhendada – tõsi, vaid mõned kuud – väga erilist meeskonda, mis oli juba enne teid korralikult hooajaks komplekteeritud.
See oli viimane võimas Belgorodi meeskond, kes suutis võidelda Kaasani Zeniidiga kui võrdne võrdsega. Meil oli sidemängija Sergei Grankin ning vana, ent toona veel jätkuvalt väga heas vormis nurgaründaja Sergei Tetjuhhin. Nurgas mängis Tetjuhhini kõrval Ukraina koondislane Ian Jereštšenko. Tempodes olid Dmitri Musserski ja bulgaarlane Nikolai Nikolov. Liberona tegutses Aleksei Obmotšaev ja diagonaal oli Konstantin Bakun. See oli tõsiselt hea tiim. Seejuures Jereštšenko ja Nikolovi kohale oleks selle raha eest saanud tegelikult oluliselt paremad leegionärid. Venemaal makstakse eriti hästi aga just kohalikele mängijatele, kes teenivad leegionäride piirarvu tõttu paremini kui välismaalased. Sama muster on tegelikult ka mujal, näiteks Poolas ja Türgis, kus kohalikud teenivad rohkem kui sama tasemega leegionärid.
Miks Belgorod enam nii tugev pole nagu mõne aasta eest?
Häda on selles, et klubi maine on venelaste seas väga madalale langenud. Keegi taha sinna isegi suure raha eest enam minna.
Plaanisin küsida, kas statistikuna on võimalik maailma tippklubides oma elu ära kindlustada, aga sinu eelnevatest vastustest olen juba aru saanud, et nii see vist ikkagi pole?
Jah, kui mõned erandid kõrvale jätta, kus klubid palkavad statistikuks koolipoisse, siis teenitakse selles ametis 10 000 – 20 000 eurot aastas. Ka minu teenistus jäi välismaal oldud aja jooksul sinna vahemikku.
Aga Kemerovos olnuks see summa kõrgem.
Jah, seal teeninuks üle 50 000 euro.
Seega, Oliver Venno kombel sa Tartus kortereid kokku ei osta?
(Naerab.) Ei osta, aga vähemalt endale ühe sain! Ostsin korteri Tartu linna oksjonilt. Ja oksjon lõppes täpselt selle päeva hommikul, kui me 2015. aasta EM-finaalturniiril Torinos Itaaliaga mängisime.
Aga kas Cretu-sugune mees elab võrkpallitreeneri ametiga kenasti ära?
Jah, tema loogika on olnud see, et ta läheb ambitsioonikasse liigasse-klubisse või ei lähe üldse ja istub kodus. Ainus erand oli Katari sutsakas hooajal 2013-14. Sinna ta läks selleks, et treenerina vormi ei kaotaks (Cretu oli tolleks hetkeks paar hooaega tööta olnud – toim.) Tema näiteks 50 000-eurose aastapalgaga pakkumist vastu ei võtaks. Viimaste aastatega on ta nii palju rasva peale kogunud, et saab vajadusel ka mitu aastat kodus istuda. Cretu stiil pole seejuures sugugi ainulaadne. Maailma võrkpallis on veel mitmeid treenereid, kes ootavad, et mõni suurklubi hooaja keskel treeneri vallandab ja kiiresti talle asendajat vajab. Vahel ostetakse sellistel juhtudel ka teisest klubist ametis peatreener üle, aga see pole kuigi ilus.
Gianni on oma olemuselt selline, kes ei hoia kümne küünega tööst kinni. Ta ajab oma asja ja tal on kindlad nõudmised klubile. Seepärast ei saa temaga ka kunagi liiga pikalt asju võtta ja ta liigub palju klubide vahel.
:format(webp)/nginx/o/2018/12/21/11673357t1h8e50.jpg)
Jätkame numbritest rääkimist, ent vahetame raha statistika vastu. Tean sinu varasematest intervjuudest, et välismaal statistiku ja abitreenerina töötades tuli sul igapäevaselt tundide kaupa mänge üle vaadata ja statistikat analüüsida. Kas Tartus peatreenerina töötades oled sa mahte vähendanud?
Need mahud on ainult natukene langenud. Mind aitavad natuke nii abitreener Argo (Meresaar) kui ka statistik Mikk (Kesküla), kes käib mängudel. Taktika panen paika ja strateegia koostan aga ise. Ma ei näe ausalt öeldes ka muud võimalust, sest selleks, et peatreenerina mängu juhtida, pean olema ise kõigega kursis. Gianni ei lasknud kellelgi midagi enda jaoks valmis teha. Treener peab vaatama sadu kordi üle asjad, et kogu info teada oleks. Treener ei lähe ju mängu ajal statistikult küsima, et kust vastasmängija lööb või kus kaitses seisab. Eestis on ettevalmistust teha ka lihtsam, sest siin on võistkondade arv väiksem. Lihtsam on hooaja teine pool, kui oled juba kõigi meeskondadega kohtunud ja eeltööd pole enam nii palju vaja teha.
Alar, ütle ausalt, kas Tartu teeb isegi tabeli viimase meeskonna Daugavpilsiga mängides põhjaliku eeltöö?
Kahe Tartu-hooaja jooksul pole olnud ühtegi meeskonda, kelle kohta me poleks Credit24 Meistriliigas eeltööd teinud. Vaid tänavu karikasarjas Neemecoga kohtudes jätsime vastase kohta eeltöö tegemise ära. Meil on küll video, mida enne teist mängu vaatame, aga seal on avamängust umbes 15 pallivahetust. Keskendume nendega mängides täielikult enda asjadele (Tartu võitis korduskohtumise 3:0 ja edenes poolfinaali – toim.).
Kas kõige enam tuleb eeltööd teha Saaremaaga mängides?
Sisu on tegelikult ka seal sama nagu teiste klubide puhul. Meil pole mõtet vaadata, kuidas Daugavpils mängib Saaremaaga, sest seal ei mänginud saarlased põhikoosseisuga. Ka näiteks Jekabpilsi vastu mängisid nad teise sidemängijaga. Meie vastu saarlased aga varumeestega ei tule. See suhtumine on natuke teine.
Kes on täna sinu hinnangul Eesti klubide peatreeneritest parim?
Ma jätaksin enda esmalt välja. (Mõtleb pikalt.) Vastan hoopis niipidi, et millise treeneri abitreenerina tahaksin ma kõige enam töötada, lähtudes nende stiilist. Ühe mehe kohta mul info puudub – see on (Ioannis) Kalmazidis. Teda pole ma lihtsalt näinud trenne läbi viimas. Aga minu vastus on Rainer Vassiljev. Tema nägemus võrkpallist on kõige sarnasem minu omale. Me oleme ka nii kaua juba koos asju arutanud ja töötanud, et temaga meeldiks mulle ilmselt enim koostööd teha. Kokkuvõttes näitab aga käesolev hooaeg, kes on treeneritest parim. Kui Saaremaa saab kolm ja Selver null tiitlit, siis on Kalmazidis parim. Aga kui Tartu saab kaks ja Saaremaa ühe, siis olen mina. Sama kehtib Selveri ja Pärnu kohta. Tippspordis loevad tulemused.
Ometi on ju meeskonnad erineval tasemel komplekteeritud. Kui TalTech võtaks kolm hõbedat ja Saaremaa kolm kulda, siis kas Janis Sirelpuu oleks Kalmazidisest kehvem treener?
Jah, kui TalTech saaks igas sarjas kätte hõbeda, siis võib võrdlema hakata. Aga kui Saaremaa saab kolm kulda ja keegi peale TalTechi kolm hõbedat, siis oleks ikkagi parim Kalmazidis. See, et Saaremaal on rohkem raha ja kvaliteeti, on teiste jaoks vabanduste leidmine. Kui Raineril on Selveris koondise kogenud kolmik ja hunnik noori, kes juba koondiseski mänginud – lisaks veel näiteks (Oliver) Orav -, siis pole tegelikult mingit vabandust, miks Saaremaa peaks olema kõvem kui Selver. Ja meil Tartus koosneb samamoodi terve põhikoosseis Eesti koondises mänginud meestest. Ka Siim Põlluäär, kes pole viimasel ajal koondises mänginud, on Eesti klubides näidanud oma kvaliteeti korduvalt. Tahan öelda seda, et Saaremaa pole tänavu taoline favoriit nagu oli kunagi Pärnu ESS või Tallinna Selver Avo Keele ajal. Siis võitsid nimetatud meeskonnad kõik tiitlid, sest vahe järgnevatega oli mäekõrgune.
:format(webp)/nginx/o/2020/11/19/13486062t1ha39c.jpg)
Nopin su viimasest vastusest välja ühe nime: Oliver Orav. Vaadates Orava tänavusi esitusi, siis kui ta oleks keskendunud juba aastate eest spordile ja jätnud IT-arendaja töö sinnapaika, siis kas ta võiks täna olla Eesti koondise põhimees?
Ma pole kindel, kas ta just põhimees oleks, aga võrkpalli prioritiseerides pääsenuks ta regulaarselt koondisse ja oleks pidanud praeguseks rahvusmeeskonnas vähemalt 100 mängu. Kui ta valinuks võrkpalli, ei mängiks ta hetkel väga suure tõenäosusega Eestis. Tänu kõrgele ja efektsele rünnakule oleks tal välismaale pääsemine kergem kui nii mõnelgi teisel mängijal. Paljud välisklubid otsivad mitte niivõrd oskuste ja tehnika põhjal mängijaid, vaid vaatavad puhtalt võimu. Selliseid punktimehi nagu Orav. Aga Orava fookus on läinud tööle ja koondisest on ta seetõttu vähemalt korra loobunud. Gianni ajal ei saadetud teda kordagi koondisest ära – ta ei jõudnudki sinna.
Teine asi on see, et Orava puhul jäi natuke hiljaks otsus teha temast nurgaründaja. (Martti) Juhkamiga oli aastate eest sama olukord, aga tema liigutati varem diagonaalist nurka. Pikkusest ja võimsusest jääb Oraval tipptasemel puudu, seepärast pidanukski temast aasta-paar varem nurgaründaja tegema. Samas olen ma nõus, et Orav on tänavu hea olnud. Väga raske on lihtsalt öelda, et kui ta pandaks väljakule tugevas välisliigas, kus on hoopis teine vastutus, palganumber ja närvikava, siis kuidas ta seal hakkama saaks. (Hindrek) Pulgal ju tekkis mullu Prantsusmaal olukord, kus talle ei antud võimalustki end näidata. Ka koondises on Pulk teinud võib-olla ainult paar üksikut head mängu, samal ajal kui Eestis on ta võitnud kümme aastat järjest neljale erinevale klubile tiitleid. Seda on alati raske ennustada, kuidas Eesti liigas hästi mängivad mehed rahvusvahelisel tasemel hakkama võiksid saada.
Oleme tänase intervjuu jooksul juba korduvalt maininud Saaremaa Võrkpalliklubi. Hooajaeelse pressiürituse järel seisis Delfi uudise alapealkirjas sinu tsitaat “mida see võistkond (Saaremaa) annab Eesti spordile?”. Võrkpalliringkondades tekitas lause omajagu kõneainet. Kas sa mõtlesidki nii või oli lause kontekstist välja rebitud?
Eks ta oli natuke kontekstist välja rebitud. Pealkirjas võeti ümbert teised laused ära. Ütlesin, et tegemist on hästi komplekteeritud meeskonnaga, kus tehti leegionäride osas väga head valikud. Ma arvan, et kui eurohooaeg mängitakse tänavu lõpuni, siis võib Saaremaa minna hea õnne korral medali järele. Aga millega ma puusse panin, oli see, et ma ütlesin, mida annab Saaremaa Eesti võrkpallile. Nende tase, fännibaas ja turundustegevus on kõrgest klassist. Nad on leidnud oma koha saarlaste seas ja ka Eesti võrkpallis. Mida mina aga mõtlesin oma lausega, oli see, et Saaremaa praegune lähenemine ei anna väga palju juurde Eesti koondisele. Pakkusin, et nende klubist tuleb järgmiseks aastaks Eesti koondisse 1-2 eestlast, kuid ma ei arvestanud Hindrek Pulka, kes oli tol hetkel veel katki. See on see osa, mida ma saanuks parandada.
Kui aga ülejäänud mehi vaadata, siis saarlastel on 35-aastane Keith Pupart, kes mängib okei tasemel. Samas on meil Eestis hunnikute kaupa noori mängijaid, kellele tuleb üles ehitada Eesti võrkpalli lähitulevik. Rauno Tamme on tulnud korduvalt koondisele appi ja väga vingelt meid välja aidanud. Mulle meenub kohe Challengeri pronksimäng, kus Tamme lõi peaaegu üksinda Kuuba maa alla. Täna mängib nendest kuubakatest suurem osa Prantsusmaa, Poola ja Itaalia tippklubides. Saarlaste algkoosseisu vaadates on seal Pulk, Pupart, liberod ning välismaalased. Kui Pulga tervis peab vastu, on ta eeldatavasti koondise kandidaat. Puparti puhul eeldan, et ta ei tule koondisse enam, kui nii palju noori ja andekaid mehi on nurgas. Ja ega tema rünnak pole ka enam sellisel tasemel, nagu koondises vaja oleks – seni liigas 37 protsenti (intervjuu tegemise ajal – toim.). Samuti oleme näiteks meie tema peale servima hakanud mingitel hetkedel. Tema tugevus on üldmäng. Et koondisse pääseda, peaks ta kindlalt üle mängima Kristo Kollo.
Ja nüüd liberotest. Oleks väga rumal arvata, et järgmise aasta Eesti koondise liberote paar on Johan Vahter ja Alari Saar. Juss (Vahter) näitas end möödunud suvel koondises väga heast küljest ja tema on hetkel see, kes võitleb koondisekoha eest. Jussi võimalikud konkurendid on Silver Maar, Rait Rikberg, Sten Vahtras ja Rauno Haidla.
Miks sellesse nimekirja Saaremaa teine libero Alari Saar ei mahu?
Minu isiklik arvamus on see, et tema võrkpalli tehniline tase pole piisav libero positsiooni jaoks. Arvan, et tal on olemas väga hea füüsis ja reaktsioonikiirus, aga tehniline tase pole piisav.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/14/12942626t1h3107.jpg)
Liigume edasi järgmise teema juurde, mis vähemalt mind üha enam paelub. Kuidas tuua Eestis võrkpallimängudele rohkem publikut? Kas sihipärase töö tulemusena oleks kõigil Eesti meistriliigaklubidel võimalik jõuda lähiaastatel keskmiste näitajatega 400 pealtvaatajani?
Kindlasti! 400 pealtvaatajat keskmiselt pole kindlasti raske ülesanne. Selleks on vaja igasse klubisse kogukonnajuhi sarnast ametipositsiooni ja inimest. Mõnel meeskonnal on see juba olemas. Sihikindel ja järjepidev tähendab seda, et tegeletakse paljude asjadega, alustades lendlehtede jagamisega ning lõpetades publikumängude korraldamise ja nänni jagamisega. Aga selle ürituse taga peab olema ikkagi ka kõrgetasemeline võrkpall. Tartu on panustanud tänavu väga vähe mänguvälistele asjadele, kuid see on ka põhjendatud ajal, mil publikut lastakse saali vähe või ei lasta üldse. Tõsisemalt tuleb tegeleda teemaga siis, kui rahu on taas maa peale saabunud ning saalis on nii tantsutüdrukud kui ka publik. Kindlasti annab sinu poolt püstitatud eesmärki kõigis Eesti klubides täita.
Kas sa usud, et ka Tallinna Selveril, kus inimestel on meelelahutuse osas rohkem väljundeid kui saarlastel, tartlastel ja pärnakatel kokku? Paistab, et just Selveril on kogukonna tekitamine kõige keerulisem, sest neil pole TalTechi kombel taga ka ülikooli.
Selveril on vaja luua klubi identiteet. Kui 500st nende trennis käivast lapsest 100 tuleksid mängule, annaks see juba palju juurde. See on lihtne asi. Treener võib vahel trenni ära jätta ja öelda, et täna lähme kõik mängule ja vaatame teoreetilist osa. Ma saan aru, et taolisel ideel on pidurid. Tänapäeva lastel pole enam lapsepõlve. Üks kergejõustikutreener ütles hiljuti Tartus tabavalt: lastel on iga päev huviringid. Kogu nende vaba aeg on ära planeeritud ja sedasi ei tekigi seda aega, et mängu vaatama minna. Ja teine asi, mis pärsib publikuarvu kasvatamist, on teadlik valik viia kõik mängud telesse ja veebi.
Kas see on olnud tagantjärele halb otsus?
Mul on üks näide. Pärast Resovia-hooaega (2018-19) plaanisime (Taavi) Nõmmistu ja (Kristo) Kolloga minna vaatama üht finaalmängu Tartus. Ma ei mäleta enam, kas see oli meeste või naiste finaal. Olime Tartus mängusaalist kilomeetri kaugusel. Otsustasime, et ei lähe kohapeale, vaid vaatame kodust. Meil on loodud mugavus vaadata kõiki mänge kodus tasuta. Seepärast inimene ei tahagi kohale tulla. Nii peabki see kohapeal toimuv pakkuma pealtvaatajale nii palju rohkem, et ta tahab mängu just saalist vaadata. Saalis on emotsioon, erinevad tegevused ja sõbrad-tuttavad. Täna ütleme õigesti, et inimesed, püsige kodus ja hoiame distantsi, aga kui see läbi saab, tuleb igal klubil väga kõvasti publiku saali toomisesse panustada. 400 pole mingi utoopiline number. See võiks olla suuremgi. Praktika ütleb, et – oleneb saalist muidugi – meil Tartus hakkab alates 200 pealtvaatajaga saalis mõnus tunne. Ja meil mahub saali 2000 inimest. Kui seda kriitilist massi pole, siis on mängul teine tera.
/nginx/o/2020/10/12/13407613t1h2b91.jpg)
Tuleme nüüd põhjalikumalt sinu kui Tartu Bigbanki peatreeneri teema juurde. Kui jälgida, kuidas sa mängijatega enne ja pärast mänge suhtled, siis paistab, et teie vahel pole tuntavat barjääri, mis reeglina peatreeneri ja mängija vahel on. Kas see tuleneb sinu isikuomadustest või tundsid sa meeskonda varasemalt tänu koondisele ja mullu Tartus abitreenerina töötamisele nii hästi, et veider olnuks ühtäkki peatreeneriks saades teistmoodi käituma hakata?
Minu nägemus on see, et võrkpall on eelkõige mäng ja seejärel alles töö. Üritan sellest põhimõttest lähtuda. Ent ka mina ise ei suuda põhimõttest alati kinni pidada. Lähen liiga tihti põlema ja saan vahel mängijate peale pahaseks, sest ei suuda mõista, kui keegi tegutseb mängu ajal rumalalt või eksib kohas, kus ei tohiks eksida. Minu sõbralikkusele keskenduv lähenemine on miski, mida viljelen Tartus, kuid viljeleksin ka igal pool mujal. Olen olnud selline ka oma eelnevates koduklubides, sest treener, kes on reeglina karm ja kellest hoitakse eemale, on peatreener. Kuniks mängijad minu suhtumist ei kuritarvita ning töömeeleolu ja rutiin säilib, siis selline ongi minu stiil. Ma pole autoritaarne juht.
Kert Toobal on täna 41 ja Rait Rikberg 38-aastane. Kas sa usud, et tänavune hooaeg ei jää neile viimaseks? Kas sa näed neis väsimusmärke?
Kert ja Rait on mehed, kellesse tuleb suhtuda natuke teistmoodi. Neile tuleb vahel hommikuid või õhtuid vabaks anda ja vahel tuleb nendega trenn varem lõpetada. Kerdi ja Raidu kehad pole enam sellised nagu 20-aastastel noormängijatel. See, et nad nii kaua üldse on vastu pidanud, on väikest viisi ime. Nad peavad selle hooaja siiski ilusti vastu. Juhul, kui neid kutsutakse ja nad ka ise soovivad, peaksid nad vastu ka järgmise koondisesuve. See, kas nad soovivad ka järgmisel hooajal veel võrkpalli mängida, pole kummagi osas aga kindel.
/nginx/o/2020/10/18/13420509t1ha193.jpg)
Kas kodune EM-finaalturniir oleks Kerdi pikale karjäärile sobivaks lõppakordiks?
Oleks. Samas tekib küsimus, et võib-olla tahab ta edasi mängida. Kvaliteeti kindlasti oleks, aga kuidas see kehale mõjuks ja kui palju see perelt aega rööviks? Ka alternatiive, mida pärast karjääri tegema hakata, pole lihtne kohe leida, kuigi meie koondise pikaaegsed põhimehed eesotsas Pajusalu ja Nõmmsaluga on kõik kenasti midagi leidnud. Füüsise osas võiksid nii Kert kui ka Rait kesta nii palju, et olla meeskonnas teised numbrid ja vajalikeks hetkedeks end vormi ajada. Praegu on läinud aga ikkagi nii, et nad on mänginud sisuliselt kõik mängud. Kaua sedasi jätkata ei saa.
Tartu Bigbanki juht Alari Jõesaar on korduvalt viimasel kümnendil öelnud, et ei näe mõtet osaleda meeskonnaga eurosarjas. Tõsi, viimastel aastatel on klubi öelnud, et see pole välistatud. Kas sa usud, et Tartu peaks eurosarjas osalema?
Sel hooajal poleks see mõttekas olnud, sest seni pole Eesti klubide osalusel toimunud veel ühtegi mängu ja ega me tänaseni ei tea kindlalt väita, kas üldse midagi toimub. Meie enda otsus sai tehtud tänavuse eurohooaja osas juba varasemalt, kui seoses koroonaga tekkis ebakindlus toetajate osas. Teiseks kaalukeeleks oligi see, et puudus kindlus rahvusvaheliste turniiride toimumise osas. Mul on täiesti kahju pärnakatest ja saarlastest. Loodame, et nad eelseisvas “mullis” ikkagi saavad mängida.
Võiksime oma praeguse tasemega osaleda Challenge Cupil. Sõltuvalt loosiõnnest suudaksime seal ka edasi purjetada. Soodsate asjaolude kokkulangemisel võiks seega tulevikus Tartut taas eurosarjas näha.
Kas madalaimas eurosarjas ehk CEV Challenge Cupil võiks Eesti mängija või treener reamängus ka tippliigade klubidele silma jääda või peaks selleks kuldmedali võitma?
Selleks, et tõesti välisklubidele rohkem silma jääda, tuleks võita kedagi olulist. Kui Eesti mängijatest rääkida, siis ülisuur osa välismaale siirdumisi on olnud seotud koondises näidatuga. Vaid mõned üksikud näited on viinud meie mängija välismaale tänu eurosarjale. Üks selline näide oli Kristjan Sikaste.
Ja Eesti või Balti liiga kaudu pole sel juhul ammugi kellelegi silma jääda võimalik?
Pigem mitte, jah. Karli Allik ja Kevin Saar on tõestanud, et ka Eestist on võimalik hea müügitööga minna võõrsile, aga nende koduklubid pole olnud tipptasemel. Sellist olukorda, kus keegi tuleb ja ütleb, et me tahaks Eesti mängijat tänu tema esitustele Eesti liigas, pole eriti juhtunud.
Vahele üks sama teemaga kaudselt seotud küsimus: kas Eesti parim diagonaalründaja on täna Hindrek Pulk? Eesti liigas pole esimeste kuude põhjal keegi keskmiste näitajate poolest talle vastu saanud.
Küsimus on nüüd selles, et ma ei tea, kuidas mängib Kataris Oliver Venno. Ma ei tea Katari liiga tänavusest tasemest suurt midagi ja sellest liigast polegi mõtet midagi väga teada. Seal on ilmselt vaid paar üksikut mängu, mis võivad mängu moodi välja näha. Kui ta on füüsiliselt kehvas vormis, mis pole välistatud, siis võib Hindreku osas olla sul õigus. Ma ütleksin, et meil on hetkel kolm väga sarnase tasemega diagonaalründajat – Pulk, Venno ja Renee Teppan. Kui paneksime Teppani Saaremaale, kus ümber oleks sidemängija (Alexander) Tusch, võimsad temporündajad (Sauli Sinkkonen ja Wennder Lopes) ning nurgamees (Evandro Dias) Souza, siis oleks ka Teppani rünnakuprotsent võrreldav Pulgaga või isegi parem sellest.
Sina küsisid hetkevormi kohta. Teine asi on see, mida sa ei küsinud. Kui rääkida füüsilisest konditsioonist, treenimisest, koondisega töötamisest ja perspektiivist, siis nii Venno kui ka Teppan on ikkagi natukene kõrgemal tasemel kui Pulk.
/nginx/o/2020/11/30/13503948t1h40cf.jpg)
Sa ütlesid enne hooaja algust, et oleksid soovinud tegelikult Tartus ka tänavu abitreenerina veel kellegi kõrvalt peatreeneriameti õppida. Kas see tähendab, et sa võtad Tartus peatreenerina töötamist üheaastase projektina?
Ei võta, aga samas pole mul sellega seoses ka pikki plaane tehtud. Treeneriamet on ebakindel töö. Siin ei saa pikalt asju ette planeerida. Aga kui kõik sujub, siis ma ei hakka ka siit ise ära kippuma. On agente, kes on tahtnud minuga koostööd teha, et minu ülemineku pealt mõnda välisklubisse kasu teenida, aga mul pole plaanis endale agenti võtta. Kui kuhugi peaksingi minema, siis ilmselt toimuks see läbi tutvuste. Ka sel aastal on mõni Venemaa klubi tundnud huvi ja helistanud. Samuti olen saanud tänu Poola kontaktidele tööpakkumisi nii Saksamaalt kui ka Poolast, aga laiemas plaanis pole statistikud siiski inimesed, keda kõik teaksid.
Kas sa oled nõus, et täna on Tartu Bigbankis kaks nurgaründajat – Albert Hurt ja Märt Tammearu -, kes võiksid heal päeval võidelda Eesti koondises isegi Robert Tähega koha eest algkoosseisus?
Jah, olen nõus, kindlasti. Kui võtta olemuselt, siis kui ma ütlesin, et Puparti koondisse pääsemine tähendaks, et ta mängib üle Kollo, siis Stefan Kaibaldi koondisse saamine peaks tähendama, et ta mängiks üle Kollo ja/või Puparti. Kaibald pole kehv mängumees, aga nüüd me jõuamegi selleni, et tänavusel suvel näitas nurgaründajatest ülekaalukalt kõige paremaid numbreid Hurt. Tammearu ei saanud võimalustki, sest ta läks kaitseväkke. Samas näitas ta end väga heast küljest kaitseväele eelnenud koondisetreeningutel. Hurt on Robile (Robert Täht) väga sarnane, lihtsalt Robil on kõike natuke rohkem. Tal on natuke rohkem rünnakujõudu, servikiirust, blokivõimu, kogemust, enesekindlust ja pohhuismi. Ent ka Hurdal on seda kõike. Oleneb, kummal parem päev on. Ma ei ütle, et ta heal päeval Robist palju kehvem oleks.
Tammearu mängustiil, olek ja kõik muu on teistsugune kui Robil ja Hurdal. Samas nägin, et tema rünnakukõrgus oli sel aastal koondises parem kui ükskõik kellel teisel.
Isegi Hurdast parem?
Isegi Hurdast parem. Ta lööb kõrgemalt. Kõigist nurgaründajatest. Nüüd on küsimus selles, et tal pole sellist plahvatust nagu eelnimetatud meestel. Ta on natuke aeglasema lihasega. Tugevust ja võimu justkui on, aga plahvatust mitte. Lõpuks me jõuame ikkagi selle küsimuseni, et Hurda ja Tammearu puhul on faktor, mille järgi neid hinnata, servi vastuvõtt. See on neil mõlemal nii ja naa. Tammearu on sel hooajal isegi parem olnud vastuvõtul kui Hurt. Tegin hiljuti põhjaliku kokkuvõtte selles osas. Ja vastuvõtt on asi, mille puhul me nende mõlema puhul palju tööd teeme.
/nginx/o/2020/10/22/13428622t1hd7d7.jpg)
Seega me ei saa öelda, et 27-aastane Robert Täht oleks naelutatud Eesti koondise põhikoosseisu järgnevaks kümneks aastaks?
Kindlasti kümneks aastaks mitte. Aga nüüd me jõuame uuesti selle küsimuseni, kas Orav lööb läbi koondises ja kõvemal tasemel? Ka Tammearu ja Hurt pole suuri ja olulisi mänge oma karjääris veel mänginud. Kui Robert Täht mängis esimest korda juunioride maailmameistrivõistlustel, kui ta mängis esimest korda Eesti koondisega suurturniiril, kui ta mängis esimest korda Poola kõrgliigas ja kui ta mängis esimest korda Türgi kõrgliigas finaali – kõik need algused olid rasked. Iga kord on esimest korda midagi mängida raske. Ja see lähebki kogemuse hankimise alla. Robil on nüüd kogemused igasugusel tasemel olemas. Teistel meestel neid kogemusi pole. Ja sealt tekib ka vahe, miks teised pole Robiga veel võrreldavad. Ühel päeval võivad nad aga võrdsed olla.
Kogemus tähtsates mängudes mängida ja võidelda on olemas veel Kollol ja (Andrus) Raadikul. Ka Pupartil on kogemused, aga see jääb ka tema ainsaks tugevaks argumendiks. Kui korralik vastane mängib kvaliteetset blokk-kaitset, siis Pupart rohkem kui kaks palli kümnest maha ei saa. Seda kinnitab see, et Eestis saab ta analoogses olukorras kolm-neli palli maha. Midagi pole teha, paraku nii on.
Siit jätkates võiks seega järeldada, et Eesti lähitulevik paistab tänu noortele ikkagi pigem hea?
Meil on positsioonides küsimus. Meil on vaja, et noored liberod areneksid sammu võrra edasi. Teiseks peame me leidma stabiilselt heal tasemel mängiva sidemängija.
Kas toome Veiko Lemberi tagasi?
(Naerab.) Füüsiliselt poleks ta tänaseni paha. Aga ta lihtsalt ei tuleks. Küsimus ongi selles, et kes kolmikust (Markkus) Keel, (Robert) Viiber ja (Renet) Vanker tõstab pead? Siin ei ole vaja nuputada, et kust veel kedagi võtta. Rohkem pole meil hetkel kedagi. Järgmine küsimus on see, millisesse seisu jõuavad olemasolevad diagonaalründajad. Hindrek Pulgaga EM-il kaheksa parema hulka ei pääse. Tänases vormis Teppani ja Venno vormiga ka ei pääseks. Ja see on nüüd küll positsioon, kus pärast neid kolme on pikk-pikk tühjus. Kuigi (Taavi) Nõmmistu ja (Markus) Uuskari mängisid koondises tublilt ja (Siim) Põlluäär on veel ka olemas, siis Pulk on taseme osas Venno ja Teppani järel ainsana veel piiri peal. Ta võib keskmise võistkonna vastu ära mängida, aga suurt kala temaga püüdma ei lähe. Siin ei ole kuni 2000. sünniaastani ühtegi meest.
Alternatiivina võib hakata tegema nurgameestest diagonaalründajaid. Tammearu oleks valik number üks. Miks ta Tartus meil diagonaalis kohati mängib? Sest see oli kokkulepe koondise peatreeneri (Cedric) Enardiga. Ma hoian teda diagonaalina, sest võib-olla on teda koondises sel positsioonil järgmisel aastal vaja. Teine variant on Orav või Martti Juhkami panna tagasi diagosse, kus nad on kunagi mänginud. Nende kõigi kolme nõrgim külg on ka ju servi vastuvõtt.
Aga kõik nad jäävad ikkagi diagonaalründajana rahvusvahelisel tasemel nõrgaks.
Just. Ükski neist pole tõsine killer, nagu oleks sellele positsioonile vaja. Hakata mõnest pikast temporündajast diagonaali tegema… See on küsimus, millega me maadlesime koondises terve suve, sest Teppanit ei olnud ja Venno oli, nagu ta oli. Õnneks ei esitanud Cedric küsimust, et kes on meie koondise põhidiagonaalründaja täna, vaid viie aasta pärast. Teppan ja Venno pole viie aasta pärast veel liiga vanad mängijad, kes ei võiks hästi mängida, aga neil oleks vaja tõusta tagasi oma endisele tasemele, mida nad kunagi on näidanud. Poolteist aastat on meil olnud nende kahe mehe osas pigem alla- kui ülespoole minek.
Rõõmsamad toonid on meil nurgas, kus meestel on vaja pääseda lihtsalt headesse liigadesse heade treenerite käe alla. Ja sama kehtib meie tempoosakonna järelkasvu kohta.
Kas see on võimalik, et kui Gianni leiab endale uue klubi hooaja keskel või järgmisel suvel, siis võiks ta näiteks Tammearu või Hurda kaasa võtta?
Gianni ei tea Tammearut ja Hurta nii hästi, et ta neid võtta tahaks. Tema ajal olid noored ja vihased mehed, kes koondises ukse pauguga lahti lõid, Andri Aganits, Robert Täht ja Renee Teppan. Tema ajal tulid koondisse ka kaks vanemat meest ehk Kollo ja Raadik. Ja Rikbergi kõrvale tuli Silver Maar. Aga Tammearu ja Hurdaga pole Giannil pikemalt isiklikku kontakti. Jube raske on öelda, keda ta võtaks, kui kuhugile praegu läheks. Oleneb, kui palju antaks talle meeskonna komplekteerimisel vabadust, kas otsitakse 20 000 või 200 000 eurot maksvaid mängijaid. Seepärast pole võimalik ennustada, kas ja keda ta eestlastest oma meeskonda võtaks.
Pigem võiksid Eesti võrkpallurid tänu meie treenerite tööpõllule ja kontaktidele jõuda lähiaastatel ikkagi Poola ja Venemaa kõrgliigasse, mitte näiteks Itaaliasse?
See sõltub. Kui võtta treenerid, näiteks Cedric ja Gianni. Nende mõlema tutvusringkonnas töötavad päris paljud mehed ka Itaalias ja Prantsusmaal. Samuti on nad seotud erinevate agentide ja klubide presidentidega. Ma pean seda sõnastama nii, et Eestis on noormängijaid, kellel on potentsiaali ja oleks vaja lähiajal välismaale minna. Aga kas Hurt tahab järgmisel aastal välismaale minna või ülikooli ära lõpetada? See on Hurda otsus. Ta läheks järgmisel sügisel Eesti Maaülikoolis viimasele aastale vastu. Kas Tammearu tahab saada võrkpalluriks või jätkata õpinguid Tartu Ülikoolis, kuhu ta sügisel sisse astus? See on Tammearu otsus. Mehi, kes teevad lähiajal sarnaseid valikuid, on palju.
Vass (Rainer Vassiljev – toim.) ütles ühes hiljutises intervjuus, et Eestis pole sel aastal üldse kehv pinnas arenemiseks. Arvestades seda, et mujal on liigad pausi peal ja palju mänge jäetakse ära, oleme meie ikkagi saanud teha korralikult trenni ja meil on omajagu korralikul tasemel võistkondi. Ja meil on nendes võistkondades korralikul tasemel treenerid. Ühegi noore jaoks pole suur pahandus, et ta peab Eestis olema. Tuleviku osas võib see hoopis hea olla, kui me saame ka edasi samamoodi trenni teha.
/nginx/o/2019/12/29/12839220t1hc845.jpg)
Alar, enam pole mul palju küsimusi jäänud! Pealegi oskad sa osadele mu küsimustele vastata juba enne, kui ma antud küsimuseni jõuan. Kas sa Eesti – Soome liiga ideest pead lugu? Võiksime vanad sõbrad lätlased ja leedulased unustada ja rahuliku südamega põhjanaabritega käed lüüa?
Ma ei julge siin seisukohta võtta. Ütleme nii, et pole mõtet sildu põletada. Meil on ikkagi pikki aastaid toimunud koostöö lätlastega ja natuke leedukatega. See, mida arvab Soome alaliit ja iga Soome klubi, on väga segane. Soome alaliidus on viimastel aastatel olnud tõsiseid probleeme ja verevahetust. Paistab, et segadus jätkub. Põletada sillad lätaste ja leedulastega mingisuguse helesinise unistusega seoses Eesti – Soome liigaga… Isegi siis, kui me jätame koroona välja ja mõtleme, kuidas see soomlastega mängimine välja oleks näinud. Kui ma vaatan oma mängijaid, kes käivad koolis või tööl. Need kolme või nelja päeva pikkused reisid ja ohverdused – ainus võistkond, kes muretult suudaks taolise rutiiniga toime tulla, oleks Eestis Saaremaa klubi. Ja ega ka soomlastel pole see asi läbinisti professionaalne. Ka seal leidub poolprofessionaalseid klubisid. Sellel liigal võiks olla mingi atraktiivne formaat, et ta toimiks.
See formaat tuleks välja töötada.
Täpselt. Ja ma ei paneks võib-olla ainult soomlastele rõhku. Äkki me võtame ka rootslased juurde. Teeme äkki Läänemere liiga, kus oleksid eestlased, soomlased, rootslased, lätlased ja leedukad. Ja kutsuks äkki kampa ka mingil tasemel sakslasi ja poolakaid. Aga ma ei usu, et Eesti – Soome liiga formaat sedasi läbi hooaja toimiks. Ta võiks olla pigem karikavõistluste sarnane ettevõtmine, mis ei välta sügisest kevadeni. Võtame Tartu meeskonna näitel. Me pole nii hästi komplekteeritud, et me suudaksime füüsiliselt, rahaliselt ja ajaliselt igal nädalal kaks mängu mängida. Meie jaoks ongi umbes 30-40 mängu hooaja peale optimaalne arv.
Meie intervjuul täitus äsja kaks tundi, näitab diktofon. Lõpetame selle usutluse elegantselt ja räägime naistest ka, kuigi sa pole otseselt naiste treenimisega seni kokku puutunud. Mis peaks juhtuma, et sinust saaks ühel päeval Tartu naiskonna peatreener?
Ohoo! Keegi peaks mulle selle pakkumise tegema. Võrkpall on võrkpall. Treening on spordis sarnane. Mingeid müstilisi eripärasid naiste võrkpallis pole.
Naised on lihtsalt ilusamad!
Nad on palju ilusamad! Aga… Nüüd tekib see olukord, et ma tulin Tartu meeskonda mullu abitreeneriks selle ideega, et ei korduks see, mis oli minu elus vähemalt kümmekond aastat juhtunud, kus ma olin korraga umbes kolmel erineval töökohal. Töö võrkpallis peab olema see, millele saab keskenduda. Teistpidi peab see töö olema sedasi tasustatud, et sellega elab ära ja ei pea muud tööd kõrvalt tegema. Ja nii me jõuamegi selleni, et Tartu naiskonna treenimise üle võtmine eeldaks seda, et Eestis oleks naiste puhul võrkpall professionaalsem. Aga hetkel pole see isegi pool-, vaid veerandprofessionaalne.
Kas TalTechi naiskonna projekt jääb sinu hinnangul üheaastaseks?
See projekt on seotud tegelikult üksikute nimedega. Jaanuaris toimuva EM-valikturniiri osas on kõik veel lahtine. Kui mänge ei toimu, jääb Eesti edetabelikoha tõttu automaatselt EM-ilt välja. Kui mängud aga toimuvad, siis kus?
Naiste võrkpall vajaks natuke põhjalikumat eraldiseisvat arenguplaani. Ma pole sellele nii palju mõelnud. Olen treenerite ja teiste võrkpalliinimestega arutanud alates Avo Keele ajast, kuhu meie meeste võrkpall jõuab. See on mure, mis vasardas peas nii Avol ja Giannil kui ka nüüd Cedricul. Ja mitte ainult enda tööperioodi ajal, vaid ka pärast seda. Selles suhtes on meil vedanud. Meil on olnud piisavalt vastutustundlikud treenerid, kes arutavad ala arengu üle näiteks tihti lõunasöögilauas. Naiste puhul pole ma sarnase arutelu sees olnud ja seetõttu pole ma ka õige inimene asjast pikemalt rääkima.
See TalTechi projekt on lihtsalt hädaabivariant. Arvestades, kelle vastu nad mängivad ja milline on üleüldine treeningute kvaliteet, siis see pole sarnane nagu Saaremaa meeste seas. Seepärast pole TalTech Eesti naiste võrkpallis ka päästerõngas. Naiste võrkpalli kohta käib veelgi rohkem kui meeste puhul see lause, et kui me tahame rahvuskoondisega kuhugi jõuda, peavad meie mängijad mängima igapäevaselt välisliigades.
Lõpetuseks, kas koondislaste baasklubina moodustatud tänavune TalTechi klubi on mõjutanud kuidagi ka Tartut?
Sellele peab vastama naiskonna mänedžer ja peatreener Hendrik Rikand. Selge on see, et me ei saa iseenesest mõistetavaks pidada Andrei (Ojamets) ja Kristjani (Kais) tiitlivõite Tartu naiskonnaga. See naiskond polnud mitte mingil hetkel kindel favoriit. Edu tõi hea töö, õnnestumised ja juhused. Aga nüüdseks on juhtunud see, et hulk mängijaid on lahkunud Tartust, Eestist või võrkpallist laiemalt. Julgen öelda, et Tartu võrkpallis on toimunud põlvkondade vahetus. Tartu naiskond on aastaid sõltunud sellest, kes tuleb Tartu Ülikooli õppima. Need on ka need, kes tulevad reeglina Tartu naiskonda mängima. Tihtipeale on üliõpilased ka need, kes toovad naiskonda kvaliteeti. Ja seda ei suuda keegi kontrollida, kas noor võrkpallur valib mõne Tallinna või Tartu ülikooli. See sõltub paljudest juhustest.
/nginx/o/2017/10/02/7166201t1hb30f.jpg)