Jaanus Kriiski kolumn: meenutades Lembitu Kuuset ja «Spordiprismat»

Jaanus Kriisk. Foto: Sille Annuk

Viimastel aastatel olen suure spordinautijana järjest rohkem hakanud vaatama Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) kultuurisaadet «OP». Samas ei pea ma ennast suureks teatri- ega konsterdikülastajaks.

Olen isegi pannud «OPi» järelvaatamisse. Olles paar korda mõelnud, miks ma seda teen, mis jõud see mind sinnapoole kisub, on see küsimus õhku jäänud, aga mõni aeg tagasi tuli vastus nagu iseenesest – «OP» on nagu Lembitu Kuuse! Positiivne, põhjalik, rõõmus, samas ka huvitav, teadmistepõhine, süvitiminev, analüüsiv ning vastuseid otsiv.

1990ndate algul sai Lembituga mitmeid kordi koos Tartu ja Tallinna vahet sõidetud, erinevaid asju arutatud ja niisama lõbusalt vesteldud. Kord küsisin, miks pole ta spordiajakirjanduse üleüldise süüdistava oreooliga kaasa pole läinud, kui sportlased ebaõnnestunult esinevad. Hetke mõelnud ütles ta lihtsalt, et mis seal enam peksta. Tema pole näinud ühtegi sportlast, kes läheks eesmärgiga halvasti esineda. Kui üldse küsida, siis positiivses noodis ja ergutavalt, et aidata sportlasel ebaõnnestumisest üle saada.