Saada vihje

Peep Pahv: karikad on täis, midagi peab muutuma

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv.
Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv. Foto: Peeter Langovits

Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna pühapäevane kaotus koduliiga autsaiderile Pärnule polnud tingitud treenerite valest mängutaktikast või valedest valikutest. Soovimata Pärnu korvpallureid kuidagi alahinnata, peab tõdema, et seda meeskonda pidanuks tartlased võitma ükskõik millist taktikat kasutades või kas või pohmellis peaga. Et nad seda ei suutnud, on juba suvest alates meeskonnaga toimuva tagajärg.



Kummaliste selgitustega nimevahetus, eurosarjast loobumine, meeletult kiiret mängu nõudev taktika, kaotused, treenerite suutmatus üha sügavamale sohu vajuvat mänguvankrit teele aidata, klubi juhtkonna otsustusvõimetus olukorda muuta ja sellele järgnenud veel piinlikumad kaotused… Kogu see sündmuste jada on viinud tartlaste kunagise lemmiktiimi vabalangusesse, röövinud mängijatelt enesekindluse ja võitlusvaimu ning viinud fännid tribüünidelt.  

Kannatuste karikad on viimse piisani täitunud ning normaalses korvpalliriigis oleks Tartu meeskonna treenerid ja ilmselt ka mõned mängijad ammu hundipassi saanud. Eestis… Siin on selliseid käike tehtud väga harva. Üks viimaseid kõmulisemaid peatreeneri vahetusi oligi sealsamas Tartus, kui 2008. aasta viimastel päevadel loobuti peatreener Üllar Kerde teenetest ja tema koha võttis üle senine abiline Indrek Visnapuu. Nüüd, pisut rohkem kui kolm aastat hiljem, on kõik Visnapuu enda vastu.

Kuid millised on alternatiivid praegusele peatreenerile? Kõige tõsiseltvõetavama variandina kerkib esile Eesti koondise peatreener Tiit Sokk. Ja kuigi oma oskuste ja teadmiste poolest oleks ta vaieldamatult parim kandidaat, on asjade selline käik ebatõenäoline. Sokul on ju Tallinnas juhatada omanimeline korvpallikool, mis ei võimalda tal põhikohaga paarisaja kilomeetri kaugusel töötada.

Ilmselt ootavad paljud senise abitreeneri Gert Kullamäe tõusu. Suure tõenäosusega on ta ka klubi juhtkonna silmis üks loomulikumaid valikuid ning talle vastava pakkumise tegemine ei tekitaks vähimatki imestust. Pärast mängijakarjääri lõpetamist on Kullamäe juba kaks ja pool hooaega Visnapuu taustal liikunud ja kogemusi omandanud. Nüüd oleks ideaalne aeg mugavustsoonist väljuda, ise ohjad haarata ja vastutada.
Võib-olla polegi Tartu meeskonnale vaja treenerit, kes teeks suuri taktikalisi muudatusi, vaid inimest, kes suudaks panna kogu seltskonna unustama senise halva ja tekitada lihtsalt hea ja puhta õhkkonna. Kullamäe oleks sellises rollis mees omal kohal, pealegi ei maksa kahelda tema kaasaegse korvpalli tundmises.

Loomulikult võivad tartlased vaadata ka omakandi treenerite suunas. Aivo Erkmaal oleks kindlasti aeg Eesti mõistes suurde mängu naasta, kuid sarnaselt Sokuga on temalgi palju tegemist omanimelise korvpallikooliga. Tõnu Lust ja Paavo Russak on küll ka toredad mehed, aga Tartu esindusmeeskonna jaoks kipub see olema ikkagi läbikäidud etapp. Välistreener? Miks ka mitte, kuid kindlasti pole mõtet tuua mõnda suvalist serblast või ameeriklast, tugeva spetsialisti palkamine käib aga ilmselt üle jõu.

Olukorda võib muuta ka praeguse treenerikolmiku Visnapuu-Kullamäe-Kandimaa jätkates, kuid sellisel juhul peavad nad tegema märgatavaid korrektiive oma mõtlemises ja mängijatele esitatavates nõudmistes. Hooaja esimese poolega peaks juba selge olema, et mängustiil, mida nad palluritelt nõuavad, pole sellele seltskonnale sobilik.

Kui ülikiiretele lahendustele sunnitud mängijad ei suuda piisavalt nobedalt kaitsele ümber lülituda, jäävadki vastased nende korvi palle täis loopima. Visnapuu meenutas eile Postimehe ajakirjanikuga vesteldes, et veel eelmine Balti liiga põhiturniir oli nende jaoks ajaloo parim, kuid unustas seejuures ühe olulise detaili – toona polnud meeskonna rünnak nii tormakas ja kaitses tegutseti mitu korda paremini. Ehk oleks aeg liikuda veidikenegi tagasi vana ja järele proovitud mängustiili poole.

Eile oli Tartu meeskonnal puhkepäev ja loodetavasti veetsid mängijad need 24 tundi peeglisse vaadates. Sest ükskõik kui sobimatu on treeneri pakutud mänguplaan, ei õigusta see ükskõikset suhtumist ja kogu meeskonna peale sülitamist.

Nii mõnelgi mängijal oleks tark mõtelda, kas mängueelsel õhtul on ikka spordimehelik ööklubis aega veeta – olgu vastaseks kas või autsaiderid Pärnust. Mõtelda tuleks sellegi üle, kas nad on ikka teinud kõik, et treeningutel treenerite räägitu oma ajju salvestada ja vastavalt juhistele ka platsil tegutseda.

Võib-olla oleks klubi juhtidest mõistlik näidispoomine: mõne eriti pohhuistlikult tegutseva mängijaga lepingu lõpetamine ja tema asemele kas või välismaalt uue mehe toomine. Halb poleks ka plaan kärpida meeste töötasu näiteks poole väiksemaks ning lubada endise taseme taastumist alles pärast olukorra kardinaalset muutumist.

Ilmselt kuuleme klubi juhtide otsustest juba täna. Andres Liinat andis eile teada, et edasiste otsuste langetamiseks vajatakse rohkem aega kui niigi kiire esmaspäevane päev. Kui otsused on mõistlikud, ehk siis ei peagi Tartu korvpallifännid kogunema reedel protestiaktsiooniks, vaid saavad rõõmsal rinnal Balti liiga kohtumises omadele kaasa elada.  

Tagasi üles