Eriolukorra õppetunnid: koroona-aasta ergutas mõtlema uutele lahendustele
Ajakiri «Liikumine ja sport» rääkis viie spordijuhiga, kuidas nemad märtsis eriolukorrale reageerisid, missugused olid suuremad probleemid, aga ka sellest, kuidas uusi lahendusi välja mõeldi ja mis kanaleid treeningtöös kasutati. Üks on kindel: head kriisi ei tohi kunagi raisku lasta!
Lõppev aasta joonistas maailmas paljugi ümber. Täiesti erilisse olukorda sattusid ka spordiorganisatsioonid: kevadine eriolukord nõudis drastiliste meetmete rakendamist, ka sügisel tuli mõelda, kuidas talv edukalt üle elada. Klubide ja spordikoolide juhid tunnistavad, et esimene ehmatus oli suur, kuid enneolematu olukord pakkus ka täiesti uusi võimalusi, millest tulevikuski ei kavatseta loobuda.
Veel veebruaris tundus, et haigus elab kaugel Hiinas. Ent siis hakkas juhtuma. Ja kiiresti. «Mäletan väga hästi, et märtsi alguses rääkisime töötajatega kuu eesmärkidest ja keegi uskunud, et epideemia nii kiiresti meieni jõuab. Muutused aga toimusid päevadega, isegi tundidega ja 12. märtsil viisime kõik oma 47 treeningurühma kaugõppele,» rääkis jalgpalliklubi FC Flora tegevjuht Reili Järvalt.
Sama kiiresti tegutsesid ka VK Janika võimlemisklubi ja Juna iluuisutamisklubi. «Paari päeva jooksul leidsime võimalused treeningud kaugõppele viia. Kogu selle aja jooksul proovisime mitut varianti, kuid parimaks osutusid treeningud Zoomis,» meenutas VK Janika tegevjuht Elina Gorelašvili.
Sama teed läks ka Juna klubi. «Esimesed päevad tegime trenne Facebooki vahendusel, minu lapsed näitasid harjutusi ette. Mõne päeva järel kolisime samuti Zoomi, kus tegelikult saime töö väga hästi käima. Võin öelda, et kümnendik ei osalenud nii südamega kui saalis, kuid see-eest 90% õpilastest tulid kohe kaasa,» lausus Juna tegevjuht Jelena Abolina.
Ka Rapla korvpallikooli esimene otsus oli, et maksku mis maksab, aga noortetöö peab jätkuma. «Sel hetkel mõtlesime, et kui viirus viib meilt toetajad ja seetõttu meistriliiga võistkonna, siis peame leppima ja hiljem uuesti alustama, aga noortetöö on olnud algusest peale, sellele on meie klubi rajatud ja see töö peab jätkuma,» sõnas Rapla KK tegevjuht Jaak Karp. Tänaseks on Karbil rõõm tõdeda, et kõik toetajad jätkasid.
Kodus istumise asemel golfiväljakule
Peale kiire reageerimise oli teisigi väljakutseid. «Suur küsimus oli see, kuidas hoida klubitunnet, kui puudub kontakt ja igaüks toimetab oma kodus. Kerkisid treenerite motivatsiooni ja töötasu küsimus: ligikaudu pooled treenerid töötavad käsunduslepingute alusel, mis tähendab, et riigi abi neile ei laienenud,» tõi Gorelašvili näiteid.
Samuti oli VK Janikas väljakutse klubi liikmete säilitamine: enamik küll jätkas treeninguid, kuid võimlemine on spordiala, millega alustatakse juba kolmandast eluaastast. Koolieelikuid ei paelunud tunnid ekraani vahendusel ja nende kaasamine osutus väga suureks murekohaks. Paraku tõi see kaasa ka paljude lepingute peatamise. Samuti loobusid noored, kes tundsid, et kaugõpe ei olnud võrdväärne kontakttundidega.
«Julgen öelda, et kogu kaugõppe ajal peatati või lõpetati umbes kolmandik lepingutest,» nentis Gorelašvili. Seevastu Juna klubi, kes erinevalt paljudest teisest iluuisuklubidest leidis kiiresti treeningute jätkamise võimaluse, võitis hoopis lapsi juurde. «Äärmiselt oluline oli säilitada endine tunniplaan, sest eeskätt väikestele on stabiilsus oluline,» sõnas Abolina. «Samuti liitusid meie trennidega Soome sportlased, kes tekitasid elevustki,» lisas ta.
Hoopis teistsuguste küsimuste ees seisis Eesti tuntumaid golfiklubisid, Estonian Golf & Country Club Jõelähtmel.
«Ühelt poolt vähenes müük ligemale 350 000 eurot, mis tulenes turistide kadumisest. Teiselt poolt oli eestlastele vaja leida aegu, sest teised alad olid lukus ja üleöö tahtsid kohalikud märksa tihedamini mängida,» rääkis EGCC tegevjuht Hanno Kross.
Ta tunnistas, et hotellide ja muu turismisektori väljakutsetega võrreldes oli 1,2 miljoni euro suuruselt käibelt 30 protsendi kaotamine siiski väike probleem ja paljuski Excelis lahendatav. Kohaliku mängija oluliselt suurem mänguringide arv tõi teistpidi väljakutse kõigile soovijatele mänguaega leida. Samal ajal tuli ka golfiväljakul hooldusmeeskonna tööga arvestada, sest ajad, kui varem sai rahulikult tööd teha, olid nüüd mängijaid täis ja meeskond pidi igapäevaseid tegemisi täpsemini planeerima.
Rapla kutsus fännid ehitama
Rapla korvpallikoolis harjutab iga päev 170 last, lisaks on väikelinnas esindusmeeskond ja -naiskond. Seetõttu olid ka tegevussuunad täiesti erinevad.
«Noortetöös oli kõige keerulisem küsimus, mis oli ühine ilmselt kõigil klubidel: kuidas ikkagi sellest olukorrast minimaalsete kaotustega välja tulla, hoida lapsed pidevas liikumises ja spordiõpet erialale võimalikult lähedaselt ning kasulikult korraldada,» lausus Karp.
«Esindusmeeskonnale oli kõige keerulisem see, et hooajale tuli väga järsult joon vahele tõmmata: meie meeskond sõltub väga suures osas ettevõtjate toetusest ja partnerlusest, aga puudus igasugune teadmine, kes saab kokkulepitud koostööga hooaja lõpuni minna, kes ei saa ja kelle tegevust koroonast tulenev olukord mõjutab,» selgitas Karp. Ka mängijad reageerisid erinevalt: oli neid, kes mõistsid olukorda paremini ja neid, kellel oli seosest rahastusega keerulisem aru saada.
Omaette küsimus on suhtlus fännidega, mis on Rapla klubil olnud alati väga tihe. Koroonaolukord, kui meeskonna tegevus peatus täielikult, lõikas selle sideme päris pikaks ajaks läbi.
«Kui asjad liikuma hakkasid, side küll taastus. Kevadel alustasime puitpõrandaga väliväljaku taastamist. Ühes etapis ajas fännklubi inimesed kokku, igaüks tõi kaasa, mis vaja ja võimalik oli, ja nii tehti terve päev tööd. Omakorda üks meie suuremaid fänne, Kaisa Söögituba, tõi sooja suppi. Vihma ladises ja sõime puu all koos suppi,» rääkis Karp.
Ka Flora suures süsteemis tekkis kümneid küsimusi. Kuidas klubi igapäevast toimimist eemalt koordineerida? Kuidas treeningkava mängijateni viia, et hoida nende motivatsioon kõrgel ja treeningud tõhusana, et tase ei langeks, kui iga mängija peab omaette treenima? Kuidas hoida kokku klubi kulusid, kui tulud märgatavalt vähenesid? Kuidas hoida töötajate ja treenerite motivatsiooni ning vähendada nende pingeid eriolukorras?
Juhid pidid ka oma aega väga oskuslikult planeerima. «Paljudel meist on lapsed ja ka nemad olid sel ajal lasteaiast-koolist kodus. Mina pidin peale oma töö aitama kodus ka neljanda klassi tütart õppetöös ja nelja-aastasele lasteaialapsele leidma põnevat ning arendavat tegevust. Kindel päevakava pidi väga paigas olema, et kõik vajalik saaks tehtud,» sõnas Järvalt.
Kodulaed seadsid piirid
Iluuisutamisklubi Juna ja VK Janika seisid ala spetsiifikast tulenevalt ühise probleemi ees: kui spordisaalis sätib treener iga pisimatki kehahoiaku viga, siis kuidas teha seda virtuaalselt? Lahendus leiti nõnda, et pöörati tähelepanu hoopis teistele nüanssidele.
/nginx/o/2017/09/01/7050899t1h4991.jpg)
«Tavapäraselt kulub kevadhooaeg võistlemisele, nüüd aga jäid võistlused ära ja selle asemel jõuti tegeleda sellega, mida siiani oli pikalt edasi lükatud, olgu tehnika õppimine ja lihvimine, süvendatud lihastreening, reeglite õpetamine või muud sarnast. Tähelepanu liikus kitsamalt laiemale,» sõnas Gorelašvili. Sama mõtte edastas ka Abolina. «Vahel sai mõnele detailile tõepoolest rohkem tähelepanu pöörata kui tavapärases treeningprotsessis. Näiteks tegid paljud uisutajad venitusi,» sõnas ta.
Muredki olid sarnased. «Meie koolis ei pingutanud mõni laps ei nii nagu hallis, sest talle tundus, et see ei ole ikkagi päris trenn,» rääkis Abolina, kes siiski rõõmustas, et neil on noor kollektiiv, kelle jaoks oli virtuaaltrennidele üleminek lihtne. Mõnevõrra keerulisem oli balletitundidega.
«Meil on üle 70-aastased õpetajad, kellel ongi keerulisem ekraani vahendusel tundi anda. Ka balleti spetsiifika on selline, et vaja on pidevalt korrigeerida. Olin seal palju ise abiks, justkui tõlgiks, aitasin muusika ja palju muugagi,» ütles Abolina.
Võimlemisklubis sai efektiivsete treeningute suureks murekohas väga proosaline põhjus: kellelgi ei ole kodus nii kõrgeid ega avaraid ruume, kui treeninguks vaja.
«Tavapäraselt treenime 13 × 13 m väljakul. Kodus seevastu on kitsad olud ja spordiga tegelemise võimalused oluliselt piiratumad,» ütles Gorelašvili.
Pallimängudes tegid treenerid palju individuaalset tööd. «Juhendajad tegid treeningurühmadele individuaalseid kavasid, fitnessitreenerid toetasid koostatud kavasid jõutreeningude ja pallitreeningutega videokavade abil FloraTV YouTube-kanalil ning kogu kontor töötas kodukontoris,» rääkis Järvalt.
Rapla treenerid ei jäänud samuti ootama konkreetseid juhendeid ega istunud, käed rüpes, vaid asusid ise lahendusi otsima. «Minu jaoks oli kõige parem näide see, kuidas üks treener sättis garaaži kaamera ja arvuti ning tegi seal harjutusi ette. Lapsed tegid kodus oma arvutite ees järele. See oli ehk kõige markantsem näide, kuidas laste trenne ja sidet klubiga hoida,» rääkis Karp.
Kõige tähtsam on infovahetus
Krossi hinnangul oli golfiklubi jaoks kõige suurem probleem teadmatus. «Mingil hetkel saime aru, et üle nädala plaane ei ole mõtet teha ja võtsime päev korraga. Korraldame aastas ligi sada golfivõistlust ja kindlasti oli üks eesmärk ka õnnestunud kommunikatsioon ja vastus küsimusele, et kui niisama saame mängida, miks me ei võiks võistelda,» märkis Kross.
Kiire ja tõhusa suhtluse tähtsust toovad välja teisedki klubijuhid. «Kõige olulisem on just omavaheline suhtlus. Kui miski ei toimi, tuleb leida lahendus, kuidas see toimima saada,» rääkis Järvalt. Sama kinnitas ka Abolina. «Konkreetne ja kiire infovahetus aitab oletustest hoiduda. Üks esimesi asju oligi see, et andsime kõigile õpilastele ja nende vanematele teada, mis saama hakkab,» meenutas Abolina.
Positiivne suhtumine, veelgi paremini tegutsemise ja ellujäämissoov ei ole spordijuhte maha jätnud. Välismängijate ärakukkumisele vaatama ei näe ka Kross tulevikku tumedates toonides. «Tekkinud on ju tohutu hulk uusi huvilisi ja mängijaid! Kriiside korral on hea see, et keegi kuskilt ülevalt tuletab sulle jälle meelde, mis tegelikult on tähtis. Sõprade ja perega koos veedetud aeg, looduses jalutamine ja aja mahavõtmine ning tervis – seda kõike golfimäng ju pakubki,» lausus Kross.
«Golfi jaoks oleks super, kui neid väärtusi igal aastal meelde tuletatakse, siis jääks järgmise kümne aastaga Eesti väljakute maht kohalikule mängijale juba väikeseks ja oleks vaja uusi ehitama hakata,» lisas ta. Kross rõhutas, et kui ta vaatab oma tuttavaid turismiäris ja hotellinduses, on spordis kõik hästi. «Olen kindel, et kunagi varem pole olnud nii palju kasvu- ja arenemisvõimalusi. Oleme viimase kümne kuuga suurest jamast läbi mütanud, lõpp on silmapiiril ja kui muda taheneb ning jälle kandma hakkab, oleme tugevamad kui kunagi varem, nii töiselt kui ka inimestena,» kinnitas ta.
Ka Karp on veendunud, et hirmuga ei tohi kaasa minna. «Kevad näitas, et suudame tegutseda palju keerulisemates tingimustes. Iga päev tuleb parajasti kehtivate piirangute ja reeglite järgi anda endast parim, mitte muretseda, vaid ikkagi uskuda, et tuleb vaktsiin ning ravi ja ühel päeval on saalid jälle täis,» sõnas ta.
Järvalti hinnangul tuleb kogu klubi tegevus kriitilise pilguga üle vaadata ja leida need «nurgad», millele ehk varem tähelepanu ei pööratud. Sellest võib saada hoopis uus tuluallikas. «Kõige selle juures tuleb loomulikult hoida vaim värske ja meel positiivne,» ütles ta lõpetuseks.