:format(webp)/nginx/o/2019/10/07/12632925t1h4061.jpg)
Kui Marta Miil (21) kümneaastasena Saksa lambakoera kutsika Amorega Pärnu loodusmaja koerteringi läks, mõtles tüdruk, et oleks ju äge kutsule igasuguseid trikke õpetada. Üksteist aastat hiljem on Miil agility-klubi omanik, kuulub maailma parimate agility-sportlaste sekka ja võitis mullu koos Šetlandi lambakoera Jayga individuaalse MM-hõbeda. «Ma ei kujuta ette, et tegeleksin millegi muuga,» räägib Miil silmade särades ajakirjale «Liikumine ja Sport».
Väle spordiala agility tähendab tõlkes liikuvust, väledust See sai alguse 1978. aastal Inglismaalt ning idee põhineb hobuste takistussõidul. Eestis hakati agility’ga tegelema üheksakümnendate alguses. Vaatemängulisel spordialal peavad koer ja koerajuht läbima koos aja peale mitmesuguste takistustega raja, kuid koerajuht tohib juhendatavat suunata vaid hääle ja kehakeelega. Eesmärk on ületada takistused kindlas järjekorras, vigadeta ja võimalikult kiiresti. Seejuures on peamine koerajuhi ja koera koostöö ning kontakt: kasutatakse mõlemale kõige paremini sobivat juhtimisstiili ja -võtteid, mida koer mõistab.
Kuidas seda kõike aga õppida? «Tuleb teha rohkelt tehnilist tööd ja õpetada koer ise mõtlema. Muidugi peab alguses koerale selgeks õpetama kõik käsklused: «Istu», «Lama», mingid algelisemad trikid, kuid edasi tutvustatakse juba hüppetõkkeid, tunneleid, erinevaid takistusi. Teeme alguses koertega hästi palju kuiva tööd, näiteks jookseme ümber postide,» räägib Miil. «Seda mitte ainult selleks, et koer omandaks oskusi, vaid ka seetõttu, et inimene õpiks teda saatma, oma keha õigesti kasutama, liikumist õigesti ajastama ja üldse koeraga koostööd tegema. Paljud käivad koertega kutsikakoolis ära, kus koerad küll õpivad suhtlema, ent nad ei õpi seal tööd tegema. Agility-koolis õpetame neid trikkide kaudu mõtlema ja tööd tegema,» selgitab Miil.
/nginx/o/2019/09/26/12597833t1hfdf3.jpg)
Kuidas aga kõik algas? Hoolimata sellest, et kümneaastasena oli Marta väiksem kui hundikutsikas Amore, ei jätnud tüdruk jonni. Esimesed agility-takistused – tõkked, slaalom, kiik – ehitati isaga koos. Samuti oli kodus väike tunnel, mis oli valminud tantsupeoks «Jaaniussi» kava tarbeks. Marta ja Amore arenesid, käisid aastaid võistlemas ning Amore jõudis kõige kõrgemasse ehk A3-võistlusklassi. Marta adus ühel hetkel, et koer ei tee trikke sugugi üksnes enda lõbuks.
«Sain aru, et tegelikult õppis ta kõike minu heaks. Amorele meeldis oluliselt rohkem koduaias olla, mere ääres jalutamas käia, metsas mütata. Eks Saksa lambakoera kere ole agility jaoks ka väga suur ja see oli talle koormav. Praegu on ta 12-aastane ja väga rõõmus loom,» räägib Miil.
Amore naudib pensionipõlve mööda põlde ja kraave joostes ning Pärnus kodu valvates, kuid nüüdseks peaaegu seitsmeaastane Jay, passinimega Sweet Cake From Sielos Draugas, on Marta arvates agility jaoks suurepärane koer. «Jay on täiesti imeline ja vaimustav loom! Kui olin 15, tahtsin koera, kes oleks motiveeritud töötama, armas, ilus ja väike. Vanematel polnud varem toakoera olnud, ent suutsin nad ümber veenda.
Minu tollasel treeneril oli Šetlandi lambakoer Chika, kes on pärit Lätist (Jay on pärit Leedust – toim.) ja sellest ajendatult saingi endale Chika nõo!» meenutab Miil. Oma otsust pole ta kunagi kahetsenud. «Oleme Jayga hingesugulased: ta on väga püüdlik, kuid ei võta asju südamesse. Mõned koerad kipuvad solvuma, aga tema seda ei tee. Ausalt, paremat töölooma ja ustavamat sõpra pole olemas,» räägib Miil, uhkusenoot hääles.
/nginx/o/2019/09/26/12597830t1hfb7c.jpg)
Ta rõhutab, et nii inimese kui ka koera töövõime peab olema maksimaalne. «Agility’ga tegeledes ei saa olla sellise suhtumisega, et jooksme mõned korrad tunneleid ja läheme võistlema! Muidugi leidub ka niisuguseid paare, ent see ei anna soovitud lõpptulemust,» hindab ta. «Kui alustasin, tegin endale selgeks kõik käsklused, samuti kõik takistused ja panin teadmise klots-klotsi haaval kokku,» ütleb Miil.
Toona harjutas Miil Jayga treeneri nõuanneteta. «Mul oli selleks ajaks olemas oma ettekujutus. Tahtsin teda õpetada aju kasutama. Olin üheksandat klassi lõpetamas, seega oli mul palju aega ka temaga tegeleda. Sain inspiratsiooni YouTube’ist, vaatasin palju ka teiste agility-klasside koerte videoid ja mõtlesin, mida Jay võiks osata. Kaks korda päevas tegime pooletunnise trenni, kus harjutasime erinevaid trikke,» meenutab Miil. «Olen südamest tänulik ka koduklubile Pärnu Agility, kelle toetuse ja innustuseta poleks ma siin, kus olen.»
Koer ja tema omanik õpivad koos. «Kui tahan, et koer astub väikesesse 10 × 10 cm karpi nelja käpaga, peame alustame suurest karbist. Koera peab õpetama õppima. Kui ta on tegevuses, hoiab see teda normaalsena ja ta ei tule selle peale, et näriks kapinurka, tenniseid või jookseks minema. Ajutöö väsitab, aga seda on vaja,» arutleb Miil.
Koerad: Saksa lambakoer Amore (12), Šetlandi lambakoer Jay (6), borderkolli Dex (3). Kõik need on A3-klassi koerad; Šetlandi lambakoer Ace (10 kuud) on agility-karjääri alles alustamas.
Agility-rajal on enamasti 15–22 takistust, tavaliselt läbitakse rada 30–60 sekundiga. Koer ei saa rada enne võistlust läbi joosta, ainult koerajuhil on rajaga tutvumiseks mõni minut aega vahetult enne võistluse algust, et meelde jätta takistuste paiknemine ja planeerida juhtimisstrateegia.
«Algajatel koerajuhtidel võib kaasas olla ka treener, sest esimene võistlus on kindlasti raskem. Mõni koerajuht võib minna juba ainuüksi publikuhulga tõttu närvi, seetõttu peab olema keegi kõrval, kes teda aitab ja maha rahustab. Inimese stress mõjutab ka koera, sest koerad on targad ja aduvad, kui inimene pole enam tema ise. Tõsi, mulgi tekib suurvõistlusel hetkeks pingemoment, aga ma ei usu, et käitun teistmoodi,» arvab Miil.
Mõne koerajuhi võib rivist välja lüüa fakt, et võistlustel ei tohi koer saada preemiaks toitu ega mänguasja. Koer peab jälgima ainult koerajuhi kehakeelt. «Oma koertega võin ka ilma maiuse või mänguasjata trenni teha. Nad on tõelised tööloomad, sest nende jaoks on oluline hoopis see, et nad saavad inimesega tööd teha ja seda nautida. Preemia on boonus: Jay näiteks saigi oma põhitoidu trikkide eest käe pealt, kausist sõi ta väga harva,» selgitab Miil.
Tiitlivõistlustel jagatakse koerajuhtidele juba enne võistlusi rajaplaan, kus on numbritega märgistatud nii tõkked, poom, tunnel kui ka slaalom. Nõnda saab koerajuht ette mõelda, milliseid võtteid tuleb kasutada. Vahel ei lähe aga plaan ja tegelikkus kokku. «Tundub uskumatuna, aga ka kümme sentimeetrit on oluline nüanss. Mõõtkava erinevus võib väga oluliselt mõjutada juhtimisvõtet, mida kavatsen kasutada. Inimese võimed vist ei jõua sinnani, et saaks plaani ja raja ideaalselt kokku viia,» muigab Miil.
/nginx/o/2019/09/26/12597831t1h9a21.jpg)
Raja valesti läbimisel, vigade ja ületatud ajalimiidi eest antakse karistuspunkte või diskvalifitseeritakse. Parim on raja kõige puhtamalt ja kiiremini läbinud võistluspaar. Kuid kiirus pole ka alati võidu võti.
Kiiruse peale tasub Miili hinnangul mõelda siis, kui trikid ja raja läbimine on päris selged. Vahel võib juhtuda nii, et kui koerajuht teeb enda jaoks raske pöörde, on ta sel ajal koeral jalus ja isegi kui seda näha ei ole, siis koera kiirus väheneb. Kaotus võib olla sajandikes, kuid MMil on see meeletu aeg!
Aega võib mõjutada ka koerajuhi enda kiirus, aga ka mõtlemisvõime. «Olen näinud koerajuhte, kes seisavad, kuid tavaliselt pole koera kiirus sel juhul enam konkurentsivõimeline. Mida rohkem ise kaasa liigud, seda vähem peab koer üksi nuputama. Kui lased koeral liiga palju omapead töötada, muutub ta aegasemaks. Ta saab küll aru, kuhu on vaja minna, aga kui saadan teda tõkkeni, on tal kindlam tunne. Rajal on kõige olulisem koera jälgimine ja muidugi ajastamine: käskluste ja oma liikumise ajastamine. See kõik tuleb kogemusega,» ütleb Miil, kelle sõnul on nii kooli- kui ka pensionieas koerajuhte.
Miili aitab sportlik taust. Ta tegeles peaaegu kümme aastat rühmvõimlemisega. «Võimlemisest tuli platsitunnetus. Agility-sporti võrreldakse vahel jalgpalliga: lihtsalt pall elab ja mõtleb ise! Tõsi, liikumine on ju üsna sarnane. Ja jalanõudki: üldiselt jookseme murul või kunstmurul, seetõttu kanname jalgpalliputsasid või maastikujalatseid. Koera jala peale ei tasu korgiga astuda, aga üldiselt ei tohikski koer talla alla jääda. Kiirendused, pöörded ja äkilised pidurdused olenevad ikkagi heast jalanõust,» lausub Miil.
Ometi ei peeta sageli agility’t spordialaks. «Mind paneb see imestama, sest mõlemad teeme trenni ja minu hinnangul on see tavaline meeskonnaspordiala,» kinnitab Miil.
Nagu kõik sportlased, peavad ka koerad tegema soojendust, toituma korralikult ja aeg-ajalt külastama füsioterapeuti. «Soojendusele eelneb väike jalutuskäik, mille ajal peab koer ka pissima, et keha liikuma saada. Seejärel paneme lihased tööle käsklustega «Istu», «Püsti», «Lama» ja «Seisa». Edasi teeme väikesed keerutused, tagurdused, külgsammud, seejärel hüppeliigutused, pugemised. Inimestele pole agility võib-olla füüsiliselt nii koormav kui koerale, ent koerad kasutavad selleks iga lihast,» selgitab Miil.
2016 – MM-i individuaalse agility-raja kuldmedal, tiimi agility-raja hõbemedal
2017 – juunioride EM-i individuaalse raja hõbemedal
2018 – MM-i individuaalse agility-raja 6. koht, MM-i tiimi agility-raja hõbemedal, MM-i tiimi koondarvestuse kuldmedal, Eesti meister agility’s, Eesti Kennelliidu aasta koer agility’s
2019 – MM-i individuaalne hõbemedal, Eesti meistrivõistluste hõbemedal agility’s, EM-i tiimi koondarvestuse pronksmedal
Sarnaselt muu spordiga võivad ka koeraspordis tulla tagasilöögid sealt, kust ei oska oodata. Nõnda on koerapreili Jay parasjagu vigastuspausil, sest kukkus ühel kohalikul võistlusel tõkkelt maha nõnda õnnetult, et tema esikäpp jäi kinni ning õlg ja tagumised käpad said kõvasti viga.
«Oli väga-väga kole kukkumine, millele järgnes see, et oleme käinud ortopeedi ja füsioterapeudi juures ning võimlemas. Anname aega ja rahu. Kui on väike tagasilöök, ei pea kohe võistlema minema, vaid taastuma, täpselt nagu seda teevad tippsportlased. Paraku juhtub väga tihti, et koerad tulevad pärast pausi kohe võistlema ega taju oma keha, sest neil pole lihastes piisavalt jõudu. Kui inimene seab suuremad eesmärgid kui koera heaolu, siis koera vaim kannatab, olen piisavalt näinud looma suurt pinget. Ta ei pruugi ju täpselt teada, mida omanik tahab. Lõpuks ta on nagu tühjaks pigistatud sidrun,« ütleb Miil.
Miilil on ka kogemus, kui ta järsku avastas, et maailma kõige säravam koer Jay hakkas ühel hetkel tuhmuma. Häirekell ütles selgelt, et nüüd peab rahulikumalt võtma. «Mulle üldse ei meeldi, et väga paljud kasutavad koera töövahendina, seepärast valin ka võistlusi väga hoolikalt,» lisab Miil.
Tippsportlasi meelitab võistlema raha, kuid agility’s suuri summasid ei liigu. Küll aga võib Saksamaal Gold Rushi võistlusel osaledes võita kullakamakaid. «Need on üksikud suurvõistlused, mille võidab üks koer sajast. Tavaliselt on suurvõistlustel 500 koera, võite ise mõelda, kui palju seal raha teenib,» ütleb Miil.
MMi osalustasu on Eesti Kennelliidu kanda, muud võistlusreisid maksab Miil oma taskust. «Täiesti tavaline on see, et terve juulikuu olen Euroopas, sõidan 10 000 kilomeetrit ja muudkui võistleme. Auto on mu teine kodu: kõik koertele vajalikud asjad on seal, kui mul on vaja peole minna, leiab autost ka kingi ja kleite,» lausub Miil naerdes.
Mullu suvel pidi Miil valmistuma ka MMiks Eestis Tondiraba hallis, kuid seegi võistlus lükati koroonaviiruse tõttu aasta võrra edasi. Nõnda saigi Miil rahulikult tegeleda oma klubiga, anda trenne ja tugevdada sidet koertega. Ta paneb kõigile koeraomanikele südamele: «Kui tahad oma koeraga paremat suhet, siis igasugune tegevus on vaid boonuseks. Kui koer saab ajutegevust ja liikuda, siis üldiselt on ta ka kodus parem loom. Nii ei teki konflikti iseenda ega omanikuga,» sõnab Miil.
Koerasport pole dopinguvaba. Inimene soovib keelatud ainete manustamisega suurendada organismi taastumisvõimet, koera dopinguks on näiteks valuvaigistid. Kui koera treenitakse liiga palju, oskamatult, valesti või on tekkinud vigastused, siis antakse talle valuvaigistit valu varjamiseks või selleks, et panna koer paremini tegutsema. See on levinuim doping, mille vastu hoogsalt ka võideldakse.
«Sooritust parandavaid aineid saab manustada nii endale kui ka koerale. MMil Soomes tehti pistelist dopingukontrolli, sest agility on ametlikult olümpiakomitee spordialade nimekirjas. Eestis see ametlik spordiala pole, peale rahvusvahelise künoloogilise organisatsiooni dopingureeglite meil oma reegleid ei ole,» räägib koerasportlane Marta Miil, kelle sõnul on koera turgutamine dopinguga südametu käitumine.
«Agility ja üldse koerasport peaks ikkagi pakkuma koerale ja tema omanikule naudingut. Koer ei tohi muutuda vahendiks ega mängukanniks, see pole lihtsalt normaalne,» sõnab Miil.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/02/6616895t1hd109.jpg)