R, 9.12.2022

Aivar Kuusmaa NSVL noortelaagritest: pärast trenni kallistasin kohe vetsupotti

Postimees Sport
Aivar Kuusmaa NSVL noortelaagritest: pärast trenni kallistasin kohe vetsupotti
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Aivar Kuusmaa töötab praegu Audentese spordigümnaasiumis korvpallitreenerina.
Aivar Kuusmaa töötab praegu Audentese spordigümnaasiumis korvpallitreenerina. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhuks tehtud lugudeseeria jõudis Aivar Kuusmaani, kes rääkis nii minevikust kui ka praegusest ajast. 

Kuusmaa mängis keskset rolli Kalevi 1991. aasta NSVLi meistritiitli võitmise juures ja Eesti koondise kuuenda koha saavutamisel 1993. aasta Euroopa meistrivõistlustel. Aastatel 1993–96 mängis blond viskekahur ühes Vana Maailma kõige tugevamas korvpalliklubis – Ateena Panathinaikoses. Mängijana kulda ja karda võitnud Kuusmaa on treenerina tulnud kolmekordseks Eesti meistriks ja noppinud suures koguses ka kahvatumaid medaleid, kirjutab basket.ee. 

Toome teieni mõned mõtted pikast intervjuust. 

Alustuseks läheksin aega, kui hakkasin trennis visketehnikat õppima ja treener küsis: «Kes on teie arust kõige ilusama visketehnikaga mängija?» Tubli enamus vastas: «Kuusmaa!» Kuidas sellise visketehnika omandasid? Kas tuli läbi raske töö või pigem iseenesest, loomulikult?

Mäletan, et esimestes trennides üritas mu esimene treener Heino Rebane kõik nüansid selgeks teha, kuidas head viset omandada ja olen neid näpunäiteid järginud. Ei saaks öelda, et oleksin hirmsat moodi selle kallal vaeva näinud, aga esimesel aastal tegi Rebane kõikidele poistele selgeks, mismoodi see pall peab käes olema ja kuidas kõik peab toimima. Kas mu vise kõige filigraansem on, aga arvan, et mul on suhteliselt õige visketehnika.

Kuidas sa Heino Rebase juurde jõudsid?

Vanasti oli lihtne. Olid kehalise kasvatuse tunnid ja noored treenerid, kes läksid pedasse õpetajaametit või mida iganes õppima, käisid koolides ja komplekteerisid endale rühmasid. Siis oli õpilastel valikut lihtsam teha, sest peale korvpalli meil eriti valikut polnudki. Võrkpall oli ka, aga korvpall oli ikkagi A ja O.

TSIKi said sisse teisel katsel. Miks esimesel katsel ei õnnestunud ja kas lõi veidi verest välja ka, et pole äkki minu ala ikkagi?

Me kõik ju teame, et eestlane areneb nii nagu ta areneb. Kord on ta kasvuhoos ja kord ta seisab oma kasvuga. Tahtsin hirmsasti TSIKi minna, aga looduslik areng polnud veel järele tulnud. Olin päris lühike kutt. Tänapäevalgi treenerid vaatavad, et kui perspektiivikas ja andekas sa oled, mitte kui töökas sa oled. Ei oska öelda, kas olin solvunud. Mul vedas, kuna mul oli too suvi vaba ja majanaaber, kes tegeles suusatamisega, tõmbas mind punti. Lõhkusime Trummi metsades pea kuu aega teha erinevaid jookse ja üldse tegime kõvasti füüsilist. Selle suvega viskas mul ka 12 sentimeetrit pikkust juurde. Sügisel olin juba vähe teist masti vend ja teisel katsel ma mitte ei saanud sisse, vaid (Jaanus) Levkoi kutsus. See on huvitav, et oled füüsiliselt laps veel, aga 3–4 kuuga võib kõik kiiresti muutuda.

TSIKi ajal kutsuti sind ka Nõukogude Liidu noortekoondisesse. Kuuldavasti olid need laagrid päris karmid.

Need olid karmid. Juunioride koondisesse kutsuti alguses 24 mängijat ja esimese laagriga oli treeneritel kindel soov selekteerida 16 mängijat, kes jäävad teise laagrisse. Siis hakati juba ühekaupa välja viskama. Esimene laager algas nii, et hommikuvõimlemine oli kell 7.45 või 8.00 ja pidime Moskvas jooksma ümber järve, mis oli kilomeeter pikk. Kästi joosta 8 ringi, iga ring 3 minutiga ehk 24 minutit ja hommikuvõimlemine on läbi. Kui 3 minutiga ei jõua, siis öeldi, et jooksete nii kaua, kuni hakkate jõudma. Me panime kokku 16 ringi. Vaadati, kes mida kannatab ja kaua kestab. Pärast trenni hotellituppa jõudes kallistasin kohe vetsupotti. Üks vend läks pärast hommikust trenni lennujaama ja sõitis koju. Kuidagi hambad ristis sai see üle elatud ja tagantjärele arvan, et sain kahe ja poole aasta jooksul, mis seal olin, kogu eluks ülikõva põhja alla. Kolmas laager oli meil Tallinnas ja tegime reaalselt 8 tundi päevas trenni. See rutiinitaluvus, distsipliin ja kõik kokku andis mulle kogu eluks tugeva põhja, et korvpallis läbi lüüa.

Kas säärast trennilõhkumist on tulnud pärast neid laagreid veel ette?

Panathinaikoses, kui (Božidar) Maljkovic oli treener, oli samuti päris jõhker. Kui eesotsas oli kreeklasest treener Kostas Politis, oli meil enne jõule periood, kus olime 18 päeva järjest töös. Kui tulime võistlustelt, siis otse lennukist mindi saali treenima. On olnud erinevaid perioode ja ma ei taha öelda, et kui ma tulin Riia ASKst Kalevisse, et siin midagi kerget oli. Kõige hullem asi, mis meenub, kui olin Riiast Tallinnas puhkusel koos Saksaga (Ivo Saksakulmuga) ja Salumets kutsus meid testidele. Test koosnes sellest, et 3x400 meetrit pidime jooksma 2-minutilise intervalliga, kus pidid samal ajal verd andma. See viimane 400 meetrit oli nii jõhker, et võis hulluks minna. (Naerab.) Kui tahad sportlaseks saada, siis esimene asi on rutiinitaluvus ja teine enda tahtmine. Sa pead sellest raskusest üle olema.

Jõuame 1993. aasta EMini. Seal vist tulid kõik mängud välja, mis pidid tulema? Oli sajaprotsendiline õnnestumine?

Belgia mäng oli selline, et kas koju või edasi ja selle suutsime lõpus ikkagi enda kasuks keerata. Turniir oli pikk, meil olid head võidud all ja saime natuke kavaldada. Salumets ei andnud teatud mängudes põhimeestele palju minuteid, vaid kasutas teisi mehi ja siis saime endale Venemaa vastu. See oli kõige ebaõnnestunum mäng kogu turniiri peale. Pärast Venemaad oli Bosnia ja Hertsegoviina ning siis viienda-kuuenda koha mäng, kus meil ei olnud varianti turniiri suurfavoriidi Hispaania vastu, kes oli kaotanud Saksamaale.

Tulles tagasi Kalevi ja Panathinaikose juurde. Mis nende meeskondade suurimad erinevused olid?

Meil siin polnud niisugust võidukohustust, et kui kaotad või kehvasti mängid, saad kohe kinga või treener lendab. Panathinaikoses oli kolme aasta jooksul neli treenerit. Pidime võitma kõik mängud. Mäletan, kui saime ühe mängu tappa, mida me poleks tohtinud saada, siis võistkonna president tuli riietusruumi, nii et uks käis pärast mõlemale poole lahti. (Naerab.) Välismaal olles on sul täielik fookus ja eksimisvõimalusi väga palju pole. Treeningutel andsid 15–16 meest endast kõik, et treenerile silma jääda ja mänguaega saada. Olid ka ajad, kui ma 12 mehe hulgas ei olnud ja istusin tribüünil. Seal oli ikka räige konkurents ja keegi kellelegi ei halastanud. Eestis nii polnud.

Aivar Kuusmaa (palliga) mängis 1993–1996 Ateena Panathinaikoses.
Aivar Kuusmaa (palliga) mängis 1993–1996 Ateena Panathinaikoses. Foto: Trifoglioverde

Praegu mängib sinu poeg Kaspar Itaalias. Saad talle koduigatsuse asjus vist päris head nõu anda tänu Kreeka perioodile?

Ma ei ole sellest aru saanud, et tal koduigatsus oleks. Mul oli endal samamoodi. 16-aastaselt elasin TSIKis. Siis liikusin mööda Venemaad, siis tuli sõjavägi – täielikult iseseisev elu. Aeg-ajalt tahtsin ikka koju ka ja siis tulingi. Näen, et poiss on samasugune. Kõik muu on tähtsam kui koduigatsus. Eesmärk on ikkagi korvpalluriks saada. Sel kevadel, kui neil Itaalias mänge polnud ja suurem koroonateema oli seal läbi, jäi arusaamatuks, miks ta nii hilja koju tuli. Siis saime aru, et seal käivad trennid, laagrid ja enamik sõpru on ka juba Itaaliast ning ta ei tahtnudki varem koju tulla.

Küsib ta sinu käest vahepeal nõu ja arutate korvpalliasju?

Me natuke arutame, aga olen talle öelnud ka, et ma ei taha väga palju vahele segada, sest tal on oma treenerid. Igal treeneril on omad nõudmised ja kui mina hakkan talle rääkima oma mõtetest, kuidas võiks teha, siis see võib vastuolus olla tema treeneri mõtetega.

Kas su temperamentsus on pigem kasuks tulnud või on tekitanud probleeme ka?

Ei oska öelda. Eks tavaelus olen temperamendiga endale liiga teinud küll. Samas ma ei oska võlts olla, et ma ei ütle välja, mida mõtlen. Pigem ütlen oma arvamuse välja. Kas see on õige või vale, aga siis on see tehtud. Mingis mõttes on kindlasti kahjuks tulnud, aga mõnes mõttes kindlasti kasuks.

Kas 2001. aasta EMi osas on ikka väike okas hinges või ei mõtle sellele?

See on läbi juba, mis seal ikka heietada. Selles alagrupis poleks vahet olnud, kas Kuusmaa ja (Gert) Kullamäe oleksid kaasa mänginud. Sellepärast, et seal olid ka muud faktorid. Kas see ettevalmistus tehti õigesti ja muud asjad ka.

Märksõnad
Tagasi üles