Jaanus Kriiski kolumn: lapsevanem – spordi suurim sponsor ja vabatahtlik

Jaanus Kriisk Foto: Sille Annuk

• Pikkade aastate jooksul käib vanem laste sportimise eest välja suure summa
• Pole midagi hullemat lühiajalisest tervise- ja spordipoliitikast
• Vanem võiks õppida tundma spordiala, mida tema laps harrastab
• Küsi julgelt, kas treeneril on kõrgem kehakultuuriline haridus?

16. jaanuaril ilmus Pärnu Postimehes lugu «Linna ootamatu hinnakiri lõi noortetreeneritel hinge kinni, üks klubidest peatas juba töö», kus tuli jutuks  noortespordi aeg-ajalt korduv murekoht, et üks või teine sporditeenus läheb järjekordselt kallimaks. Tegelikult aga kallimaks spordi suurima sponsori ja vabatahtliku, lapsevanema jaoks.

Siin lisandub 10, seal 25, kusagil juba 50 eurot. Ja kui selle arvuga läbi korrutada veel mitu last! Enamasti tasub lapsevanem veel laste spordialale sobiliku riietuse, jalanõude, toidu, toidulisandite, treeninglaagrite, klubimaksude, võistlussõitude kulud. Kui lapse spordikarjäär kestab kümme kuni kakskümmend viis aastat, tuleb kokku väga, väga suur summa.

Aga eks sellest oma lapsega kaasakäimisest läbi aja ole rõõme ka. Ent alati peab endale teadvustama, et 99,99 protsenti sporditeed alustanud noortest ei võida kunagi tiitlivõitlustelt medalit ega teeni tulusat profilepingut. Seega saab määravaks tegutsemisrõõm, iseenda ületamise rõõm, omade võitude rõõm ning mis peamine – tugev tervis edasiseks eluks.

Üks minu treeneritest, legendaarne kümnevõistlusprofessor Fred Kudu armastas rõhutada, et sport õpetab pingutama, näitab sulle, kus on sinu võimete lagi. Muidu sa ei teagi, et sinus on rohkem peidus, kui oskad oodata, muidu läbid elu poole jõu ja teise käiguga.

Tulgu koroonaviiruse tõttu vaadata mängu aia tagant ja sadagu taevast vihma - lapsevanemat ei saa miski takistada võsukeste võistlusele kaasa elamast. Foto: PIETER STAM DE JONGE/EPA/Scanpix

Sport on kui tänapäevase maailmapildi peegeldus. Kui tahad ükskõik millisel elualal midagi saavutada, pead pingutama, asju poole jõuga tehes ei tule midagi välja ja sind ei võeta eriti tõsiselt.

Loo alguse juurde ja Pärnu mõnekümneeurose hinnatõusu juurde tagasi jõudes on siin peidus lihtsalt rahanumbrist hoopis tugevam mõju. See tähendab lapsevanemale signaali, negatiivset signaali. Perekonna püsikulude suurenemist.

Tõenäoliselt teatavad kümned perekonnad oma lapsele või lastele, et kahjuks ei saa nad enam oma lemmikhobiga tegeleda, sest raha lihtsalt ei ole. Siit edasi hakkab veerema terve lumepallimõõtu sündmusteahel pikal ajateljel – mingis eas kümneid aastaid hiljem algavad regulaarsed arstivisiidid ja kroonilised, elukvaliteeti oluliselt halvendavad terviseprobleemid. Ning põhjuseks oli just see mõnikümmend strateegilist ning kohaliku omavalitsuse poolt kergekäeliselt lisatud eurot.

Ei ole midagi hullemat lühiajalisest tervise- ja spordipoliitikast. Just praegusel meid ümbritsevast viirusest räsitud ajal peab nendele kahele poliitikale rõhuma senisega võrreldes oluliselt rohkem, leidma lisaeurosid, tegema sellesuunalise «rohepöörde». Spordi aluslauset «Terves kehas terve vaim» pole veel keegi kusagil ümber lükanud. Võime küll rõõmustada ja uhkust tunda PISA testide üle, aga mis sellega peale hakata, kui pool rahvast on haigekassa püsikliendid?

Oma laste treenerina olen püüdnud järgida tähtsaimat – toetada inimese harmoonilist arengut, lähtuvalt iga ealise arenguetapi konkreetsetest vajadustest. Ühelt poolel on saavutusvajadus, teisel tervise kui kogu kvaliteetse elu aluse tagamine. Ja niimoodi kahekümne aasta jooksul nende vahel tasakaalu otsides.

Asjad ei lähe kunagi plaanitult, korrektuure tuleb teha kogu aeg, kuid peavad olema arusaamine ja protsessi lugemise oskus. Jah, minul oli lihtsam, olin seda spordiasja ülikoolis õppinud ja tarkade õpetajate loengutel kuulanud. Kuidas aga peab orienteeruma hoopis teise eriala lapsevanem? Kui laps läks juhuse tahtel mingil hetkel mõne spordiala trenni, mis määras järgmiste aastate ja aastakümnete näo.

Esimeste uisusammude tegemisel saab last aidata nii vanem kui ka treener. Foto: Jegor Alejev/TASS/Scanpix

Viimasel ajal on mitmes meedialoos käsitletud lapsevanema rolli spordis, juttu on tulnud isegi vanema liigsest sekkumisest treeningprotsessi. Mis siis on õige? Mida lapsevanem võib, mida peab ja mida ei tohi teha?

Ühest vastust pole. Kuid teatud nüansse saab järgida iga lapsevanem. Õppida natuke tundma spordiala, mida sinu laps või lapsed teevad. Millised on praegu sinu lapse võimed, mida läheb vaja päris tipus? Sellest lähetuvalt võib natuke ennustada kas päris tipp on võetav või mitte.

Kui vastus on eitav – nii on valdaval enamusel –, tuleb sportimist endiselt toetada, kuid hoida postiivset survet ka õppimisele, koolis saavutatavatele headele tulemustele. Hea haridus tagab võimaluse minna ülikooli ja too juba võimaluse saada hea amet. Mis peamine, igas valdkonnas tasub oma lapse juures jälgida ainult ja ainult tema arengut, tema pingutust ja tema tagasisidet.

Kui teie lapsele on kas teie geenid või loodus ise andnud võimed, mis vastavad spordis absoluutse tipu vallutajale omadele, ei peaks kartma ega olema tagasihoidlik, vaid nii endalt kui ka spordisüsteemilt tuleb nõuda parimat võimalikku.

Siis võib julgelt küsida treenerilt järgmise viie kuni kümne aasta nägemust ja treeningu ülesehituse põhimõtteid kõikides sellele alale vastavates valdkondades. Siis pole patt küsida lapse treenerilt: «Vabandust, kas teil on kõrgem kehakultuuriline haridus või kas see on omandamisel?»

Kui treeneril pole tasemel haridust, eksisteerib väga suur oht, et teie lapsel jäävad east lähtuvad vajalikud võimed välja arendamata ning siis ei ole isegi teoreetiliselt võimalik astuda järgmist sammu. Algajad treenerid lähevad väga sageli kergema vastupanu teed ja realiseerivad teie andka lapse võimed noorte vanuseklassides, sest seal on see kordades lihtsam. Siis jääb teemant lõpuni lihivimata.

Teie kui lapsevanem ei pea kartma esitada küsimusi ja nõudma vastuseid, te ei pea kartma nõuda oma lapsele parimat, sest te olete spordi suurim sponsor ja suurim vabatahtlik.