Erkmaa korvpallikoondise «tsentrite probleemist»: Eestis on piisavalt pikki, aga nendega ei osata ümber käia
/nginx/o/2020/01/06/12853267t1h10eb.jpg)
19. jaanuar 2021, 16:29
/nginx/o/2013/09/05/2063487t1hf76f.jpg)
Korvpalliagendi Marten Lobmiotsa ja kogenud treeneri Aivo Erkmaa ühises blogis võeti luubi alla võõrmängijate kodustamise teema.
«Korvpalliinimesed teavad millest jutt, aeg-ajalt tõuseb see teema teravalt päevakorda, eriti kui keegi on meie korvi all korralikult laamendanud. Võiks ikka oma ameeriklane olla või keegi idablokist ajaks ka asja ära. Paljudel ju on! Kodustame kellegi, et meil oleks koondises ikka tasemel pikk!» alustas Erkmaa.
«Selliseid avaldusi on teinud nii rahvuskoondise peatreenerid, funktsionäärid kui ka ajakirjanikud. On kirutud Eesti poliitikat, et ei saa anda väärt mängijale Eesti passi, kuid unustatakse sageli, et topeltkodakondsus pole meil teema. Kes ikka sooviks USA passi vahetada Eesti oma vastu, aga võiks ju.
Selle loo ja need väited teeb kummaliseks see, et kuigi meid on ainult napilt miljon, oleme maailmas keskmiselt pikkuselt kolmas riik! Vaadakem veidi ringi kui palju meie seas on pikki inimesi. Kuigi peame end jätkuvalt korvpallirahvaks ja -riigiks, ei oska me pikkadega ümber käia ja nende õpetamine ei ole paljudele jõukohane erinevatel põhjustel.»
Teenekas juhendaja toob mitmeid näiteid sellest, kuidas meil on ajaloo jooksul olnud pikki, kellest pole asja saanud. Viga polevat mitte mängijates, vaid treenerites.
«Kui aastal 2000 alustasin Eesti kõrgliigas Rakvere noore peatreenerina (33), oli kaheksa tiimi peale kahe-meetri-mehi 25. Ilus number, kuid tegijad olid korvi all ikka valdavalt välismaalased,» jätkas Erkmaa.
«Üheks erandiks oli Vallo Allingu (206 cm, 1978), Torma kandi mees, kelle leidsin, kui ta oli 19-aastane ja kes mängis hiljem pikalt ka rahvuskoondises. Ta arenes kiirelt ja jõudsalt. Teisel hooajal oli ta statistika keskmised 15,6 punkti, 8,6 lauapalli, 1,59 blokki. Loomulikult võeti ta raha ja jõuga meilt ära, alaliidu heakskiidul. Ta registreeriti TÜ/Rockiga eurosarja enne, kui klubide-vaheline üleminek oli Eestis toimunud.
Rakvere klubi ähvardus asi FIBAle avaldada lõppes siiski rahalise kompensatsiooniga 150 000 krooni. Tol hetkel oli see suur üleminek, tänases vääringus vaid ca 10 000 eurot. 2003/2004 kõrgliiga hooaja lõpetasime Rakverega seitsmendana ehk viimasena, see oli selges vastavuses rahakotiga.
Peale Marshalli ülikooli lõpetamist saabus suvel tagasi Eestisse Ardo Ärmpalu (208 cm, 2000). Kuna NCAA statistika ei olnud impressive, siis Eesti tippklubid temast huvitatud ei olnud. Teadsin teda juba noorte korvpalli aegadest ja nii saigi temast kõrgliiga autsaideri Rakvere keskmängija.»
Juhtumeid leiab ka hilisemast ajast. «Pikkade teema on mind alati paelunud. Keskmängija on alati olnud mulle tähtsaim peale mängujuhi ja minu mäng on orienteeritud keskmängija maksimaalsele kasutusele. Koostasin nimekirja Eesti mängijatest, kel pikkust 205 ja rohkem ning kes on mänginud erinevatel tasemetel. Tulemus 86 mängijat on kindlasti rohkem kui võis oodata,» lisas Erkmaa.
«Kuid, kas arvate ikka, et peame kodustama pika või peaks mõtlema sellele, kuidas nende potentsiaali paremini rakendada!? Tänud kolleegidele, kes aitasid korvpallimälu värskendada! Ilmselt on nii mõnedki nimed veel puudu. Ebatäpsuste korral vabandan ette. Kui lisada nimekirja veel 204 mehed saame kindlasti üle 100 nime.»
Ekmaa küsib: «Kuid, kes peaks siis aitama pikal noorel kasvada juunioriks, kes peaks aitama juunioril areneda kõrgemale tasemele?»
Ta vastab: «Kui kõrgliiga klubid seda ei tee, kes siis peaks? Kas noorteklubid? Võib julgelt öelda, et midagi on ikka väga valesti selles «Meie Mängus». Soov saavutada kiirelt «edu». Lihtsam on võtta leegionär ja kokkuvõttes ilmselt ka odavam. Kuid kas ka edu on kaasnenud? Pigem mitte. Põhjuseid võib palju muidki leida, kuid üldpilti see ei muuda. Välisklubid otsivad aktiivselt pikki ja on olnud juba aastaid tihedad külalised Erkmaa Suvekursusel ning nad on neid ka leidnud.»
Pikemalt ja põhjalikumalt saab teemaga tutvuda blogist: «Paljud arvavad, vähesed teavad!»*
*Nagu ütlevad kuulsad Anna Haava luuleread – «Ei saa mitte vaiki olla», nii olen ka mina Marten Lombiots ja minu hea sõber Aivo Erkmaa mõelnud, et on aeg asjadest rääkida teise nurga alt, kui seda seni on tehtud. Meie põhimõtte järgi peaksid asjadest rääkima need, kel on kogemusi ja teadmisi, mitte need kes on ühelt või teiselt midagi kuulnud või lihtsalt arvavad midagi. Oleme koostöös loonud blogi, kus meil on võimalus korvpallialaseid teemasid tükkideks võtta nii, nagu meie neid näeme. See, kuidas keegi sellesse suhtub – see on juba igaühe enda valik.