Jalgpall kui rokkbänd

Ajakirja Jalka konverentsil oli seekord vestlusteemaks «Jalgpall ja popkultuur». Foto: KARIM JAAFAR/AFP

Ajakirja Jalka konverentsi lõpetuseks korraldati taas vestlusring, mille teema oli sedapuhku «Jalgpall ja popkultuur». Jalgpallist kui popkultuurist ning jalgpalli ja popkultuuri seostest rääkisid Tallinna Ülikooli popkultuuriteooria lektor Tõnis Kahu (tekstis edaspidi TK), kirjanik Jan Kaus (JK) ning luuletaja, melomaan ja jalgpalliajakirjanik Siim Kera (SK). Arutelu tüüris Tartu Ülikooli nooremteadur ja Tallinna Ülikooli kirjandusdidaktika lektor Joosep Susi (JS). Avaldame siinkohal mõned kõlanud mõtted.

JS: Arutasime enne tänast natuke läbi, millest võiksime rääkida, ning huvikeskmeid oli palju. Läbi käis näiteks nimi Roland Barthes. Hiljuti möödus tema sünnist 105 aastat – Janar Ala kirjutas temast väikese nupu Postimehe veergudel ja lõpetas tsitaadiga, mille mõte oli see, et kui maailmast kaoksid eri distsipliinid, siis peaks alles jääma kirjandus, sest see sisaldab kõiki teisi teadusi. Kui siit utreerides edasi minna, siis võiks ju öelda, et alles peaks jääma jalgpall, sest jalgpalli on võimalik absoluutselt kõikidest perspektiividest vaadelda, sest see on nii mitmekesine fenomen. Meil on täna siin esindatud väga erinevad elualad – kas teie oma eriala muudab otsustavalt seda, kuidas te vaatate-jälgite jalgpalli?

TK: Need on siiski eri asjad. Ma ei arva, et see, kuidas ma mängu vaatan, on otseselt seotud minu tööga. Jälgin ja analüüsin seda hiljem aga mitme muu konteksti järgi. Kuulun ka nende hulka, kes tahavad, et jalgpallis tuleks tulemus, mis mulle meeldib, aga jalgpall kui esitus sisaldab palju eri asju ja sinna sobivad ka kultuuriteoreetilised mudelid. Kui kasutame korra sõna, mis on minu põhitegevusega seotud – ehk popkultuur –, siis see on mõiste, mis ei ole üks või teine kultuuritüüp, vaid mille sisse on valmis sisenema mistahes nähtused. Erinev muusika, erinevad harjumused, kõik, mis teeme, sealhulgas ka jalgpall. Mainitud Barthes on pannud kokku raamatu «Mütoloogiad», kus ta analüüsib eri nähtuseid popkultuurina – alates striptiisist ja wrestling’ust, lõpetades Greta Garbo näoga. Kuna mul on mõisteaparaat olemas, siis olen ka jalgpalli sinna paigutanud, aga see ei tähenda, et mul muud viisi sellega suhestumiseks ei ole. Kui meeskond, kelle poolt olen, saab ebameeldivuse osaliseks, siis loomulikult ma vannun!

JK: Sõna osa jalgpallis – kui võtame ühe matši – on ju üsna taandatud, sõnale juurdepääs justkui puudub. Mina ei vaata samuti jalgpalli omast erialaspetsiifikast lähtudes. Samas huvitavad mind sõnalised olukorrad, mis on sageli tähtsad ja otsustavad. Esimese asjana meenub mulle 2006. aasta MMi finaal, kus itaallane Marco Materazzi ütles midagi Zinedine Zidane’ile, Zidane lõi teda seepeale peaga kõhtu ja sai punase kaardi. Hakati ju lausa dešifreerima, mida ta öelda võis, sõna sai korraga suure kaalu. Kuna kuuleme väheseid sõnu, siis see lause hakkas suurt rolli mängima. Mulle meeldis selle sõnalise osa saladuslikkus selles olukorras. Oleksin eelistanud, et me ei oleks kunagi teada saanud, mida Materazzi õieti ütles. Lõpuks oli see ju päris banaalne. Jalgpalli vaatan aga ikkagi sel põhjusel, miks paljud seda teevad.

Jalgpalli vaatamine käib natuke hooti – mõnel aastal on see väga põnev, siis tuleb aga mõni aasta, kui see polegi väga huvitav. 

Siim Kera

SK: Kui Jani jätkuks sõnalisest osast rääkida, siis mind on alati köitnud klišeed. Näiteks «pall on ümmargune». Kui kuulen, et keegi seda ütleb, siis see jääb mind kummitama, olgugi et see on nii tavaline asi. Tahaksin selliseid klišeesid – nagu veel näiteks «tugevam võidab» – lahti muukida, sest need on nii tähtsusetud, aga samas ka põnevad. Kui rääkida muusikaseostest, siis ise mõtlesin selle peale, et ega ma tihti ei viitsigi jalgpalli vaadata – pigem on huvitav see, mis seal taga on. Jalgpalli vaatamine käib natuke hooti – mõnel aastal on see väga põnev, siis tuleb aga mõni aasta, kui see polegi väga huvitav. Mõtlesin enda jaoks sellise võrdluse: kui meil on tavaline punkbänd, kus on vokalist-kitarrist, bassimängija ja trummar, siis tavaliselt saab kõige rohkem tähelepanu see vokalist-kitarrist, kes on bändi nägu. Jalgpallis on võibolla see spordi osa selline nägu, aga selle taga võivad fännid olla trummarid ja kogu kultuuriniidistik olla bassimängija. Nagu mõni kuulab muusikat sellepärast, et trummarit kuulata, siis võib ka jalgpalli vaadata või lugeda seepärast, et sealt midagi muud leida. Viimasel ajal on need teised asjad just põnevamad ja tõmbavad rohkem uurima ja lugema.

JS: Võtan kahe näite varal kinni sõnalisest tasandist. Kõigepealt tuleb meelde Péter Esterházy raamat «Teekond karistusala sügavusse», kus ta kirjeldab publikut tribüünidel. Kui keegi karjub roppusi, sõimab näiteks kellegi ema, siis see on tegelikult lugupidamisavaldus. See on omamoodi register, mida tuleb mõista. Teiselt poolt, kui vaatame, mis toimub meediaväljaannetes – kui 15 aastat tagasi oleks tähelepanu pööratud Liverpooli ja Manchester Unitedi mängule, siis nüüd on esiplaanil hoopis teised kategooriad, näiteks see, mida üks või teine mängija Twitteris säutsus. Toimunud on justkui nihe mängust eemale.

JK: Kas see element ei ole alati oluline olnud? Meenub teine huvitav juhtum, taas MMi finaalist, aga aastast 1990, kui Saksamaa ja Hollandi mängus sülitas Frank Rijkaard kaks korda Rudi Völlerile pähe. Rijkaardi Wikipedia küljel on selline alajaotus nagu rahvusvaheline karjäär. Seal on kaks lõiku, üks on üldine lõik, teine on aga sama pikk lõik, mille vahepealkiri on «Spitting incident» ehk sülgamise vahejuhtum. Just sellised žestid või performatiivsed aktid, mis ei ole otseselt seotud mängu strateegiaga, aga mõjutavad mängu kulgu, on juba minu meelest pikemat aega olulised olnud.

TK: Igasugune popkultuuriline sündmus on kultuuritekst, millel on tähenduslikkus ja kuhu kuuluvad nii verbaalsed kui mitteverbaalsed elemendid. Eksisteerib küll koolkond inimesi, kes armastab verbaalsust, täpselt nagu popmuusika puhul on olemas inimesed, kes seletavad, et kuulake lihtsalt muusikat ja ärge rääkige muust. Aga ei ole ju võimalik kuulata Guns N’ Rosese muusikat, ilma et kujutaksid ette Axl Rose’i laulmas, jalg monitoril. Või see, kuidas avalikkuse ees käitutakse. Ei ole mõtet eile tõsta ainult muusikat ja ainult laule – see on sotsiaalsete suhete kompleks. Mõne muusikatüübi, näiteks klassikalise muusika puhul eeldatakse küll, et seal on puhas kultuuriline tekst, mis kestab üle aegade, aga populaarmuusika puhul millestki sellisest rääkida ei saa. Joosepi tähelepanek oli küll õige, aga see ei tähenda, et pilt on nii radikaalselt muutunud. Üht asja tahan aga öelda: jalgpall on popkultuur siis, kui ta asub tehnoloogilises masinavärgis ehk kui teda on vahendatud massikommunikatsiooni vahendite kaudu. See, kui inimesed toksivad endamisi aias palli, võib, aga võib ka mitte sellesse mudelisse kuuluda.

Räägin oma isikliku loo ka: kui olin kümneaastane, nägin oma esimest EMi. Vaatamata Mihhail Lotmani kontseptsioonile väravavahtidest imetlesin mina just nimelt väravavahte, nemad olid minu jaoks peamised kangelased. See, mida nägin teleekraanilt, asus afektiivsel tasandil minu kehasse ümber. Minu keha sai tehnoloogiast enesele jätku. Reaalne mäng, mida sain hoovis harrastada, tähendas ikkagi seda, et mind lükati ümber ja suuremad poisid olid minust tugevamad, aga minu jalgpallikogemus tulenes massikommunikatiivsest vahendusest. Sport omandab popkultuursed mõõtmed just siis, kui ta selle filtri läbi teeb.

Mis mulle veel spordi puhul meeldib, on see, et mõni mängija, keda ma aktiivselt ei salli, võib mind ümber veenda – täpselt nii on Ronaldo puhul juhtunud.

Tõnis Kahu

Pika jutu lõpetuseks – nii nagu on võimatu eristada Elvis Presley muusikat Elvis Presley isikust, mis on omakorda loodud massikommunikatsiooni tingimustes, nii ei ole võimalik ka Cristiano Ronaldo isikut ja tema tegemisi eritleda tema imagoloogilise foonita. Mis mulle veel spordi puhul meeldib, on see, et mõni mängija, keda ma aktiivselt ei salli, võib mind ümber veenda – täpselt nii on Ronaldo puhul juhtunud. Neelasin alla selle müüdi, et ta teeskleb ja vaidleb kohtunikuga liiga palju, aga nägin kunagi Rootsi ja Portugali mängu, kus nad Ibrahimovićiga võistlesid: kumbki lõi kõik oma tiimi väravad ja Portugal võitis 3 : 2. See oli nii võimas vaatepilt, et võisin küll hambaid kiristada, aga omaette kodus aplodeerisin.

SK: Tõnise jutt meenutas mulle seda, mida mõtlesin hiljuti pärast Maradona surma, aga mis käib ilmselt kõigi jalgpallurite kohta, keda ma ei ole näinud mängimas. Olin nelja-aastane, kui Maradona viimati Euroopas mängis, ja viieaastane, kui ta viimati koondises mängis. Mul puudub isiklik kogemus temaga kui jalgpalluriga, minu jaoks ongi ta põhimõtteliselt popkultuuritegelane, kellest olen lugenud, kelle kohta filme ja tipphetki näinud. Olen näinud tema «jumala kätt» – kas see on sama, kui oleksin biitlite puhul ainult «Yesterdayd» kuulanud? Ma ju muud ei tea. Jalgpalli puhul puudub ka võimalus ajas tagasi minna. Kui tahaksin Peléga lähemalt tutvuda, siis mida peaksin tegema? Neid mänge ja väravaid ju sisuliselt ei ole enam olemas. Tean, et ta on legend, aga see staatus jõuab minuni tekstide ja teiste juttude kaudu, ma ise ei saa selles kuidagi veenduda, saan ainult teisi uskuda. Selles osas erineb jalgpall natuke ülejäänud popkultuurist, et võin minna Spotifysse, kuulata kõik Joy Divisioni albumid läbi ja nendest kellegagi vestelda, aga Peléga ma sama teha ei saa.

TK: Kui võtame rokk-kultuuri, millega me kõik mingil moel tuttavad oleme, siis see oleks kindlasti lausa dissertatsiooniteema, kui uurida seda, kuidas oli briti rokk-kultuur 1960ndatel seotud sellega, kuidas kujunes välja väärtussüsteem Briti jalgpallis, mille kõrghetkeks oli omakorda 1966. aasta MM-tiitel. Rokkmuusika idee oli vastu seista suurele unitaarsele massikultuuripildile ja öelda, et meil on muusika, mis kuulub ainult meile. Tegelikult on ju suur osa jalgpallikultuurist esitanud samasuguse väite: meil on mäng, mida suurtööstus tahab meilt ära võtta, aga see kuulub meile ja me ei anna seda käest. See on poliitilise võitluse teema.

JK: Ütlen ausalt välja, et mina ei oska jalgpallist kui popkultuurist rääkida, mind huvitab pigem massikultuuri aspekt, jalgpall kui vaatemängukultuur. Ta võimaldab mingeid asju, mida kõrgkultuur või kaunid kunstid ei võimalda. Mul on jalgpallist olnud põnev mõelda kui postdramaatilise teatri erivormist, mis viib selle postdramaatilise teatri potentsiaali ellu. Etenduse ajal on teatris väga raske neljandat seina lõhkuda. Isegi kui publikult nõutakse aktiivset sekkumist, siis on see publikuliikmele väga raske. Kui traditsioonilises tükis on esil verbaalne ja psühholoogiline meisterlikkus, siis postdramaatilise teatri puhul tulevad esile improvisatsiooniga seotud oskused: vastupidavus, osavus, kehaline plastilisus. Kõik need omadused iseloomustavad ka head jalgpallurit. Kui postdramaatilise teatri parameetrid jalgpalliväljakule panna, siis mulle tundub, et seal on palju ühtimiskohti, aga neljas sein kaob ära. Kaovad ka etenduse kestuse piirid – jalgpalli puhul meeldib mulle publikuliikme seisukohalt piiride hägusus. Mäletan, et käisin mõned aastad tagasi Helsingi olümpiastaadionil Manchester City ja Arsenali näidismängul. Minu jaoks algas matš juba siis, kui läksime kindla seltskonnaga laeva peale, kõndisime staadioni poole, sattusime staadionimelusse. Ma isegi ei mäleta, mis tulemus oli, aga pärast mindi eksalteeritud olekus tagasi laeva peale. Kui jalgpalli veel teatrietendusega võrrelda, siis saab ju öelda, et publik on muusikaline kujundaja.

Kui hüpata Siimu võrdluse juurde tagasi, siis ka jalgpallimeeskonda ei ole raske võrrelda bändiga. Väravavaht on trummar – kui tema rütm laguneb, laguneb kogu lugu. Kaitsjad on bassimängijad, kes hoiavad mängu paigal. Ees saavad soleerida vokalist ja kitarrist. Struktuur on olemas, aga improvisatsiooni osakaal on suur.

TK: Kas samas ei ole ka ennustatavuse osa päris suur? Mõned invariantsed asjad korduvad jalgpallimängust jalgpallimängu. Inimesed oskavad ju sõltumata tulemusest öelda, kas see oli õiglane või mitte, nad eeldavad, et stsenaariumil on mingi etteantud lõpp. Põhimõtteliselt mängitakse lahti terve hulk situatsioone, mis on mütoloogilised. Eriti on seda näha jalgpallikommentaatorite juures. Võtame kaks mängijatüüpi: üks on selline britilik workmanlike, jõulise stiiliga mängija, näiteks James Milner. Teist tüüpi mängija nime ei pea ma teile ütlemagi, ta on noor Brasiilia täht, kes armastab ennast murul veeretada. Eksisteerib hoiak, et see esimene tõsise töömehe hoiak on väärtuslikum. See on mütoloogiline mudel, mille oleme omaks võtnud ja mida armastame kasutada. Iga jalgpalliajakirjanik võiks aru saada, et sellised müüdid on eeskätt ainult müüdid, nende tõelevastavus peaks olema löögi all iga kord, kui neid esitatakse.

Käisin poegadega vaatamas FC Barcelona esimest kodumängu 2007/08 hooajal, kus nad mängisid Bilbao Athleticuga ja võitsid 3 : 1. Kui Barcelona oli 2 : 0 eduseisus, siis löödi neile värav. Fännide käitumine oli huvitav: see värav ei häirinud publikut, see käib asja juurde. Häiris aga see, kui nende staarid Ronaldinho ja Thierry Henry ei hakanud enam 3 : 1 eduseisus ründama. Vaat siis tuli vilet! See on ka osa müüdist – et rikkad on mingil moel vastutavad rahva ees. Teie olete need, keda tulime vaatama, ja me ei kannata välja seda, kui te töllerdate palliga keskjoone kandis. Teie kohustus on lüüa Bilbaole üheksa väravat!

Jalgpalli puhul võib olla nii, et vaatan 89 minutit, lootes, et midagi juhtub, aga tuleb välja, et otsustav sündmus oli juba esimesel minutil ära.

Joosep Susi 

JS: Jalgpalli puhul võlub mind teatav ajalisuse eripära. Üllatusi sünnib iseenesest harva, sest võimalikud stsenaariumid on võrdlemisi piiratud, aga me ei tea kunagi, kas ja millal juhtub. Korvpallis näiteks teame, et mäng jõuab mingisuguse tulemuseni, visatakse mingi hulk korve. Jalgpalli puhul võib olla nii, et vaatan 89 minutit, lootes, et midagi juhtub, aga tuleb välja, et otsustav sündmus oli juba esimesel minutil ära.

TK: Korvpallis olen hakanud vaatama ainult teisi poolaegu.

JS: Jan, sinu kirjeldust jalgpallimängule mineku kohta kuulates tundus, et ega see väga palju ei erinegi näiteks rokk-kontserdile minekust. Paar tundi enne mängu on mingi tegevus, paar tundi pärast on mingi tegevus. Publiku suhe toimuvaga on võibolla natuke teistsugune. Jalgpalli puhul räägitakse, et publik läheb tribüünile kinnistama oma väärtushinnanguid ja identiteeti. Teatris seda vast nii palju ei tehta, aga rokk-kontserdil küll.

SK: Kui mõtlen, miks mulle jalgpalli ja popkultuuri seosed meeldivad, siis olen lapsest peale kuulnud jutte, kuidas sportlased on otud ja totud. Teadagi küll, kus sportlased olid, kui mõistust jagati, nagu see klišee ütleb. Kui suuremaks saad ja leiad, et ohoo, et meil on olemas nutikaid ja oma näoga jalgpallureid, siis ühisosa ühendab. See on mind tõmmanud. Kui loen, et Leighton Baines kuulab Tame Impalat või et Pat Nevin palus poolajal vahetust, et minna postpungi kontserdile, siis see on see fun osa, mis ühendab. Kui räägitakse depressioonis inimestest, siis teiste läbielamiste kohta lugemine annab jõudu. Võibolla on siin sama asi, et jalgpallikultuur võib olla pelgupaik, kust leiad omasuguseid.

JK: Ma hoian ikka massi mõistest kinni nagu uppuja Titanicu pardast. Elias Canettil on raamat «Massid ja võim», kus ta toob välja neli massi määratlust. Mass vajab suunda, armastab tihedust, tahab igavesti kasvada ja massi sees on oluline võrdsus. Mulle tundub, et kui võtame suuri ilminguid, siis on jalgpall sellele kõige lähemal, ehk isegi lähemal kui Eestis laulupidu.

Vaata kogu konverentsi ja vestlusringi täispikkuses: