Martin Müürsepp NBA ärist: sa ei teagi, kas üldse kotti lahti pakkida või kuhu kurat sa võib-olla maandud

Martin Müürsepp tuleb peatreenerina tagasi Rakvere Tarva korvpallimeeskonna ridadesse. Sama tiimiga tegi ta tegusid 2010. aasta kevadel mängijana, aidates võita virulaste jaoks kulla maitsega hõbemedalid. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhuks tehtud lugudeseeria jõudis seni ainsa eestlasena NBAs pallinud Martin Müürsepani. Ta rääkis mängijakarjäärist nii Eestis, Euroopas kui ka USAs, lisaks veel treeneritööst.

Martin Müürsepp on mees, keda võib kahtlemata pidada üheks läbi aegade parimaks Eesti korvpalluriks. Ei enne ega seni veel ka pärast Martinit pole eestlasest korvpallur mänginud USA unistusteliigas NBA ning ainuüksi Müürsepa hilisem karjäär Euroopas oleks ta tõstnud meie korvpalliajaloos kõige kõrgematele pjedestaalidele. Nõnda algab basket.ee pikk intervjuu Müürsepaga.

Postimehe lugejani toome mõned lõigud sellest intervjuust.

Andres Sõbra juures korvpalluriteed alustanud Müürsepp sai enne Eesti iseseisvumist korraliku kooli Nõukogude Liidu noortekoondistes ja siirdus 1990. aastate alguses läbi Rootsi meistriliiga Iisraeli hiiu Tel Avivi Maccabi ridadesse. 1996. aasta 26. juuni oli ajalooline päev, kus seni ainsa eestlasena Müürsepp NBA draftis 25. valikuna Utah Jazzi poolt ära võeti ja kohe Miami Heati kaubeldi.

NBA-s kokku 83 kohtumist kirja saanud Müürsepp pärast 1998/99 hooaja alguse tööseisakut ookeani taha tagasi ei läinudki ning jätkas karjääri Euroopas. Esmalt Kreekas ja seejärel Venemaal ilma teinud eestlane tõusis muude saavutuste hulgas ka legendaarse serblasest treeneri Dušan Ivkovici üheks lemmikmängijaks.

Sinu esimene treener Andres Sõber on palju kordi meenutanud, kuidas tema nägi kohe esimesest silmapilgust, et Sinust tuleb kõva mängumees. Mida Sa ise tollest ajast mäletad?

Väga palju aega mööda ei läinud, kui ma sain ise ka aru. Kui palju need lapsed ikka aru saavad, aga siht oli mul silme ees ja tahtsin korvpalluriks saada küll. (Andres) Sõber oskas motiveerida. Ma ei tea täpselt, millal sellest aru sain. Ju siis, kui mingid turniirid ja mängud peale hakkasid ja seal punne sai visatud. Siis tekkis selline korvpalluri tunne juba. Arvan, et see oli umbes 12–13-aastaselt.

Aga trenni läksid Sa ikka juba mitmed aastad varem?

Jah, arvan, et see oli vist 9–10-aastaselt.

Kas läksid korvpallitrenni teadlikult või oli see üks järjekordne spordiala, mida proovisid ja hakkas meeldima?

See oli juhuste kokkusattumus. Mul tulid kaks klassikaaslast juhuslikult tänava peal vastu. Mina läksin jalgpalli mängima. Mängisime tihtipeale maja ees vutti, eestlased venelaste vastu. See oli meil selline tavaline taks. Aga juhuslikult paraadna ees kohtusin klassikaaslastega, kes olid teel trenni. Nad kutsusid mind kaasa ja läksin nende riietega trenni, mis seljas olid. Ei teadnud isegi täpselt, mis trenni ma läksin. Seal Sõbra trennides tehti palju pallimänge, ka rahvastepalli ja käsipalli. Kõikidest asjadest võtsime koolivõistkonnaga osa. Ma ei tea, kui palju me Sõbra trennides üldse korvpalli mängisime. Ma ei usu, et kohe üldse visata oskasime, eks me rohkem põrgatasime alguses. Tegime palju ka teatevõistlusi. Alles hiljem sain aru, et tegemist on korvpalliga.

Kas oled neid mehi hiljem tänanud ka, et nad Su karjäärile esimese tõuke andsid?

Tänanud ei ole, aga me oleme trehvanud ikka, jah. Nemad kukkusid üsna kohe välja sealt sõelast.

Kui alustasid korvpallitreeningutega 1984. aastal, siis juba viie aasta pärast jõudsid Nõukogude Liidu noortekoondisesse. Mida nendest aegadest mäletad ja kuidas Sa üldse sinna ringi ennast sisse murdsid?

Sel ajal mängiti Nõukogude Liidu meistrivõistlusi ja alagrupiturniirid peeti Venemaal. Sai käidud Moskvas ja Elektrostalis, kus need turniirid toimusid. Ilmselt seal kusagil jäin Liidu koondise treeneritele silma. Eks ma olin omavanuste hulgas liider ka. Sealt jäi silm peale ja pärast sai 16 treeninglaagrit tehtud. Aastatel 1989–91, kui olid Nõukogude Liidu viimased aastad. Olin umbes 16–17-aastane ja kõik laagrid tegin kaasa. Sealt käis kõvasti rahvast läbi, aga vaid mõned loetud mängijad tegid algusest lõpuni need paar aastat täielikult kaasa.

Kas sealne süsteem oligi selline, et pandi kohe suured treeningmahud peale ja kes sellest kadalipust välja tuleb, seda ootab ees tippkorvpall?

Ma arvan küll, et neil materjalist puudu polnud. Ukse taga oli pikk järjekord. Sellepärast oli nii palju vahetusi seal laagerdamiste käigus. Paarkümmend meest olid alati kohal, aga tihtipeale pooled olid pidevalt uued näod. See andis loomulikult kõva enesekindluse.

Kui pidevalt tulid uued näod asemele, siis ilmselt igas laagris tuli ennast uuesti ja uuesti treenerite silmis tõestada ja siis pingsalt uut koondisekutset ootama jääda?

Loomulikult, alati ootasid kutset ja mõnele mehele kutse ei tulnudki kunagi kohale. Mul õnnestus ikkagi iga kord see kutse saada. Mäletan, et lennukiga väga lennata ei tahtnud ja siis panin tihtipeale rongiga sinna Moskva poole. Liidu koondises oli kõva konkurents igale positsioonile ja kunagi ei teadnud, mis treeneritel peas on ja kas sa saad satsi või ei saa. Lisaks tuli seal palju ka vigastusi. Treeninguid silmas pidades olid meil ju umbes kaheksatunnised päevad. Kolm trenni päevas ja teoreetilised tunnid tahvli ees veel sinna juurde. Seal oli sellist huvitavat õppimist kõvasti.

Kui võrdled NBA-s tehtud treeninguid näiteks Nõukogude Liidu noortekoondise aegadega, siis kuidas hindad tagantjärele treeningute mahtu ja kvaliteeti?

Liidu koondises tehti kõvasti trenni, aga ma ei mäleta neid detaile nii hästi. Kui palju meil seal Liidu koondises otseselt mingeid detaile oli. Kindlasti õpetati, kuhu suunata või mida pick and roll olukordades teha. Ameerika aeg oli juba hiljem. Olin seal juba 22–23-aastane umbes ja tööd tehti detailsemalt, kõik oli ülimalt viimase vindi peal. Mäletan, et ikkagi ränk trenn oli mõlemas kohas. Nii Venemaal kui just Pat Riley juures Miamis. Dallases mitte nii väga. Riley käe all oli ikka ränk. Oli ka mängijaid, kes vahel platsi kõrval oksendasid, kuna silme ees oli must. Tohututel kiirustel jooksmised olid Pat Riley juures igapäevased.

Kas Sa läksid Miami Heati trennidesse ennast samamoodi tõestama, nagu Liidu koondises olid õppinud?

Minu jaoks olid trennid kahtlemata näitamise kohaks, kuna olin ikkagi noormängija. Aga oleksin pidanud asjad natuke läbi mõtlema. Seal tiimis oli materjali küll ja küll. Lausa nii palju, et Miami oleks võinud paremal päeval ka finaalis olla. Minu positsioonil oli ikkagi... tegelikult mul polnudki selget positsiooni (Naerab.). Ma olin äär või siis power forward, «kolm» või «neli». Kui ma nimedest välja toon, siis (Predrag) Danilovic, (Dan) Majerle ja Voshon Lenard. Need olid mehed, kes mängisid «kahe-kolme» peal. Pikkadest oli seal Isaac Austin, PJ Brown ja Alonzo Mourning. Et NBA-s sellisesse rotatsiooni saada, selleks läheb ikka aega.

NBA on teatavasti suur äri ja seal on üsna tavaline, et lähed magama ühe tiimi liikmena ning ärkamise hetkeks on Sind vahetatud riigi täiesti teises otsas asuvasse klubisse. Kuidas Sa selle pingega toime tulid, sest liigutati mõned korrad Sindki?

See on valus. Okei, need palganumbrid korvavad kogu selle ürituse, aga mäletan, et Miamis hakkasin juba endale korterit otsima. Et ilus koht, miks mitte sinna pikemalt peatuma jääda. Käisin juba mõnda korterit isegi vaatamas. Kes oleks teadnud, et paari kuu pärast on juba minek? Aga siis sai kõik selgeks, kui mind Dallasest Phoenixisse vahetati. Jõudsin kuu aega seal olla ja suvel trenni teha. Seal olid Charles Barkley, (Jason) Kidd, Danny Manning ja Rex Chapman. Sellised vabaaja treeningud olid. Siis tuli Danny Ainge ja ütles, et tead, meil on vaja tsentrit ning me vahetame su praegu Chicagosse. Aga kui sa saad sealt Bullsist tulema, siis võtame su tagasi. Ühe suve jooksul olin siis kolmes klubis. See mõjub küll. Sa ei teagi, kas üldse kotti lahti pakkida või kuhu kurat sa võib-olla maandud. Näiteid oli ju küllaga, aga alati lootsin, et ehk mina pole see mees. Mõned vennad panid seal aasta jooksul... ma ei tea, mis need rekordid on, aga oli mehi, kes kolme aasta jooksul olid seitsmes klubis. Ma ei tea, kuidas tulevad toime need, kellel pere või lapsed käivad koolis.