Ühes sõnumis koolitab Mati Alaver: «Kuhu süstal? Palun lihasesse. Kõige parem käsivarre delta.»

Mati Alaver. Foto: Andrus Peegel

Teisipäeval nägi ilmavalgust Paavo Kanguri uus raamat «Tippsport ja dopingukindralid», mis avab spordimaailma varjatud poole.

Autori sõnul räägitakse raamatus Eesti sportlaste tippupürgimisest nii lubatud kui ka keelatud radu pidi, kuid kuna dopinguskandaalid on muutunud pigem tavapäraseks, siis vaadatakse ka rahvusvahelist praktikat. 

Paavo Kangur, «Tippsport ja dopingukindralid» Foto: Raamat

Tippsportlaste dopinguga vahelejäämine olla haruldane, kuid siiski on tervelt veerand käesoleva aastatuhande Eesti olümpiavõitjatest sattunud suurtesse probleemidesse.

Sihtasutuse Eesti Antidoping nõukogu liige Kristjan Port rõhutab, et tippsporti iseloomustavad vaikimisvanne ja mikrodoosid ehk peenhäälestus. See on leping saatanaga. Organismi häälestamine tippvõistlusteks käib mikrodooside abil, mis välistab vahelejäämise – tavaliselt.

Oleme ausad – keskpärast sportlast pole võimalik võitma panna ka dopinguga. Just seda tõestas kuulsa suusatreeneri Mati Alaveri eksperiment.

Ühes oma kirjas Saksa dopinguarstile kurdab ta: «Minu jaoks jääb ikkagi suureks mõistatuseks – miks oli tulemuse parandamine seekord nii väike. Kas sa mõtled ka sellele momendile – võib-olla leiame selgituse selle mitteoptimaalse seisundi jaoks.»

Postimees avaldab mõned katkendid Paavo Kanguri uuest raamatust «Tippsport ja dopingukindralid»

***

Mati Alaveri põrgutuli

Eesti prokuratuur võttis sihikule treener Mati Alaveri, kelle Harju maakohus mõistis novembris 2019 kinniste uste taga süüdi dopingu tarvitamisele kallutamises. Riigiprokuratuuriga sõlmitud karistusleppe kohaselt karistati Alaveri aastase tingimisi vangistusega poolteiseaastase katseajaga.

Mati Alaverile esitati süüdistus nelja tema treenitud sportlase dopingu tarvitamisele kallutamises. Kriminaalmenetlus alustati karistusseadustiku paragrahvi 195 järgi, mis näeb korduvalt dopingu tarvitamisele kallutamise eest ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Juhtiva riigiprokuröri Taavi Perni sõnul käsitleb süüdistus treeneri tegevust aastatel 2016–2019 ja tõendite kogumisel oli abiks koostöö Austria ja Saksamaa kolleegidega. «Kuigi Eestis toimunud kohtueelne menetlus keskendus dopingule kallutamisele, loodame, et selle menetluse läbiviimine aitab kaasa ühiskonnas käivitunud debatile spordi aususe ning dopingu tarvitamisega kaasnevate võimalike ohtude üle. Tippsportlased on eeskujuks kõigile spordiga tegelejatele, nii lastele, harrastajatele kui ka teistele tippsportlastele.» /…/

Alaver läks kokkuleppele ja tema juhtum salastati suures osas. Ta polnud esimene ega viimane tipptreener, kes probleemidesse sattus. Lahti 2001. aasta maailmameistrivõistluste negatiivseks kangelaseks tõusis Soome suusakoondise peatreener Kari-Pekka Kyrö, kes skandaali järel sai kinga, lahutas abielu, aga sai ka tuhandetelt naistelt armastusavaldusi.

Kristjan Port Foto: Tairo Lutter

«Kyrö on Alaveri sõber ja kaitses teda ka Seefeldi kuumadel päevadel, kui Alaver kellegi kõnedele ei vastanud. Kyrö rääkis Soome Yle’le, et temal õnnestus Alaveriga telefonitsi rääkida. Vere reinfusioon on tehniliselt nõudlikum kui EPO süstimine, aga samas raskemini tuvastatav. Jälile saadakse bioloogilise passi abil. Seda hakati kasutama suhteliselt hilja. Soomlaste dokumentaalfilmis «Sinivalge vale» viidatakse naabrite suurele veredopingualasele kogemusele juba sajandivahetuse paiku. Alaver on olnud aktiivne valdkonna nippide uurija ja võimalik, et ta õppis põhilise osa just soomlastelt,» kommenteerib Kristjan Port.

Dopingu-Matile meeldis arutada keelatud ainete kasutamise üle, ta otsis pidevalt ja palavikuliselt võimalusi rikkuda reegleid, parandada organismi jõudlust ja võimet hapnikku transportida. Kindral pidas kirjavahetust oma «nõiddoktori» Mark Schmidtiga, otsides töötavaid lahendusi, kui selgus, et veredopinguprogramm ei toonud oodatud edu. Mark Schmidt oli endine mäesuusataja ja kõrgharitud sooritusvõime parandaja, kes asus tööle oma ema Heidruni rajatud spordimeditsiinikliinikusse Erfurtis. Heidrun oli Ida-Saksamaa ujuja, tema abikaasa töötas advokaadina. Ilmselt oli Dopingu-Matil nendega huvitav suhelda, sest tegemist oli oma ala entusiastidega, et mitte öelda tippudega, kes arendasid edasi Ida-Saksamaa sporditeaduse küsitavaid meetodeid.

Mati Alaver Foto: Lauri Kulpsoo

Mati Alaver oli endine tippsuusataja, Tartu Ülikooli suusakateedri õppejõud, kes tervelt 19 aastat töötas Eesti murdmaasuusatajate peatreenerina. Ta oli kogu elu mõelnud sellest, kuidas kiiremini suusatada. Aastal 2016, juba veidi kõrvaletõrjutuna, otsustas ta ühendada Eesti ja Ida-Saksamaa kogemuse. Ühes sõnumis koolitab Mati Alaver: «Kuhu süstal? Palun lihasesse. Kõige parem käsivarre delta.»

Tegemist on keelatud ainega. IGF-1 on polüpeptiidhormoonide somatomediinide perekonda kuuluv valk. IGF-1 molekulstruktuur on identne somatomediin C (Sm-C) omaga ja sarnaneb insuliini struktuuriga. /…/

Uurimise alla sattus ka Austria murdmaasuusakoondise endine treener Walter Mayer, kellele Innsbrucki regionaalkohus mõistis 2020. aasta juulis 15kuulise vanglakaristuse. Teda süüdistati dopinguga tegelemises ja tõsises spordipettuses. Politseile oli ta ülekuulamise käigus öelnud, et hankis ühelt horvaadilt suusataja Harald Wurmi jaoks viis tühja verekotti ning on võtnud teiselt suusatajalt Johannes Dürrilt 400 milliliitrit verd. Hiljem võttis ta oma ütlused tagasi, väites, et politsei survestas teda neid asju üles tunnistama, vastasel korral ei pääsevat ta jaoskonnast koju. /…/

***

Johannes Dürri alias Lucky Luke’i juhtum

Talvised olümpiamängud Venemaal, Sotšis 2014. Südaööl enne murdmaasuusatajate 50 kilomeetri suusamaratoni tuli uudis, mis muutis andeka Austria suusataja Johannes Dürri elu. Medalipretendent oli andnud positiivse dopinguproovi. Tema uriinist leiti EPO-t. Ta sai võistluskeelu, maksis tagasi kõik auhinnarahad ja ta pereelu purunes. Dürr kirjutas koos Karl Prinziga kohutavast kogemusest raamatu «Der Weg zurück», mille pealkiri on selge viide ülikuulsa Saksa kirjaniku Erich Maria Remarque’i samanimelise raamatule (eesti keeles «Tagasitulek»), mis räägib Saksa sõdurite tagasitulekust Esimesest maailmasõjast.

Johannes Dürr Foto: imago images/dmuk-media/Scanpix

Johannes Dürri eesmärk oli naasta Seefeldi maailmameistrivõistlustele puhta sportlasena, kuid tema loo hullumeelsus on selles, et ka tema oli klient. Saksa teleajakirjanik Hajo Seppelt tegi Dürri teekonnast dokumentaalfilmi, mis jõudis jaanuaris avalikkuse ette. Ajakirjanikku ei huvitanud seejuures üksnes Dürri teekond dopingu juurde, vaid ta avastas töö käigus, et veredoping on Saksamaal levinud. Jäljed viisid ka Mark Schmidti juurde, kes ei teinud midagi, et katastroofi ära hoida, vaid laskis ka eestlastel ja austerlastel auku kukkuda.

Ka Karel Tammjärv tunnetas, et teda jälitati, kuid ei suutnud tavarutiini muuta. Suure tõenäosusega oli Mati Alaver ostnud pileti etendusele, mis toimus juba politsei vaikse kontrolli all, sest mitmed skeemis osalenud sportlased olid juba vahele jäänud, kui sisse astus Eesti rakukese Kindral alias Dopingu-Mati. Oma päevikus märgib ta, et oli saanud arsti soodsa hinnaga. Siis ei teadnud ta veel, mis on seikluse tõeline hind.

***

Lihtsad farmakoloogilised vahendid töövõime tõstmiseks

Spordiarst Rein Jalak pidas Eesti treenerite konverentsil «Peking 2008 – mis eristab võitjaid kaotajatest?» ettekande «Lihtsad farmakoloogilised vahendid töövõime tõstmiseks ja taastumise kiirendamiseks».

Ettekandes tõi ta välja hulga ravimtaimi ja toidulisandeid, mis võiksid olla sportlasele kasulikud. Ta kiitis vaimse ja füüsilise töövõime tõstjaid – adaptogeene, nagu maralijuur, ekdisten, ženšenn, kuldjuur, araalia, ja neist valmistatud segusid, nagu Adapton. Loomulikult peab iga sportlane mõtlema mineraalainetele, nagu magneesium, kaalium, riboksiin ja raud, ning võib kasutada toidulisandeid, näiteks karnitiini, merevaikhapet, mumiot. Rein Jalaku nimekirjast on keelatud ainete hulka jõudnud Läti keemiadoktori Ivars Kalviņši loodud mildronaat (meldoonium), mida olla närinud pool Ida-Euroopat.

Vahur Ööpik Foto: Margus Ansu

Sõnakam on olnud ka Tartu Ülikooli spordifüsioloogia professor Vahur Ööpik, kes on analüüsinud mitmete toidulisandite (beeta-alaniin, lüsiin, glutamiin, arginiin ja teised) toimet ning kirjutanud neist kokkuvõtteid. Tema jutust selgub, et umbes ja supilusikaga ei ole mõtet toidulisandeid haugata. «Inimese ainus energiaallikas on toit ehk rasvad, valgud ja süsivesikud. Kui autokütust toodetakse toornaftast, siis toidus sisalduvaid energiat andvaid toitaineid kasutatakse «inimkütuse», adenosiintrifosfaadi (ATP) sünteesimiseks,» selgitab Vahur Ööpik.

«800 meetri jooks on pingutus, kus tekib rohkelt happelisi laguprodukte. See viib happe ja leelise suhte tasakaalust välja, millel on omakorda negatiivne tagajärg kehalisele töövõimele. Kõige sagedamini nimetakse selles seoses piimhapet ja laktaati, mis ei ole päris üks ja sama, kuid on omavahel tihedasti seotud ained.» 

Ööpiku selgitusel leidub selliseid toidulisandeid, mis suurendavad keha puhversüsteemide võimet neutraliseerida happelisi ühendeid ja seega paremini säilitada happeleelise tasakaalu. Sooritusvõimet parandavad nii söögisooda ehk naatriumvesinikkarbonaat kui ka naatriumtsitraat. «Nende ainete mõju on uuritud küllaltki põhjalikult ja usinalt, mistõttu on hästi teada, et nende toimel suureneb vere puhverdusvõime. Veel võib kasutada beeta-alaniini, mis suurendab keha puhversüsteemide mahutavust, kuid mitte vere, vaid lihase tasandil, täpsemalt lihaseraku siseselt. Söögisoodat tuleks manustada poolteist kuni kaks tundi enne võistlust, beeta-alaniini manustamine peaks aga algama 45 päeva kuni kaks kuud enne olulist võistlust, milleks valmistutakse. Siis peaks ilmnema maksimaalne efekt.»

Igast treenerite kutsemeisterlikkuse brošüürist võib leida ka sõna kreatiinfosfaat. Ka see on Tartu Ülikooli spordifüsioloogia professori Vahur Ööpiku kinnitusel hästi uuritud valdkond. «100 meetri jooksus, mis on väga kõrge intensiivsusega sooritus, ammenduks lihaste ATP-varu ligikaudu 2–3 sekundiga, kui seda kiiresti juurde ei sünteesitaks. Niisuguses pingutussituatsioonis suudab vajalikku ATP-taset lihastes säilitada ainult selle sünteesimine, lähtudes fosfokreatiinist ehk kreatiinfosfaadist. Aga ka fosfokreatiini tase langeb seejuures väga kiiresti, ligikaudu 7–8 sekundiga, väga madalale.» 

Toidulisand, mille oskusliku manustamisega on võimalik fosfokreatiini taset lihastes tõsta, on kreatiin, mis on fosfokreatiini vahetu eellane. Kreatiini kui toidulisandi efekt võib avalduda 3–5 päeva jooksul, kui seda oskuslikult manustada. «Kreatiini manustamise positiivne mõju sprinterlikule töövõimele on uuringutega võrdlemisi hästi tõendatud. Huvitaval kombel on sellel tugevam mõju korduvate sprintide sooritamisele vaheldumisi lühiajaliste puhkepausidega, võrreldes ühekordse maksimaalse pingutusega. Maksimaalses pingutussituatsioonis on ATP hüdrolüüsi ehk lagundamise tempo ülimalt kõrge ja selles olukorras on fosfokreatiin ainus ühend, mis võimaldab hoida ATP sünteesi võimsust vajalikul tasemel.» 

Lühikestest sprindidistantsidest mõnevõrra pikematel jooksualadel sõltub sooritusvõime kõige enam ATP genereerimisest glükolüüsi ja glükogenelüüsi rajal ehk siis glükoosi ja glükogeeni kasutades. «Valmistudes võistluseks 400 või 800 meetri jooksus, pole siiski vaja tegeleda keha glükogeenivarude n-ö ülelaadimisega. See võib aga kasulikuks osutuda enne maratonijooksu. Maratonidistantsil võib sooritusvõimet parandada ka kofeiini manustamine. Kofeiini tarvitamist suhteliselt suures koguses on varem käsitletud dopinguna, kuid käesoleval ajal WADA kofeiini tarbimisele enam piiranguid ei rakenda ning see aine on toidulisandi staatuses.

Kofeiin ei mõjuta ATP sünteesi, vaid toimib eelkõige kui kesknärvisüsteemi erguti, mis nii-öelda lööb pea klaariks ja tekitab tunde, et raske kehaline pingutus ei olegi enam nii raske. Kofeiini vastupidavuslikku töövõimet parandav efekt on uuringutega hästi tõendatud, kuid selle aine toime tugevus on osutunud küllaltki individuaalseks,» selgitab Vahur Ööpik.

***

Raamatu väljaandja on kirjastus Rahva Raamat ja autor on tuntud dokumentaalkirjanik Paavo Kangur. Üllitis jätkab raamatusarja, kus on varem ilmunud teosed «Eesti maffia», «Eesti oligarhia» ja «Vene maffia».