Tõnis ja Henry Sildaru avalik pöördumine: oleme nurka surutud. Lilian on lubanud, et teeb Tõnisele kättemaksuks kõik, mis võimalik

Vasakult: Tõnis Sildaru, Lilian Talving, Henry Sildaru ja Kelly Sildaru. Aasta siis oli 2017. Foto: Tairo Lutter / Postimees

«Juba homme õhtul ilmub «Pealtnägijas» lugu, mille sisuks on jälle meie pere kurb ja kahetsusväärne lahkumineku lugu. Ikka seesama, millest erinevad väljaanded on kirjutanud juba eelmisest kevadest saati. Nagu meile on väidetud, siis nüüd räägivad Kelly ja laste ema Lilian ära «kogu tegeliku loo», kuidas Tõnis on olnud vägivaldne isa, ära varastanud oma tütre rahad, sundinud Kelly vastutahtmist sporti tegema, pantvangistanud poja ja mis kõik veel,» kirjutasid Tõnis ja Henry Sildaru avalikus pöördumises. 

«See kõik ei ole meie jaoks uudis, sest juba mõnda aega on Tõnisele helistanud mitmed teiste toimetuste ajakirjanikud ning soovitanud meil end tõsiseks risttuleks valmis panna, sest meediale on kogu lugu ära räägitud, kohe-kohe tuleb paljastus, šokeerivad tõed ja puudu on vaid meie poole selgitused.  

Kuidas sellises olukorras käituda? Loomulikult põleb ka meis inimlik soov avalikult sekkuda, et ennast kaitsta järjest ühepoolsemate, kontekstist välja rebitud ja utoopilisemate süüdistuste eest. Et oleks selge, siis nii nagu on politseisse pöördunud Kelly ja Lilian, siis oleme politseisse pöördunud ka meie. Nii nagu on nad vägivallasüüdistusi esitanud Tõnise vastu, oleme ka meie kogu ülejäänud perekonnana – isa, poeg, vanaema ja vanaisa – esitanud politseisse ülevaate vägivaldsete rünnakute seeriast, mille taga on Kelly ja Lilian.

Kelly Sildaru. Foto: Eric Lars Bakke/Espn Images

See on meie jaoks olnud kahjuks paratamatu sundkäik, sest me oleme erinevate kaebuste ja ähvardustega nurka surutud meie laste ema poolt, kes on lubanud, et teeb Tõnisele kättemaksuks kõik, mis võimalik, ja kes on sellesse aktsiooni kiskunud ka Kelly. Jah, me mööname, me kõik oleme olnud mingil ajal liiga kirglikud, emotsionaalsed, öelnud asju, mida me hiljem oleme kahetsenud. Aga paraku võtsime me varem väga tugeva ja ühtse perena endale väga ambitsioonikad eesmärgid, milleni jõudmine on olnud kõigi jaoks kannatus, katsumus ja okkaline tee.    

Nagu te näete, siis see kõik on tegelikult väga piinlik, kurb ja kahetsusväärne peretüli, mida ei tohiks mingil juhul klaarida avalikkuse ees. Sest see ei ole lihtsalt kahe täiskasvanud ekskaasa tavapärane suhtekisma, vaid selle vahel on meie kaks last, kes mõlemad on nime ja näoga tõmmatud otse musta pesu pesemise keskele. Meie vanematena peaksime neid avalikkuse ette kiskumise asemel hoopis kaitsma. Sammude eest, mis võivad mõjutada mõlema lootustandvat tulevikku ja enesekindlust edasiste otsuste tegemisel ning sõnade eest, mida nad kunagi tulevikus võivad kahetseda.

Seetõttu oleme seni ära öelnud kõik avalikud intervjuud ja selgitanud ajakirjanikele taustal miks me ei taha minna sõnasõjaga kaasa – sest tulega ei saa tuld kustutada. Ma ütlesin ära ka intervjuu «Pealtnägijale» ja selgitasin kogu selle loo kahetsusväärset piinlikkust ka Mihkel Kärmasele.  

Mihkel Kärmas on «Pealtnägija» vedur. Foto: Erik Tikan

Sest kuidas parandaks meie pikka aega leppimatult kestnud kriisi asjaolu, et me seda väga emotsionaalselt kogu Eesti ees lahendame? Mitte kuidagi. Vastupidi, iga sõna ja sõna vastu öeldud järgmine sõna valaks õli veel rohkem tulle ja siis see tuli jääkski kasvama. Ühest saatest saaks teine, kolmandast artiklist neljas. On ju selge, et nii me seda draamat ei lõpetata, neid haavu kinni ei kasvatata ja edasi minna ei saa. Küll aga kasvab sellest kõigest ebakindlust, piinlikkust, trotsi ja viha, mida kahjuks me lapsed igaveseks kandma jäävad.  

Seetõttu pöördume teie poole, head ajakirjanikud, ja palume teilt mõistvat suhtumist, miks me peame alla suruma kõik emotsioonid ja trotsi ning miks me ei taha sellest tülist avalikult rääkida. Palun pange end meie perekonna olukorda. Ja kui te olete mõelnud kõikide meie eespool tõstatatud probleemide peale, siis loodetavasti te mõistate meie tänase kirja mõtet ja meie otsuseid. Meie pere ja lapsed ei saa võita sellest avalikust kaklusest mitte midagi. Palun laske ametnikel, kohtunikel ja spetsialistidel teha oma tööd eetriväliselt ja palun andke meie perele eetrirahu. Ärme palun muuda seda tragöödiat avalike publikatsioonidega veel traagilisemaks.

Henry – vend

Tõnis – isa

Aidi – vanaema

Kalev – vanaisa.»