KOLUMN ⟩ Jaanus Kriisk: kas võitluses dopinguga jätkame tagajärgedega või keskendume lõpuks ka põhjustele?

Jaanus Kriisk Foto: Sille Annuk

Iga kord, kui Eesti sportlane saab dopingukahtlustuse, tähendab see mulle kui spordiinimesele sama, kui meedias avaldatakse teade suurest liiklusõnnetusest Tartu–Tallinna maanteel. Mitu kannatanut, üks neist raskes seisus intensiivraviosakonnas. Seisund on halb ja keegi ei tea, kuidas see lõpeb.

Mõlemal juhul on ääretult kurb hetk kõrvalseisjatele ja väga valus lähedastele. Valitseb suur teadmatus, mis saab edasi. Jääb üle vaid oodata. Kindlasti ei ole nende kahe sündmuse negatiivne lõpplahendus isegi võrreldav. Ühel pool elu lõpp, kõik. Teisel pool väga tihti siiski samuti lõpp – sportlaseelu lõpp, ning kui oled rahvuskangelane, siis veel ka kuulsusetu lõpp.

Kõik kordub ajast aega. Nii rasked liiklusõnnetused 19. sajandi postiteel Tallinna ja Tartu vahel kui ka järjekordne halb analüütiline leid meie sportlasel. Kui see postitee Eesti kahe suurima linna vahel on kuni Paideni jõudnud juba 21. sajandisse, siis dopinguainete nimekiri, selle kontrollimise ja tulemuste pool tekitab minule kui treenerile jätkuvalt küsimusi.