/nginx/o/2019/03/19/11877979t1hdd8c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/01/06/12853267t1h10eb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/02/24/13647512t1hd758.jpg)
- Juba Permi mulli esimene mäng tõi esile palju positiivset ja negatiivset
- Itaalia ja Venemaa surve alla sattudes jäid eestlased hätta
- Noored peavad palju aega pühendama individuaalsete oskuste arendamisele
- Enden loodab, et finaalturniiril on kogemuse ja nooruse tasakaal paigas
Eesti korvpall tähistas mullu sajandat aastapäeva. Uus sajand juhatati sisse parimal võimalikul moel, meeste koondis murdis end 2022. aasta EMi finaalturniirile. 1982. aasta maailmameistri Heino Endeni sõnul peavad mängijad senisest veelgi enam pühenduma individuaalsele tööle, sest finaalturniiril tulevad vastased meid ära sööma.
Viimase, Permis peetud mulli esimene mäng Itaaliaga tõi Endeni sõnul kohe esile palju asju, nii positiivset kui ka negatiivset. «Positiivne oli see, et kolmel esimesel veerandajal, mil itaallased lasid meil vabalt palli liigutada ja suhteliselt vabalt visata, viskasime sisse, olime enesekindlad ega kartnud. See on selle noore meeskonna kohta esimene positiivne samm,» alustas Enden tagasivaadet Postimehe taskuhäälingu saates «Kehakultuur».
«Lõpus tuli negatiivsem pool. Viimane veerandaeg näitas, mida suudame siis, kui meile tõsiselt turja istutakse. Kui hakatakse survestama nii palliga kui ka ilma pallita, surutakse korvist kaugele, ei lasta palli vabalt liigutada. Meie mäng muutus väga ümmarguseks, jäime 8-9 meetrile keerutama. Tuli välja, et selleks me valmis polnud.»
Nüüd tuleb ette võtta Euroliiga ühe parema mängija Shane Larkini intervjuu, kus ta räägib, mida ta pärast iga mängu teeb. Ta kerib oma tegemisi aegluubis edasi-tagasi ning hindab, mida tegi õigesti ja mida valesti. Ta analüüsib iga oma mängu tundide kaupa.
«Kui meid hakati survestama, ei teinud treenerid minu arusaamist mööda taktikalisi muudatusi. Pingilt ei tulnud selgeid juhtnööre, kust peaksime neid punkte saama.
Aga. Nii nagu on meil noor meeskond, on ka noored treenerid. Ei eestlastest abitreeneritel ega Jukka Toijalal ole niisuguste tähtsate mängude kogemust. Usun, et poolteise aasta pärast on Toijala mängujuhtimise kogemus ja kasutegur praegusega võrreldes palju suurem.»
/nginx/o/2021/02/24/13647513t1h7328.jpg)
Enden rõhutas, et noored mängijad peavad pühendama palju aega individuaalsete oskuste arendamisele. «Nüüd tuleb ette võtta Euroliiga ühe parema mängija Shane Larkini intervjuu, kus ta räägib, mida ta pärast iga mängu teeb. Ta kerib oma tegemisi aegluubis edasi-tagasi ning hindab, mida tegi õigesti ja mida valesti. Ta analüüsib iga oma mängu tundide kaupa.
Meil on finaalturniirini poolteist aastat aega ning saame need kõik mängud üksipulgi läbi analüüsida, mida tegime õigesti ja mida valesti. Kui teed seda analüüsi mõttega, jääb see sulle pealuu sisse. Mängijatel peaks klubihooajal selleks aega olema,» rääkis Enden individuaalse analüüsi tähtsusest.
Kui Timmut poleks olnud, poleks me finaalturniirile jõudnud.
Ka võistkonna osas tervikuna tuleb hinnata, mis jääb puudu? «Mängijate võidutahe ja julgus teha on väga suur asi. Peame poolteise aastaga selgeks saama, millised on meie trumbid EMil.
Kui Timmut (Sten-Timmu Sokk – toim) poleks olnud, poleks me finaalturniirile jõudnud – see on päris selge. Kui teda polnud väljakul, polnud sageli näha, kust seda korvi taheti saada. Õnneks Põhja-Makedoonia ei kasutanud meie nõrkusi ära, nad ründasid alguses vägisi. Nende tahtmine oli nii suur, et kaine mõistus kadus.»
/nginx/o/2021/02/24/13647514t1h4dfe.jpg)
EMini jääva poolteise aasta jooksul soovitab Enden mängijatel teha kõva individuaalset tööd. «Kullamäe – individuaalne kaitse, söödutehnika. Drell – teravus, kiirus, olukordade hindamine. Meie kolme mängu stabiilseimad, kes mängulistes olukordades kõige vähem eksisid, olid Sokk, Jõesaar ja Kotsar. Väga positiivne oli Rosenthal, kes tuli esimest korda koondisse ja tegutses enesekindlalt,» loetles Enden.
Tema hinnangul mõjutas Permis nii Eestile kui ka Põhja-Makedooniale kaotanud Itaalia esitusi teadmine, et nad ei pea võitma. «Arvan, et need meeskonnad ei peaks valiksarjas mängima. Teine halb asi on FIBA ja Euroliiga konflikt,» märkis eksmaailmameister ja kolmelt EMilt iga karva medali võitnud Enden.
Kuidas võrrelda praegust koondist 2015. aasta omaga, mil viimati mängisime EMil? «Rohkem rõõmustan praegu, sest 2015. aasta EMile saime suhteliselt vana koondisega, mille mängijad pidid pigem taset hoidma. Toona rõkkasime pärast EMile pääsemist, et saime 24 hulka. Tehti juba filmigi.
Pakkusin ühes ennustuses, et võidame Ukrainat ja kaotame teised mängud. Allar Levandi küsis hiljem, et kuidas sa teadsid? Vastasin, et olen mänginud Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril. See on kordades tõsisem asi kui valikturniir. Sinna minnakse mitte niisama mängima, vaid vastaseid tapma, ära sööma. Saime seda kohe alguses tunda mängudes Tšehhi ja Belgiaga.
Nüüd näitasid Permi-mängud, et see koondis praegusel hetkel pole veel valmis EM-finaalturniiril mängima. Võtame mängu Venemaaga – viskasime 52 punkti. See tegi mind murelikuks. Sellega ei võida kedagi. Peame viskama vähemalt 70 punkti kanti ja sel juhul mängima väga head kaitset,» selgitas Enden.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/24/13647515t1he07d.jpg)
«Paljud meie mängijad on praegu vastastele sisuliselt tundmatud. Nad peavad arvestama sellega, et stabiilselt ja hästi tuleb mängida ka siis, kui vastase koosolekul sinust eraldi räägitakse ja sinu peale pannakse parim kaitse. Vaat see on juba tase ja selleni tuleb meie noortel pürgida. EMil tuleb peale veel tugevam surve, kui oli Itaalialt viimasel veerandil ning Venemaalt.
Finaalturniiridel analüüsivad vastased kõik mehed läbi. Nüüd tuleb mõelda, millest meie mängijate nõrkused on tingitud ja neid järele aidata. Kõik tippmängijad on oma nõrkuste kallal töötanud. Meie koondislastel on areneda veel küll ja küll! Usun, et neil kõigil on võimalus klubides rääkida välja paar tundi saaliaega individuaalseks tööks.
EM-finaalturniir on enda näitamiseks, uue lepingu teenimiseks parim koht. Kui suudad end seal näidata, tõuseb sinu hind.»
Mängijatel ei tohi tekkida heaolutunnet – Euroopa korvpalli tasemel pole saavutatud veel mitte midagi!
Enne esmaspäevast otsustavat heitlust Põhja-Makedooniaga oli Endenil väike värin ikka sees. «Uskusin, et 8 punkti on pigem piisav edu. Ning Põhja-Makedoonia alustas mängu täpselt nii, nagu meile vaja oli – rumalalt. Saime initsiatiivi kätte ja dikteerisime mängu. Nemad olid meist rohkem pinges.
See 8-punktiline varu oli oluline, mõjutas igaüht. Vastased üritasid seda vahet kiirelt tagasi mängida, et saaks nullist jätkata. Aga seetõttu nad eksisid hästi palju.»
Enden loodab, et Eesti saab poolteise aasta pärast kokku kõik mehed, keda treenerid koondises näha tahavad. «Siis on kogemuse ja nooruse tasakaal paremini paigas kui oli praegu Permis,» märkas kogenud silm.
/nginx/o/2021/02/24/13647516t1he0e1.jpg)
«Kogemus oleks teatud hetkedel väga suur trump – kui saab panna väljakule Vene ja Kitsingu, Veidemani ja Soku. Need mehed teavad, kuidas korve saada. See on treeneri jaoks parim variant, kui sul on valida.»
Ta rõhutas lõpetuseks veel korra: «Mängijatel ei tohi tekkida heaolutunnet – Euroopa korvpalli tasemel pole saavutatud veel mitte midagi! Kui tahame pidada end korvpalliriigiks, peame olema kindlalt 24 parema hulgas. Kui me sinna ka ei saa, peab vist FIBAs tegema lobitööd, et finaalturniiril osalejate arvu suurendataks 32ni. Euroopas 31 riiki üldse mängib korvpalli…
Rahulolust hakkame rääkima siis, kui sel või järgmisel EMil alagrupist edasi saame, pürgime play-off'i.»