Nabi kaitsja Paul Keres: ükski osapool ei taha ju oma hingele seda pattu, kui Eestilt röövitaks ebaõiglaselt olümpiamedal

Paul Keres. Foto: Sander Ilvest

Meedias käib päris jube andmine Heiki Nabi kohtusse pöördumise teemal. Peep Pahv arvab, et see viib anarhiani ja sellega luuakse ohtlik pretsedent terves maailmas. See muidugi ei ole tõsi, kirjutab Nabi kaitsja Paul Keres oma ühismeedias.

Esialgset võistluskeeldu on riiklikes kohtutes vaidlustatud enne ja vaidlustatakse ka edaspidi ja mitte üksnes Eestis, vaid ka näiteks spordiõiguse kodumaal Šveitsis.

Samuti on ausalt öelda kummaline lugeda, et advokaadi, mõned koguni ütlevad, et hea advokaadi palkamine viitab meeleheitlikule katsele päästa, mis päästa annab. Sõbrad, advokaatide töö eesmärk on aidata tublil kodanikul toime tulla üha kasvavas seadusterägastikus ning minu meelest on kohatu inimest süüdistada soovis, et teda puudutavad asjad oleksid aetud nagu õigusriigis kohane. See viimane väljend kannabki mõtet, et kahtluse korral las otsustab kohus.

Võtame nüüd näiteks spordi. Tippsportlase asi on professionaalselt kõrgeimal tasemel tegeleda valitud alaga, treenida ja saavutada tulemusi. Teha seda ausa mängu põhimõtteid järgides. Dopingureeglitest peab sportlane teadma ennekõike seda, et ta ei kasuta keelatud aineid ja on alati vastavaks kontrolliks kättesaadav.

Kui sportlane on käitunud ausalt, aga sellest hoolimata on testimisel leitud tema organismist «halb analüütiline leid», siis on see tema jaoks väga ootamatu ja ebameeldiv olukord. Kui see juhtub esimest korda elus ja karjääri hilises faasis, siis šokeeriv. Nii vajabki ta abi nii nendelt, kes aitavad mõista, kuidas see üldse võimalik on, kui ka nendelt, kes aitavad tal kõik sammud teha korrektselt. See on loomulik soov ja seda ei pea hukka mõistma minu meelest.

Sportlane ei pea ise peensusteni tundma 84 lehekülje pikkust dopingureeglistikku, sest see see ei ole tema töö. Seda peaksid teadma selle eest palka saavad ametnikud, sealhulgas kõik Eesti Antidopingu vastutavad töötajad. Et see siiski nii ei ole, leiab kinnitust kasvõi sellest, et isegi elementaarsetes asjades on põhimõttelised lahkarvamused. Näiteks sellises lihtsas küsimuses, kas esialgne võistluskeeld on vaidlustatav või mitte? Esmaspäeva hommikul kirjutab antidopinguametnikke esindav advokaat mu kirjale vastates, et «jah, on vaidlustatav». Õhtul arvab antidopinguorganisatsiooni juht Henn Vallimäe, et ei ole vaidlustatav.

Siin on mängus tubli inimese karjäär ja sellega ei tohi keegi ümber käia hooletult. Autot parandada mehaaniku juures, hambaid ravida hambaarstil ja õigusvaidlustes, mida dopingujuhtum ilma igasuguse vaidluseta on, kaasata advokaadi abi. See on normaalne ja seda tõdeb ka Eesti Antidoping, kes, nagu Heiki Nabigi, on kasutab regulaarselt ühest Eesti juhtivast advokaadibüroost tunnustatud tippadvokaadi teenuseid.

A-proovi põhjal süüdi ei mõisteta

Me kõik teame süütuse presumptsiooni põhimõtet. Ehk siis ükski «halb analüütiline leid» sportlase A proovis, nagu ütles tabavalt ka Kristjan Port, ei ole mingil juhul ega kujul veel süüdimõistev otsus. Just seepärast ei peaks ka sportlaselt võtma päevapealt kõiki õigusi, nagu see praegusel juhul juhtus ning minu selge nägemuse järgi toimus see ka teatud põhimõttelisi reegleid eirates.

Kujutage ette, et praeguses pandeemiaolukorras võtab B proovi avamine ja sellele järgnev veel nädalaid, kokku siis «leiu» jõulisest WADA koodeksiga vastuolus olevast avaldamisest ja keeldude määramisest näiteks 2-3 kuud. Kui nüüd see protsess lõpeb aga tõdemusega, et sportlane ei ole keelatud aineid teadlikult tarvitanud ning võib võistlemist jätkata, siis on temalt röövitud mitte lihtsalt kolm kolm kuud, vaid kolm kõige hinnalisemat kuud olümpiahooajal. Kolm kuud, mida ei saa mitte kunagi tagasi. Ja elu viimased olümpiamängud, kus ta oleks saanud osaleda.

Avaldamine on vastuolus WADA koodeksiga, sest halb analüütiline leid A proovis ja järgnev menetlus on rangelt konfidentsiaalne. Paistab, et Eesti on ainuke riik maailmas, kus see reegel põhimõtteliselt kunagi ei kehti või õigemini, range konfidentsiaalsuse nõuet peetakse soovituseks.

Minu meelest ei taha selle protsessi ükski osapool oma hingele pattu, mis - kui eelnev stsenaarium peaks tõeks osutuma - röövib inimeselt alusetult eesmärgid ja Eestilt ihaldatud medali.

Nii ongi oluline küsida kohtu käest, kas dopinguametnikud on käitunud korrektselt ja põhjendatult. Kusjuures, kui nad on oma tööd teinud hästi ja ainuvõimalikul õigel viisil, siis selle läbi vaidlemist ei peaks nad mingil juhul kartma. Otse vastupidi, see annaks neile ju kinnitust, et nad ei ole midagi valesti teinud.

Üks väga oluline asi veel - on levima hakanud eksiarvamus, nagu oleks kohtusse pöördumine mingit laadi venitamistaktika, et lükata edasi B proovi avamist või muid dopingureeglitega ettenähtud protsesse? Ei, need on kaks paralleelselt liikuvat protsessi ja just Heiki Nabi suurim soov on, et kõik laheneks kiireimal võimalikul viisil, aga loomulikult nii, et sportlase õigused oleksid kaitstud..

Ja lõpetuseks, et oleks täitsa selge – ainus kohtusse esitatud nõue on seotud esialgse võistluskeelu vaidlustamisega. Hagi ei puuduta testimist ega analüütikat; ei venita põhimenetlust ega sea sellele täiendavaid takistusi. Sellega ei taotleta Heiki Nabi õigeksmõistmist ega analüütilise leiu tühistamist või midagi muud sellist. Kui kõik läheb hästi, siis Heiki Nabi maine taastatakse üldkorras, aga kohtumenetluse tulemusel loodetavasti säilib sellisel juhul võimalus olümpial midagi korda saata. Mis saab kellelgi selle vastu olla, et olümpial osaleb piisava ettevalmistusega Eesti tippsportlane, kes pole dopingurikkumist toime pannud?