R, 2.12.2022

Läti korvpallur pole endiselt šokist päris toibunud: see oli mu elu valusaim mäng

Jarmo Jagomägi
, Reporter
Läti korvpallur pole endiselt šokist päris toibunud: see oli mu elu valusaim mäng
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rihards Lomažsil (palliga) oli Bulgaaria vastu kehv päev.
Rihards Lomažsil (palliga) oli Bulgaaria vastu kehv päev. Foto: fiba

Kui Eesti korvpallikoondis kindlustas koha 2022. aasta EM-finaalturniiril, jäid lätlased sellest ilma. Kuu tagune šokk kummitab mõnda pallurit siiani.

Ideaaltingimustes kuulub Läti vähemalt paberil Euroopa teravamasse tippu. Tulenevalt sellest, et valikmängud liigutati klubihooaja keskele, pidid nad aga sageli hakkama saama väga mitme potentsiaalse põhitegijata. 

Tõsi, viimaseks, koduseks mänguvooruks ajasid meie lõunanaabrid kokku korraliku rivistuse. Sellele vaatamata saadi 20. veebruaril Bulgaarialt 65:66 lüüa ning nõnda libises käest ka võimalus tuleva aasta EMil mängida.

Võistkonna ühel potentsiaalsel liidril, Euroliiga kogemusega, praegu Saksamaa kõrgliigas mängival Rihards Lomažsil sattus väga must päev. Osati sellepärast ka Bulgaariale otsustavas kohtumises alla jäädi. 

«Ausalt öeldes pole mul endiselt vastust, miks kaotasime,» nentis 31 minutiga kõik viis kolmest mööda visanud ja kuue punktiga piirdunud tagamees Sportacentrsile veidi üle kuu pärast matši. «Ma ei taha kedagi süüdistada, pean ise vaatama peeglisse.»

Ta jätkas: «Euroopas oskavad kõik korvpalli mängida. Me jätsime taas kõik kaardid lõpu peale. Ma ei ütleks, et meil oli liigne surve. Lihtsalt asjad ei õnnestunud. Olen sellele mängule palju mõelnud, aga mul pole vastuseid. See tundub ebareaalne.»

Kohtumise lõpp kujunes üsna kummaliseks. Lätlased said viimase korvi 1.41, bulgaarlased tabasid võiduviske 1.28 enne lõpuvilet. Pärast seda oli koduperemeestel mitmeid võimalusi mäng enda kasuks pöörata, ent... 

«Võib-olla viis sekundit enne lõppu tekkis alles tunne, et see lähebki käest. Arvan, et kõik uskusid, et küll me vastase kuidagi murrame. Võib-olla liigne enesekindlus saigi meile saatuslikuks. Ei oska muud selgitust pakkuda,» nentis Lomažs. 

«Meile olid kõik tingimused loodud. Ma pole inimene, kes hakkaks teisi süüdistama. See oli minu elu kõige valusam mäng. Teenisin palju mänguaega, aga ei tunne end sellepärast süüdi. Treener otsustas. Andsin endast parima, aga ebaõnnestusin.»

Märksõnad
Tagasi üles