Nad koputavad sportlase uksele enamasti varavalges, näiteks kell 6 hommikul. Ja peavad uniste ja vahel ka pahurate sportlastega läbi viima dopinguprotseduurid. Vahel tuleb kedagi taga ajada, vahel tundide kaupa oodata. Testijad ehk dopingukütid teevad kõik, et sport oleks puhas.
Nii Eesti kui teiste riikide tippatleedid peavad iga päev täitma ADAMSi programmi ehk andma dopingukontrollile teada, kus ja millal neid iga päev kindlal ajal testida saab. Tihti on see aeg varahommikul. Kui ust ei avata ja sportlast ei tabata, läheb kirja missed test ehk testimiselt puudumine. Kes neid 12 kuu jooksul kolm koguneb, saab vähemalt kahe-aastase võistluskeelu.
On neidki, kes püüavad kõrvale hiilida ja trikitada või peavadki tõesti tegelema eluliste teemadega, näiteks tuleb laps lasteaeda viia. «Nii on meie testijad käinud koos sportlasega last lasteaeda viimas, arsti juures ja vanaemale piima viimas, sest dopingukütt ei tohi sportlast silmist lasta. Tegelikult ei pea testija seda kõike kaasa tegema ja sportlasega tema igapäevaasju ajama, see on neile vastu tulemine. Püüame olla mõistvad ja inimlikud. Sportlase kohustus on olla testija nägemisulatuses ja test anda viivitamatult. Ta ei tohiks tegelikult panna endale hambaarsti aega selleks tunniks, mille ta on ADAMSis märkinud, et on olemas,» selgitab testijuht.
/nginx/o/2014/11/14/3522517t1h48e8.jpg)