/nginx/o/2021/03/27/13700361t1h8ead.jpg)
Sisuliselt kõik, kes jalgpallist kuskil räägivad või kirjutavad, eksivad seda tehes ühe või teise asjaga. Ma ei räägi siin faktivigadest, vaid keelevigadest. Mis on levinumad vead, mis jalgpallist rääkides ette tulevad?
Keeletoimetaja saab neid ridu lugedes ilmselt pisut kõkutada, aga olen ennast alati pidanud keeleliselt tundlikuks inimeseks. Valesti kirjutatud või öeldud nimed ja sõnad lihtsalt hakkavad mulle silma, vahel suisa häirivad. Olen kindel, et eksin ka ise aeg-ajalt, ent midagi pole parata – kui kuskil midagi sellist näen või kuulen, jääb see mind sageli närima.
Mis siis täpsemalt? Panin kokku kümme eksimust, mida võib minu subjektiivse arvamuse kohaselt Eesti jalgpallimeedias, -ülekannetes ja -arutelus kõige enam kohata.
Väljatoodud sõnad, nimed ja väljendid jagunevad laias laastus kahte kategooriasse: osa sõnu-väljendeid-nimesid on grammatiliselt puhta valed, teised aga ehk tehniliselt korrektsed, kuid sisutühjad või kõlavad halvasti.
10. Christiano Ronaldo. Jah, inglise keelest on meile tuttavad nimed nagu Chris ja Christian, kuid see ei tähenda, et igas keeles kirjutataks selle tüvega nimed Ch-algusega. Cristiano Ronaldo on jalgpalliajaloo üks paremaid mängijaid – kirjutagem see nimi ikka õigesti! Tõele au andes eksivad avalikus meedias kirjapildiga enamasti seltskonnaväljaanded, mitte spordiküljed, aga seda teravamalt torkab silma, kui kuskil niimoodi kirjutatakse. Elu24 portaalis on isegi olemas Christiano Ronaldo nimeline teemaleht!
9. Mängija tegi suurepärase esitluse. Esitlus on millegi tutvustamine (näiteks plaadi esmaesitlus), jalgpallurid teevad platsil häid esitusi. Teoreetiliselt saavad pallurid muidugi ka platsil uusi trikke või nõkse esitleda…
8. Penalt. Mäletan, et olin eelkooliealisena päris kindel, et õige on «penalt», mitte «penalti». Ma isegi ei tea, miks. Kui sain teada, et selle sõna lõppu käib siiski i-täht, olin päris pettunud. Nüüd jääb mulle iga kord silma, kui keegi seda sõna valesti kirjutab või ütleb.
7. «21. sajandil sündinud». Juba algklassides tehakse kooliõpilastele selgeks, et sajand algab aastal, mis lõpeb numbriga üks, mitte aastal, mis lõpeb nulliga. Ehk siis: 21. sajand algas 1. jaanuaril 2001, mitte 1. jaanuaril 2000. Mõned aastad tagasi, kui sel ajal sündinud mängijad hakkasid suures jalgpallis pead tõstma, tehti seda viga teleülekannetes ja isegi kirjalikes reportaažides väga sageli. Võis mürki võtta, et kui kuskil mainiti, et üks või teine mängija oli «esimene 21. sajandil sündinud jalgpallur», kes midagi saavutas, siis oli ta tegelikult sündinud aastal 2000.
Miks see nii on? Meie ajaarvamine algas aastast 1, mitte 0. Aastat 0 ei ole olemas – aastale 1 eKr järgnes lihtsalt 1. Seega moodustasid esimese sajandi aastad 1–100, teise sajandi aastad 101–200 jne.
PS. Sõna «dekaad» tähistab eesti keeles kümmet päeva, mitte kümmet aastat!
6. Kreatiivsus. Huvitav, miks on see sõna just viimase aasta jooksul hakanud Eesti jalgpalliülekannetes ja stuudioanalüüsides kanda kinnitama? Üks mängija on ülimalt kreatiivne, teisel võistkonnal jääb kreatiivsusest aga puudu. Jah, see on küll ÕSis eesti sõnana olemas, aga kuhu on jäänud ilusad eestikeelsed «loovus» ja «loomingulisus»?
5. Roberto Firminho. Kirjapildis näeb Firmino nime kujul «Firminho» isegi suhteliselt vähe, kuid eriti teravalt tuleb see tavaliselt välja häälduses. Jah – paljudel brasiilia nimedel on tõesti «injo»-kõlaga lõpp, kuid see kehtib ainult juhul, kui nime kirjapilt on «-inho». Roberto Firminol seda ei ole ja tema nime õige hääldus ongi lihtsalt «Firmino“. Ei midagi keerulist, ometi on see ülimalt levinud eksimus.
4. Karistusalla. Sõna «ala» käänatakse sisseütlevas käändes ju «alasse», mitte «alla». Mingil põhjusel on aga võrdlemisi levinud, et öeldakse või kirjutatakse, et pall saadeti või mõni mängija murdis «karistusalla».
3. David Moijes. Tänavusel hooajal West Ham Unitedi eesotsas suurepärast tööd tegev treener sai paljudele jalgpallihuvilistele väga tuttavaks 2013. aastal, kui ta Sir Alex Fergusonilt Manchester Unitedi ohjad üle võttis. Millegipärast hääldavad üllatavalt paljud eestlased tema nime «Moijes», kuigi tegelikult oleks õigem «Mois». Selle nimega eksivad ootamatult palju isegi inimesed, kes oskavad inglise keelt väga hästi. Selle nime puhul võib vale häälduse aeg-ajalt reeta isegi kirjakeel – osastava käände korral on eesti keeles õige kirjutada «Moyesi», mitte «Moyest».
2. Sajaprotsendiline võimalus. Paradoksaalsel kombel kutsutakse sellise väljendiga enamasti selliseid šansse, mis lõpuks väravaks ei realiseerugi. Mida see sajaprotsendiline võimalus siis õigupoolest tähendab, kui mitte seda, et sellised võimalused lüüakse alati ja eksimatult väravaks? Seda, et tegu oli täiesti raudkindlalt võimalusega? Olen ka ise kindlasti seda väljendit kasutanud, kuid viimasel ajal olen üritanud seda oma leksikast välja juurida.
1. Poolaeg kahe poolaja vahel. See on selles tabelis ilmselt viga, millega ma ise kõige sagedamini libastun. Esimese ja teise poolaja vahel ei ole ju poolaeg, vaid paus, vaheaeg! Ometi öeldakse väga tihti, et «käisin poolajal võileibu tegemas» või et «poolajal tehti kaks vahetust», mõeldes tegelikult vaheaega.