Reim: lüüa kaks väravat ja saada mitte ühtegi punkti... see on valus

Martin Reim. Foto: Tairo Lutter

Eesti jalgpallikoondis suutis teist valikmängu järjest lüüa küll kaks väravat, kuid taas jäi sellest vähest. Minskis tuli tunnistada Valgevene 4:2 paremust. 

«Kui lüüa kaks väravat ja saada mitte ühtegi punkti, siis see on valus,» sõnas peatreeneri kohusetäitja Martin Reim, kes asendab selles koondiseaknas platsi kõrval koroonaviiruse tõttu eneseisolatsioonis viibivat Thomas Häberlit. «Me teadsime, et väikseid vigu ja asju (sisselastud väravad - K.J.) võib juhtuda. Meie kaitseliin on noor koondise mõistes ja kogenud vähe mänge sellel tasemel.»

Kui frustreeriv on kaotus selle nurga alt, et kõik väravad, mis meile löödi, olid seotud individuaalsete eksimustega. Kas kogenumate meestega olnuks need ärahoitavad?

«Seda me ei tea kunagi ega saagi teada. Samas, kaitsepoistele mul mingeid etteheiteid pole. Nad andsid endast maksimumi ja vahest peadki [kaotusega] leppima. Kahes mängus oli palju standardolukorra väravaid: need tulid puhtalt kogemuse pealt, mis omakorda tulevad ajaga. Aga meil olid siin šansid olemas punktiarve avamiseks.»

Mida saame tänasest mängust kaasa võtta?

«Need kaks mängu (tänane ja kolmapäevane 2:6 kaotus Tšehhile - K.J.) on olnud valikmängud. Need on punktide peale mängud ehk kohad, kus kõik panevad maksimumi välja, ka vastased. Keegi ei hoia midagi tagasi, ka mängijate koha pealt. 

Kui mõelda nende mängijate peale, kes meil mängisid: nad tegid seda küll vigadega, kuid nad on üritanud ikkagi mingil moel seal hakkama saada. Väga paljud nendest poistest võivad jõuda kaugele ja esindada koondist ka tulevikus.

Võib-olla tõesti, et tänasest koosseisust olnuks vaid paar-kolm mängijat põhis, kui kõik oleks olnud olemas. Aga need teised mängisid samamoodi oma võimete piiril. Tean ju enamus mängijaid noortekoondistest või Eesti liigas. Siia tulemine oli suur hüpe, aga nii mõnigi mängija näitas, et ta pole sellest [tasemest] väga kaugel.»

Kui Rauno Alliku välja vahetati, siis miks saadeti platsile Karl Rudolf Õigus mitte Sander Puri? 

«Koosseisu ei pane paika meie, vaid Tallinn. Õiged treenerid. Meie anname omalt poolt nõu, mõtteid ning tagasisidet, et mis seisus keegi on. Alliku [alustamise] puhul oli mõttekoht, et kas tema või Puri. Treenerid soovisid Allikut ja 10-15 minutiga saigi ta rütmi kätte ja mängu sisse. 

Teisel poolajal aga nägime, et oli vaja vahetust ning tulid instruktsioonid, et panna Õigus sinna. Valikus olid lisaks veel Puri, [Robert] Kirss ja [Mark Oliver] Roosnupp, kes neid positsioone mängivad. Seekord oli selline soov. Kunagi ei tea, kuidas mõni vahetus õnnestub. Tagantjärele mõeldes jah... võinuks panna kogemust platsile, aga seekord läks nii.»

Kolmapäevase mängu eel oli väravavahtide koha pealt kõvasti mõtlemist, et keda eelistada. Lõpuks langes liisk Mihkel Aksalule. Kas täna, mil koondisega oli liitunud ka Matvei Igonen, oli selles mõttes lihtsam?

«Jah, väravavahi osas oli natukene kindlam. Tavaliselt ma üldse väravavahtide teemal väga ei muretse, sest meil on selleks [väravavahtide treener] Mart [Poom]. Või täna siis Andrus [Lukjanov]. 

See on nende tööpõld: neil on vaja ka millegi eest vastutada ja otsustada (muigab - K.J.). Niikuinii on kümme väljakumängijad, keda valida. Nii on vähe lihtsam. Aga Matvei on kindel valik sinna, ta on mänginud vormis ja mingil määral ka koondise kogemusega.»

Kuni punase kaardini, kui suur meil senise mänguplaani õnnestumise protsent oli? Sest asjad sujusid võrdlemisi hästi. 

«Jaa, 2:2 seis polnud hull. Kuigi, kaks korda olime juhtima läinud, aga need viigiväravad tulid natukene kiiresti. Kindlasti plaan ei toiminud nii nagu paberil või ekraanil soovid. Aga nii ongi, et mõlemad võistkonnad tahavad oma mängujoonist peale suruda.

Mängisime kahe ründajaga ja kui pallid liini taga läksid, siis see oli ohtlik. Samas, kindlasti kui mängu järele vaadata, et palju ettepoole antud sööte ebaõnnestus, siis saab öelda, et [mänguplaanis] kõik ei õnnestunud. Me võinuks väga mitmetes olukordades olla ohtlikumad. Nende keskkaitsjad olid aeglased ja sealt võinuks tekkida võimalusi. 

Sinnamaani (punase kaardini - K.J.) [mänguplaan] töötas. Mitte küll ideaalselt, aga me püsisime mängus ja meil oli võimalus igasuguste punktidega ära tulla. Vähemuses läks asi palju keerulisemaks ja seal tuli pigem kiiresti mõelda, et kuidas saada asjad lukku.

Kolmas löödi meile poolkontrast ja see tegi olukorra keerulisemaks, sest pidime vähemuses hakkama püüdma momenti vähemalt ühe olukorra tekitamiseks ning natukene riskeerima. Selliseks juhuks pole kunagi valmis, selle pidi kiiresti kohapeal otsustama, et teine ründaja väljakule viia (Robert Kirss sekkus pärast kaotusseisu jäämist Maksim Paskotši asemel - K.J.) ja ikkagi riskida tagapool. Aga aega jäi väheks.»