Reim: ükskõik, mida keegi kusagil ütleb, mina olen poiste üle uhke
31. märts 2021, 21:18
/nginx/o/2021/03/31/13707339t1h8fa2.jpg)
Koroonaviiruse poolt kõvasti pureda saanud Eesti jalgpallikoondisel jäi märtsikuisest koondiseaknast näppude vahele kolm kaotust. Kolmapäeva õhtul jäädi maavõistlusmängus 0:1 alla Rootsile.
Kohtumise ainus tabamus sündis kohe mängu alguses, kui Bundesliga ründaja Robin Quaison mängis neljandal minutil üle Henrik Pürgi ning pääses silmitsi Matvei Igoneniga. Väravavahil õnnestus küll löök tõrjuda, kuid kastis lahtiseks jäänud palli toksas kerge vaevaga väravasse Marcus Berg.
Peatreeneri kohusetäitja Martin Reim tunnistas pärast mängu, et kohtumise alguses oli meie mängijatel keeruline vastaste tempoga kohaneda ja mängu sisse elada. «Alguses oli väga-väga raske mängurütmi sisse elada. Nädala jooksul kolm kõva mängu oli poistele selline piiripealne koormus ja neil võttis natukene aega, et mängu sisse elada,» sõnas juhendaja mängujärgsel pressikonverentsil.
«Pärast 15-20 minutit hakkasime juba sammu pidama ja olime paremini mängus sees. Loomulikult olime palju surve all ja häid võimalusi meil ei tekkinud, aga 0:1 seis on alati selline, mis hoiab võimalus õhus. Täna kahjuks ei õnnestunud meil momente tekitada,» lausus Reim.
Kahes eelmises kohtumises löödi meile vastavalt kuus ja neli, täna tuli võrgust välja võtta ainult üks pall, olgugi et vastas olid Inglismaa ja Saksamaa kõrgliiga mehed. Kas see on mingi märk sellest, et kõik, mida harjutasime, hakkab vaikselt vilja kandma?
«Meie kaitseliin oli suhteliselt noor – kui Sander [Puri] välja jätame, kes siis viiendana äärel mängis – ja neil enesekindlus kasvab iga mänguga. Olen nõus, et üks on parem kui neli või kuus. Võrreldes eelmiste mängudega oli meil ründes natukene vähem kokkumängu ja loovust. Eks see on keeruline ka, kuna Henri Anier ja Robert Kirss pole kahekesi koos varem mänginud ja nende üksteise mõistmine polnud kõige parem.
Aga selles suhtes on hea meel, et [platsil olid duellideks] Legion vs. Bologna või Newcastle United vs. Tottenham Hotspuri juuniorid. Peame hetkel sellega leppima ja olema rahul. Paljud poisid näitasid oma sisu ja palet ning tegid kindlasti kas [koondise]ukse nüüd täiesti lahti või panid peatreeneri vähemalt mõtlema.»
Mida nendest kolmest mängust on tuleviku tarbeks kaasa võtta?
«Kui mina [koondisega] liitusin, siis oli kõik pea peal ja segane: kes on olemas, kes liitub? Ega me ei teadnud, kuidas see kõik saab toimima, aga õppisime.
Siin oli kindlasti väga palju mängijaid, kes poleks tavaolukorras kutset saanud ja see oligi nende šanss. Õppisimegi seda, et paljud mängijad said tõestada ja näidata, et neis on sisu. Seda on muidugi naljakas öelda, kui oled kolm mängu kaotanud, aga kui olla realistlik ja vaadata seda olukorda, kust tulime ja kuidas sisse hüppasime, siis ükskõik, mida keegi kusagil ütleb: mina olen poiste üle uhke. Nad mängisid oma maksimumi piiril ja nii mõnigi ületas ennast. Seda on hea tõdeda.»
Kas endal tuli ka selle kümne päevaga rahvusvahelise jalgpalli igatsus peale?
«Jaa, mängupinged tulid tuttavad ette. Vaatamata selle, et ma pole peatreener, siis ikkagi on pulss päris kõrge ja hea meelega jookseksin vahepeal ise väljakule kellelegi õlga panema.
Mis ma ikka ütlen. Jalgpallis on tore, kui saad sellistest mängudest osa. Nii treenerid kui ka mängijad peavad neid asju nautima. On raskemaid ja helgemaid päevi, aga kui täiega panustad, siis on see meeldiv.»
Kas nendest kolmest mängust on ka endal midagi kõrva taha panna, millega saaks ka meie treenerite seltskonda aidata?
«Kindlasti. Pole nii palju arvuti taga Zoom 'i kõnesid teinud [varem] kui selle nädala või kümne päevaga. Infovahetust on olnud palju, aga kindlasti pole meil probleemi mõtteid ja nägemusi omavahel jagada. Kindlasti saame veel kokku ja räägime. Ma kujutan ette, kui keeruline oli neil istuda hotellis karantiinis ja vaadata kõike arvutist. Kohapeal on alati lihtsam olla.»