KOMMENTAAR ⟩ Ville Arike: Euroopa korvpallis tegid klubid revolutsiooni juba 21 aastat tagasi

Hispaania korvpalliikoon Pau Gasol on pärast paarikümne aasta pikkust pausi tagasi Barcelonas. Ta kuulus sama klubi ridadesse ka Euroliiga esimesel hooajal (2000/01)! Foto: LLUIS GENE/AFP/Scanpix

Euroopa jalgpallis saabunud ja vastloodud Superliigas väljendunud revolutsiooniline situatsioon pole spordimaastikul midagi uut, korvpall elas sama asja läbi paarkümmend aastat tagasi.

Kui 20. sajandi keskel loodi klubide eurosarjad, oli loogiline, et protsessi algatas ja hakkas juhtima rahvusvaheline või Vana Maailma alaliit. Aja jooksul aga nõudmised kasvasid, raha hakkas mängima üha suuremat rolli ning ookeanitaguse NBA edukast toimimisest innustust saanud klubid tahtsid asju ise otsustada.

Nõnda loodigi 2000. aasta suvel Euroopa korvpalliliigade liidu (ULEB) egiidi all oma võistlussari. Rahvusvaheline korvpalliliit (FIBA) ähvardas kõikvõimalike sanktsioonidega, ULEBiga on aastate jooksul käidud erinevaid kohtuteid. Esimesel hooajal (2000/01) tekkiski huvitav olukord, kus umbes pooled tugevad klubid liitusid ULEBiga ja teised jäid FIBA tiiva alla.

ULEB nimetas oma võistluse uhkelt Euroliigaks - nagu see oli olnud FIBA-lgi. FIBA leppis enda võistluse puhul nimega Suproliiga ja see tähendas uuele organisatsioonile olulist võitu. FIBA alla jäid tippudest Moskva CSKA, Belgradi Partizan, Ateena Panathinaikos, Istanbuli hiiud Ülker ja Efes Pilsen, Tel Avivi Maccabi, Berliini Alba, Prantsusmaa klubid.

Itaalia löödi kahte lehte, samuti Kreeka, kust Pireuse Olympiacos liitus Euroliigaga. Täielikult jäi Euroliiga poolele Hispaania, kuhu selle sarja raskuskese on jäänud siiani.

Aeg näitas, ja väga kiirelt, et FIBA pidi taanduma. Suproliiga üks hooaeg jäi ainsaks. Hooajal 2001/02 kolisid kõik tiimid Euroliigasse üle ning too paisus 32-liikmeliseks. Kolmandast hooajast alates jäädi 24 meeskonna juurde ning nõnda jätkati 2016. aasta suveni, mil reorganiseeriti sari täielikult.

Moskva CSKA meeskond on Euroliiga raudne osaline ja mitmekordne võitja. Foto: SERGEI ILNITSKY/EPA/Scanpix

Kui seni oli alustatud mitmes alagrupis, siis hooajast 2016/17 vähendati osalejate arvu 16-le, ent see-eest mängisid kõik kõigiga kahel korral läbi. Kolm aastat hiljem tõsteti meeskondade arv 18-le. Ning üha enam mängib Euroliigas pikaajaliste lepingutega meeskondi ja üha vähem kohti jagatakse riikide meistrivõistluste kaudu.

Nüüdseks on jõutud nõnda kaugele, et järgmise hooaja Euroliiga 18 klubist 14-l on lühem või pikem mitmeaastane leping ning sportliku printsiibi alusel osaleb ainult kolm klubi. Neist kaks tulevad sama organisatsiooni tugevuselt teisest sarjast EuroCupilt (finalistid) ning on välja öeldud, et ühe vabapääsme saab Aadria liiga võitja. Lisaks antakse välja veel üks vabapääse.

Euroliiga on läinud kümnendi jooksul selgelt edastanud sõnumeid, et soovib muutuda (peaaegu) kinniseks liigaks ja sisuliselt on selleni ka jõutud.

Euroliiga pole FIBA arvamusi pidanud miskiks. Nullindate keskel saavutati olukord, kus FIBA likvideeris keset hooaega olnud koondiseaknad. Mõne aasta eest tõi FIBA need jõuliselt tagasi, aga võta näpust - Euroliiga ei kavatsenudki oma kalendrit seetõttu koomale tõmmata. Ning nüüd oleme sügisel ja talvel näinud mänge, kus puuduvad nii NBA kui ka Euroliiga korvpallurid.

FIBA otsustas ühel hetkel, et Euroliigat ja EuroCupi teenindavad kohtunikud pole nende võistlustele enam oodatud. Midagi ei juhtunud, nood mehed-naised on valmis ka FIBA võistlustel osalemata vilistama.

Euroliigas on olnud sisemisi vastuolusid, aga need kõik on ära klaaritud. Sest FIBA alla ei kipu keegi tagasi.

Millises sarjas mängib viie aasta pärast Erling Braut Haaland? Ja kas ta saab esindada ka Norra koondist? Foto: Alex Gottschalk/POOL Gabirel Boia /EIBNER-PRESSEFOTO/Scanpix

Jalgpalli Superliiga loojate silme ees on ilmselt mitte korvpalli Euroliiga, vaid Ameerika profisarjad, mis on täiesti kinnised. Ilmselt soovitakse sisseelamise perioodi järel ses suunas liikudagi.

Jalgpalli katusorganisatsioonid FIFA ja UEFA on FIBAst tugevamad ja suutsid klubide vajadusi paremini rahuldada, ent Superliiga loomine näitab, et superklubid tahavad nüüd hakata iseseisvalt askeldama. Võib ennustada, et FIFA ja UEFA oma noosist võitluseta ei loobu. On huvitav jälgida mitte ainult lähitulevikus toimuvat, vaid ka seda, kuhu jõuab jalgpallimaailm viie, kuhu kümne aasta pärast.