/nginx/o/2021/04/26/13747656t1h7b29.jpg)
1920. aastate lõpul saabus oma õpingutelt korvpalli sünnipaigas Springfieldis (Massachusetts, USA) taas kodumaale energiline noor mees Herbert Niiler. Tänu Ameerikast hangitud teadmistele ja hakkajale iseloomule kujunes temast järgnevate aastate jooksul üks märgilisi spordiuuendajaid Eestis.
Springfieldis Noorte Meeste Kristliku Ühingu (NMKÜ) kolledžis õppinud Niiler tõi endaga ookeani tagant kaasa hulgaliselt moodsat spordivaadet ja uusi teadmisi, millest oli talle kasu nii siinse spordikultuuri vereringe värskendamisel kui ka spordiõpetuse edendamisel Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudis. Kuid enim tuntust kogus Niiler siiski korvpallirindel, sest paljuski just tema tegevuse toel sai Eestis hea hoo sisse meie hilisema rahvusspordiala korvpalli areng.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/26/13747600t1h7df4.jpg)
Kuuludes omas ajas rahvusvahelise korvpallielu autoriteetide sekka, osutus Niiler ühtlasi asendamatuks raudvaraks Eesti korvpallikoondise treeneritoolil – ajavahemikul 1929–1940 suunas ta esindusmeeskonna tegemisi kokku 28 mängus, sealhulgas 1936. aasta olümpiamängudel Berliinis ning EM-võistlustel Riias (1937) ja Kaunases (1939). Lisaks juhendas Niiler mitmeid Tartu klubivõistkondi, kes tulid korduvalt Eesti meistriks korvpallis, võrkpallis ja jäähokis.
Pikaaegne Eesti korvpallikoondise peatreener
Treenerina korvpalli EM-võistluste 5. koht (1937, 1939)
Treenerina NSV Liidu kaheksa linna korvpalliturniiri võitja (1941)
Treenerina kokku 11-kordne Eesti meister korvpallis, võrkpallis ja jäähokis
Rahvusvahelist tähelepanu äratanud pallimänguõpikute autor
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras viies.
/nginx/o/2021/04/26/13747613t1hfa06.jpg)
Oma treenerikarjääri ilmselt olulisima võidu saavutas Niiler aga alles pärast Eesti liitmist NSV Liiduga, osaledes koos Tartu meeskonnaga 1941. aastal üleliidulisel kaheksa linna turniiril Leningradis. Seesugused tugevamate linnavõistkondade korvpalliturniirid olid NSV Liidus toimunud juba alates 1936. aastast, leides siin-seal äramärkimist kui «talvised meistrivõistlused» – sest «päris» meistritiitleid mängiti NSV Liidus tollal ju välja ikka soojal ajal ja vabas õhus.
1941. aasta märtsis Neevalinnas kopsaka publikuhuvi saatel läbi viidud võistlused olid ühtlasi kogu Baltimaade korvpalli üleliiduline debüüt, mis kujunes eriti edukaks Eestile, sest esimest korda nii mastaapsena – kaheksa linna osavõtul – teoks saanud suurejoonelise turniiri võitis meeste arvestuses Herbert Niileri dirigeerimisel tegutsenud Tartu meeskond!
Kui Leningradi korvpallipublik oskas Balti võistkondi põnevusega oodata, siis mujalt NSV Liidust saabunud võistkonnad nendeks mängudeks valmis ei olnud. Euroopaliku korvpalli parimaid võimalusi demonstreerinud ja korraliku füüsilise vormiga silma paistnud tartlased ei lasknud ennast segada ei tihedast konkurentsist ega mõningatest võistlusreeglites leidunud ootamatustest. Nopiti üks võit teise järel ning tehti selg prügiseks ka suursoosikuna kaasa löönud Moskva meeskonnal.
Saanud oma ainsa kaotuse väljakuperemeestelt Leningradilt, alistasid tartlased turniiri võitja otsustanud kohtumises Tbilisi meeskonna tulemusega 36:29 ning võisidki esikoha sisse nõuda.
Seejuures leidis Niileri hoolealuste tehniliselt ja taktikaliselt küps mäng positiivset vastukaja ka ajakirjanduses. Nii näiteks kirjeldas väljaanne Krasnõi Sport tartlaste võitu Moskva üle: «Tartu meeskonna taktika täiesti desorienteerib moskvalasi. Tartu kaitse osutus nii läbipääsmatuks, et segadusse sattunud moskvalased suutsid kahe poolaja peale visata mängust ainult ühe (!) korvi, ja kaotasid 11:28. [...] Tartu meeskonna taktika väärib seda, et korvpallurid õpiksid seda tõsiselt ja kaalutletult. Eriti head on Tartul maa-alakaitse, kiire dribling ja vise hüppelt ühe käega.»
1. Tartu
2. Tbilisi
3. Riia
4. Moskva
5. Leningrad
6. Kaunas
7. Bakuu
8. Odessa
Tartu meeskond mängis turniiril koosseisus: Heino Veskila, Ralf Viksten, Robert Keres, Ilmar Kullam, Evald Mahl, Edgar Naarits, Oskar Erikson ja Voldemar Erikson.
Need olid sõjaeelse Eesti korvpallurite hiilgeajad, mil üks põlvkond mängijad oli tõusnud Euroopa absoluutsesse tippu ja võinuks jagu saada ükskõik kellest. Paraku jäigi see turniir neil ärevatel aegadel sisuliselt viimaseks, kus selles koosseisus ja Herbert Niileri juhendamisel suuri tegusid tehti.
Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.
II maailmasõja päevil oli nimekas treener sunnitud koos perega Eestist lahkuma, elades esialgu põgenikelaagris Saksamaal ning asudes hiljem püsivalt elama Ameerika Ühendriikidesse, kus töötas kuni pensionini NMKÜ heaks.
/nginx/o/2021/04/26/13747648t1hd62a.jpg)
«Herbert Niiler. Eesti korvpalli teerajaja lugu» (Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum 2019)
Herbert Niiler «Estonia to America. My town, my work, my journey through chaotic times» (Niiler Family Publishing, Marshfield 2015)
:format(webp)/nginx/o/2017/09/07/7074251t1hd235.jpg)