/nginx/o/2021/04/27/13749440t1h65fb.jpg)
Naiste EM-valiksari venis koroonaolukorra tõttu ettenähtust pikemaks, viimased mängud peeti alles veebruaris. Ning Eesti koondisele see ei sobinud, sest tsükkel lõpetati kodus õnnetu 0:9 kaotusega Sloveeniale. Ent see oli ka üks ilmekas näide Euroopa naistejalgpalli olukorra kohta ning juhib tähelepanu kindlate muutuste vajadusele.
Mis peitus kurbade numbrite taga? Sloveenial oli tõeliselt hea realiseerimispäev, kokku tehti raami 11 pealelööki. Enamik neist oli sooritatud nii hästi, et seekord Eesti väravat kaitsnud Getriin Strigin oli võimetu. Mööda läinud või blokeeritud pealelööke oli sloveenlannadel veel kuus tükki, kokku seega 17 pealelööki. Eesti sama arv oli 0. Esimesel poolajal suutsime teha kaks vähegi rünnaku moodi asja, teisel poolajal mitte sedagi.
Suurel osal rünnakutest ei suutnud eestlannad teha üle ühe-kahe söödu, sageli mitte ainsatki. Ning vastas oli naiskond, kes pälvis alagrupis kolmanda koha ehk ei jõudnud finaalturniirile, Vana Maailma 16 parema hulka. Tõsi, Sloveenia andis teise koha saanud Venemaale korralikud lahingud, kaotades mõlemad mängud 0:1. Alagrupi võitjale Hollandile löödi kahe mänguga kolm väravat ja endale lasti lüüa kaheksa.
Tugevam kolmik eristus selgelt nõrgemast
Selles, A-alagrupis eristuski selgelt tugevam ja nõrgem kolmik (Kosovo, Türgi, Eesti). Tugevam trio võitis nõrgema vastu kõik mängud. Ilmekam on statistika. Holland sai Kosovo, Türgi ja Eesti vastu kuus võitu koguskooriga 37:0, tehti 177 pealelööki (mängus keskmiselt 29,5!) vastaste 5 vastu, neist raami 79 versus 3. Venemaa samad näitajad nõrgema kolmiku vastu: väravad 21:3, pealelöögid 134:32, neist raami 57:16. Ning Sloveenial 28:2, 96:36 ja 53:15.
Sama tendentsi oli näha ka kõigis teistes alagruppides. Teises ainsas kuueliikmelises grupis B läks samamoodi – tugevam kolmik ei andnud nõrgemale punktigi. Kui Eesti väravate vahe kümne mängu peale oli 1:40, siis tolle grupi viimasel naiskonnal Gruusial 3:45 ning võitjal Taanil 48:1. Taani saavutas nõrgema kolmiku vastu kuus võitu koguskooriga 39:0 ning tegi raamidesse 92 pealelööki vastaste ühe vastu.
D-grupis ei suutnud nõrgimad, neljandaks-viiendaks jäänud Aserbaidžaan ja Moldova sooritada nelja mängu jooksul grupi võitja Hispaania värava raami ühtegi pealelööki. Kokku olid kolm esimest naiskonda (veel Tšehhi ja Poola) tosina mängu peale kahest viimasest üle nõnda, et lõid kamba peale 73 väravat (endale ei lastud lüüa loomulikult ainsatki), sooritasid 403 pealelööki vastaste 18 vastu, neist raami 200 versus 4… Samas näiteks jäi kolmanda kohaga lõpetanud Poola viimases voorus Hispaaniale alla 0:3 ning pealelöögid olid 1:26.
Pealelöök iga pooleteise minuti järel
EM-sarja ühe mängu pealelöökide rekord püstitati G-grupi kohtumises Prantsusmaa–Kasahstan, kus prantslannad andsid kasahhitaride väravale tuld 58 korral (ehk pealelöök peaaegu iga pooleteise minuti järel!), neist 24 läks raami ja 12 väravasse.
Mänge, kus üks pool tegi mängu jooksul üle 30 või 40 pealelöögi, leiab igast alagrupist.
Mida kogu see statistika ütleb? Et mäng käib sisuliselt ainult ühel väljakupoolel, ühe värava all. Mida see annab osalejatele? Sisuliselt mitte midagi. Niisugustest mängudest, kus üks pool on väga suurelt üle, ei saa kumbki sisuliselt midagi kasulikku.
Kahtlemata on väiksematel jalgpalliriikidel tore, kui saadakse tiitlivõistluste valiksarjades suurtega kohtuda. Meenutagem seda elevust, mis valitses Eestis, kui meie meestekoondis loositi pärast taasiseseisvumist esimeses, 1994. aasta MM-valiksarjas vastamisi valitseva pronksitiimi Itaaliaga.
Tõsi, meestejalgpalliski püsib kõige suuremate ja kõige väiksemate mängudes pall üldjuhul ühel platsipoolel. Kuid seal on suures plaanis käärid väiksemad, keskmike seas olukord tihe ning keskmikud suudavad sageli ka suuri hammustada.
Neidude uus turniirisüsteem eeskujuks
UEFA kodulehel avaldatud teadete kohaselt viiakse neidude U19 ja U17 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlustel hooajast 2021/22 sisse uus süsteem: võistkonnad lüüakse seniste tulemuste põhjal pooleks, A- ja B-liigasse. Seejuures säilib kõigil riikidel endiselt võimalus jõuda finaalturniirile, sest iga tsükli käigus liiguvad B-liiga paremad A-liigasse ja A-liiga nõrgemad allapoole.
Niisugune turniirisüsteem loob olukorra, kus toimub palju rohkem võrdsemaid mänge, sest Vana Maailma tugevam pool mängib omavahel ja nõrgem samuti. Samas ei võeta kelleltki ära võimalust võrrelda edu korral võimeid parimatega – ja selleks ei pea jõudma finaalturniirile.
Nagu ülalolev statistika näitab, võiks seda süsteemi kasutada ka naiste EM-valiksarjas. Maailma edetabelis kuulub 31 parema hulka koguni 22 võistkonda Euroopast. Pärast seda tuleb väike vahe sisse, aga kohtadel 40–49 asuvad järgmised kuus Euroopa koondist.
Vana Maailma meistrivõistluste finaalturniiril osaleb 16 riiki. Miks mitte ei võiks tugevamasse liigasse kuuluda 24 koondist ja nõrgemasse ülejäänud (keda on umbes sama palju, käesolevas EM-sarjas osalebki 48 riiki).
Mõne aasta eest ellu kutsutud meeste Rahvuste liiga on oma esimeste hooaegadega tõestanud, et üsna võrdsete võistkondade konkurentsis on mängud tasavägised ja tulemused ettearvamatud. Ega naiste seas asjad teisiti oleks.
Eesti naistekoondise tulemused näitavad, et edetabelis Vana Maailma tiimidest neljandasse kümnesse kuuluvate vastastega suudame heidelda tasavägisemalt. Euroopa riikidest järjekorras 33. kohal asuva Türgiga tegime võõrsil 0:0 viigi ja saime oma ainsa punkti. Türgit lõpuks edestanud Kosovole, kelle edetabelikoht ei vasta reaalsele mängutasemele, kaotasime ühe mängu 1:2, lüües valiksarja ainsa värava.
Finaalturniirile pääsenud võistkonnad
Korraldaja: Inglismaa.
Alagruppide võitjad: Holland, Taani, Norra, Hispaania, Soome, Rootsi, Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa.
Paremad teise koha omanikud: Itaalia, Island, Austria.
Playoff’is selgitavad kolm viimast edasipääsejat: Venemaa, Põhja-Iiri, Tšehhi, Portugal, Šveits, Ukraina.
Lugu ilmus esmalt aprillikuu ajakirjas Jalka.
/nginx/o/2019/03/19/11877979t1hdd8c.jpg)