/nginx/o/2019/03/19/11877979t1hdd8c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/05/03/13758791t1ha09c.jpg)
Leedu korvpallilegend Šarunas Marciulionis rääkis Hispaania meediale, et kreeklased pakkusid 1987. aastal EMi finaalmängu NSV Liidu koondislastele raha. Seda kinnitas samasse meeskonda kuulunud Heino Enden, tema sõnul juhtus Kreekas peetud suurturniiril ja selle järel aga muudki huvitavat.
«Toona mängiti niisuguses rütmis, et play-off'is jäi mängude vahele puhkepäev ja käisime vabadel päevadel linna peal. Enne finaali olime Sergei Tarakanoviga Ateenas ühes poes. See oli selline suhteliselt piklik, vist suveniiripood. Kaks keskealist meest tuli viisakalt meie juurde, üks tuli rääkima ja teine jäi veidi eemale. Öeldi, et kaotage finaal, summat ma täpselt ei mäleta, võib-olla 5000, võib-olla 10 000 dollarit. Tolle aja kohta igatahes suur summa. Saatsime nad viisakalt pikalt ja ütlesime, et tulime turniiri võitma,» meenutas Enden Postimehele.
Marciulionis andis väljaandele Skyhook mõista, et raha pakuti mitmele mängijale, aga keegi ei võtnud seda vastu. «See käik tekitas meie meeskonnas aga kahtlusi. Me ei suhelnud omavahel piisavalt. Olen kindel, et kui treener lasknuks meil kõigil oma mõtted välja öelda, löönuks me kreeklased maa sisse. Meie aga lasime end segadusse ajada ja kaotasime. Nüüd saan naljaga pooleks öelda, et aitasime Kreeka korvpalli arengule varakult kaasa, aga selle eest tasu saamata,» rääkis Marciulionis.
«Kui tulemust taheti mõjutada, poleks piisanud kahe-kolme Liidu koondislase äraostmisest. Seal pidi raha pakkuma ikka kaheksale-üheksale mehele.»
Kreeka võitis 17 000 hullunud fänni toel finaalmängu lisaajal 103:101, nende liider Nikos Galis viskas 40 punkti. Poolfinaalis oli N Liit olnud 113:96 parem Hispaaniast, Kreeka aga 81:77 Jugoslaaviast.
Enden: «Kui tulemust taheti mõjutada, poleks piisanud kahe-kolme Liidu koondislase äraostmisest. Treener saanuks need mehed lihtsalt välja vahetada. Seal pidi raha pakkuma ikka kaheksale-üheksale mehele. Marciulionise jutust tuleb välja, et pakuti ka teistele meestele,» lausus Eesti 1980-ndate teine suur staar Tiit Soku kõrval.
Tema sõnul oli finaalis näha imelikke märke, ehkki mängu ajal neile ei mõeldud, kuid kohtumist hiljem analüüsides kerkis küsimärke küll. Koondise nõunikuna finaalturniiril olnud legendaarne Leedu treener Vladas Garastas ütles juba pärast mängu, et kreeklased ostsid selle ära.
/nginx/o/2021/05/03/13759144t1h9f23.jpg)
Enden lisas, et peatreener Aleksandr Gomelski tegi temale mitteomaselt vahetusi, mõned mehed käisid väljakul umbes kolme minuti kaupa. Samuti tekitas küsitavusi erinevate mängijate kasutamine teatud rollides.
Viimane väide käib ka tema enda kohta. Näiteks enne EMi esimest mängu Jugoslaaviaga küsis Gomelski Endenilt, kelle ta paneks katma vastaste liidrit Dražen Petrovici? «Mina ja [Valdemaras] Chomicius,» vastas Enden. Gomelski tegigi nõnda ning ehkki Petrovic viskas 26 punkti, hoidis N Liit mängu kontrolli all ja võitis.
Finaalis seevastu ei mänginud Enden minutitki, ehkki Kreeka suurim korvikütt Galis oli 183 cm pikkune ning tal olnuks kahemeetrise kaitsja vastu oluliselt raskem skoorida. «Muide, paar kuud hiljem Moskvas spordikomitees ühtede dokumentidega tegeldes hõikas Gomelski üle toa mitme inimese kuuldes mulle kõva häälega: «Heino, miks sa finaalis ei öelnud mulle, et ma su mängu paneksin?» Kuidas ma saan keset mängu minna niisugust asja ütlema?!» imestab Enden praegu.
Eelpool mainitud Vladas Garastas tõusis poolteist aastakümmet hiljem, 2002. aastal oma 70. juubelil püsti ja teatas taas kord: Gomelski müüs tolle finaalmängu maha. Tol juubeliüritusel oli ka ajakirjanikke ja inimesi väljaspool korvpalliringkondi.
«Kõik need erinevad asjaolud kokku on tõepoolest tekitanud kahtlusi. Ka turniirijärgsel banketil küsisime omavahel, et kuidas me saime kreeklastele kaotada?»
«Garastas rääkis sedagi, et enne finaalmängu peetud koosolekul koputati uksele ja kutsuti Gomelski telefonile. Tagasi ta enam ei tulnud. Mina seda olukorda täpselt ei mäleta.
Üks detail veel. Teadsime, et hotelli katusel on bassein, aga me ei käinud seal. Ühel päeval läksime huvi pärast uurima. Bassein oli tühi, aga kaks inimest katusel oli: Gomelski rääkis Kreeka koondise peatreeneri Kostas Politisega. Nad olid vanad head tuttavad, aga tundsime end ses olukorras ebamugavalt ja lahkusime. See jutuajamine toimus mitte enne finaali, vaid mõni päev varem. Aga pärast finaali sai see uue tähenduse - miks nad just sinna läksid rääkima, mitte ei kohtunud näiteks hotelli lobby's?
Garastas on finaali mahamüümises nii veendunud, ju ta teab asjast rohkem. Võimalik, et stsenaarium oligi ette kirjutatud,» pakkus Enden.
«Kõik need erinevad asjaolud kokku on tõepoolest tekitanud kahtlusi. Ka turniirijärgsel banketil küsisime omavahel, et kuidas me saime kreeklastele kaotada?»
Enden märkis, et omapärased juhtumised algasid juba enne turniiri. «Viimasel õhtul enne avakohtumist Jugoslaaviaga pandi meie trenn kella kümneks. Gomelski kuulutas selle vabatahtlikuks ja teatas, et tema sinna ei lähe. Mõni mängija vist jäigi hotelli. Kes läksid, plaanisid lihtsalt natuke visata ja end liigutada.
Äkitselt aga üks abitreeneritest Sergei Baškin puhus vilet ja ajas mehed otsajoone taha, harjutust tegema. Läksin väljaku kõrvale istuma. Baškin küsis, mis sa istud? Vastasin, et treening on vabatahtlik, võinuksin ka hotelli jääda. Jalad olid teipimata, ma polnud ka mentaalselt valmis peale kerge viskamise midagi muud tegema. Keskendusin juba järgmise õhtu mängule. Teine abitreener Ivan Jedeško oli vait.
Hommikusöögilauas tuli Gomelski pooleldi naerulsui küsima, et mul oli eelmisel õhtul mingi jama? Ta rahustas, et kõik on korras ja ma ei teinud midagi valesti. Võimalik, et seal toimus treeneritel mingi võimuvõitlus,» mõtiskles Enden.
1982. aastal ka maailmameistriks kroonitud Enden resümeerib, et pööras toonase finaalikaotuse enda jaoks positiivsesse võtmesse. «Euroopa meistrivõistlustelt oli mul kuld- (1985 - toim) ja pronksmedal (1983 - toim) juba olemas, hõbedat veel polnud. Nüüd oli täiskomplekt koos,» muheles Enden.