/nginx/o/2021/05/10/13772228t1h2448.jpg)
«Eesti sportlaskond on valinud Lexi omale kuningaks,» teatas Eesti Spordileht 1925. aasta hakul pidulikult enda lugejatele. Lõppenud oli kuu aega varem samas lehes välja kuulutatud «referendum» kodumaa parima sportlase selgitamiseks ja rahva häälte tahtel oli need valimised kindlalt võitnud just Lex ehk kergejõustiklane Aleksander Klumberg-Kolmpere – mitmekülgne spordimees, kümnevõistluse olümpiapronks ja sama ala esimese ametliku maailmarekordi omanik.
Sportlaskonna kuninga tulemuslik teekond maailma staadionitel oli selleks ajaks väldanud pea kümmekond aastat. Alustas ta sellega I maailmasõja aegu, mil tuli kolmikhüppes Tsaari-Venemaa meistriks ning purustas tsaaririigi kergejõustikurekordeid. Tõeliseks täheks kasvas Klumberg aga iseseisvas Eestis, korjates kümneid koduseid meistritiitleid, püstitades ridamisi rahvusrekordeid ning kerkides mitmel kergejõustikualal maailma absoluutsesse tippu.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/10/13772225t1h945f.jpg)
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras seitsmes.
Tugevaimaks trumbiks tema varrukas kujunes kergejõustikuprogrammi raskeim distsipliin kümnevõistlus, mis kogus neil päevil maailmas üha suuremat tuntust, seda eeskätt tänu USA atleedi Jim Thorpe’i vägitegudele 1912. aasta Stockholmi olümpiamängudel.
Thorpe oli Rootsi pealinnas võitnud nii viie- kui ka kümnevõistluse ning püstitanud sel viimasel alal ühtlasi vägeva tippmargi 8412,955 punkti. Mõni aeg hiljem jäeti ameeriklane aga skandaalsel moel saavutustest ilma, sest teda tabas süüdistus sellal olümpiaspordis valitsenud amatörisminõude rikkumises – nimelt olevat tulevane kergejõustikustaar nooruses pesapallurina raha teeninud.
Pärast Thorpe’i tulemuste kehtetuks tunnistamist kuulus kümnevõistluse maailma tippmark 7786,92 punktiga norralasele Helge Løvlandile. Ja just selle resultaadi ületamise seadiski 21-aastane Aleksander Klumberg endale eesmärgiks, kui asus starti 1920. aasta Eesti meistrivõistlustel.
Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.
See Tallinna tollasel esinduslikumal areenil, tänase Viru väljaku alal paiknenud Kalevi aias 3.-5. juulini väldanud jõuproov oli Klumbergi elu esimene suur mitmevõistlus ega kujunenud loomulikult mingiks jalutuskäiguks roheluses. Korraldajate toonase parima arusaamise järgi kolmele päevale sätitud mõõduvõttu saatsid nii vihmahood kui ka kuumalaine, samuti tekitas probleeme jooksuraja kesisevõitu kvaliteet, mis tõi kaasa rekordipüstitamist põnevusega jälginud lehemeeste vihase kriitika («Kas siis linn ometi korralikku spordivälja ei muretse!?»)
Sellegipoolest, vaatamata mitmetele üksikaladel ette tulnud viperustele, kogus sihikindel Klumberg kokku 8025,52 punkti, ületas Løvlandi tulemuse rohkem kui 200 punktiga ning võttis maailma tippmargi enda nimele.
Rahvusvaheline spordiüldsus oli tummaks löödud. Kuid lisaks kiidusõnadele tõstatas maailma silmis seni sisuliselt tundmatu sportlase saavutus piiri taga küsimusi resultaadi usaldusväärsuses – ning nagu me nüüd teame, siis ametlikku kinnitust see maailmarekordina ju lõpuks ei saanudki.
Veel samal aastal tegi favoriidi seisusesse tõusnud Klumberg Antwerpenis peetud olümpial oma rahvusvahelise debüüdi, mis paraku ebaõnnestus. Løvlandi võiduga lõppenud kümnevõistlus tuli tal haiguse tõttu katkestada ning eriti suurt lohutust ei toonud ka odaviskes saadud 5. koht.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/10/13772230t1h3470.jpg)
Vigade parandus sai teoks 1922. aastal, mil elu vormi kerkinud mees sättis taas sihikule kümnevõistluse maailmarekordi. Kindlustamaks selle ametlikku tunnustamist võeti rekordiüritus ette raja taga, Soome lahe põhjakaldal Helsingis, kus tähistati 16.–17. septembril sealse spordiseltsi HIFK 25. aastapäeva.
Ning nüüd ei lasknud Klumberg end enam eksitada millestki. Ei saanud takistuseks põhjamaiselt varasügisene, tuuline ja vihmane ilm ega asjaolu, et konkurentsi pakkus talle ainult üks vastane, sama aasta Soome meister ning hilisem tuntud arhitekt Gustaf Strandberg. Eesmärk sai täidetud ja maailmarekord alistatud. Uue tippmargina kanti protokolli 8147,505 punkti (NB! See ja kõik eelnevad tulemused on siin toodud 1912. aasta punktitabeli järgi!) – ja see tulemus leidiski rahvusvahelise kergejõustikuliidu poolt lõpuks kinnitamist üldse esimese kümnevõistluse ametliku maailmarekordina, jäädes annaalidesse sellisena püsima ka pärast Jim Thorpe’i hilisemat rehabiliteerimist.
Lisades kaks aastat hiljem 1924. aasta Pariisi olümpialt enda saavutuste ritta kümnevõistluse olümpiapronksi, hakkas esimene eestlasest kergejõustiku maailmarekordimees mõlgutama mõtteid karjääri lõpetamisest ning tulevasest treeneriametist.
Peagi tuligi selleks võimalus. Aastatel 1927–1932 töötas Klumberg Poolas riikliku kergejõustikutreenerina ning võitis tulemusliku tegevusega sealmail rohkesti lugupidamist, viies kaks oma edukamat õpilast Halina Konopacka ja Janusz Kusocinski koguni olümpiavõitudeni (vastavalt kettaheites Amsterdamis 1928 ja 10 000 meetri jooksus Los Angeleses 1932).
Edaspidi tegutses Klumberg eeskätt Eestis, kus täitis olulisi ametikohti veel II maailmasõja päevilgi ja seda Nõukogude võim talle tagantjärele ei andestanud. Tal tuli veeta pikki aastaid vangilaagris ning seal kogetust meie spordisuurus enam kosuda ei suutnudki, lahkudes igavikku õige pea pärast kinnipidamiselt tagasi kodumaale jõudmist.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/07/7074251t1hd235.jpg)