Jaanus Kriiski kolumn: silmakirjalikkusest, ignorantsusest ja topelmoraalist ehk Kuidas sai Raimund Pundi tegutseda

Jaanus Kriisk. Foto: Sille Annuk

ENSV teeneline treener, Valgetähe IV klassi ordeni kavaler, Kalevi auliige ja veel mitmed elutööd kõrgelt hindavad tunnustused. Selline inimene ei saa ju olla paha, ei saa suuremahuliselt käituda valesti, ta on läbinud korduva eetikakontrolli erinevatel tasanditel, aga aastakümned hiljem uute juttude valguses on temast saanud täielik koletis. Kuidas saab nii juhtuda?

On kirjutatud reeglid ja on kirjutamata reeglid. On puhas tsoon, keelatud tsoon ja hall tsoon. On kümme käsku, erinevad eetika- ja moraalikoodeksid, kuid siiski «lipsavad» läbi võrdsematest võrdsemad. Või kehtivad oma valdkonna absoluutses tipus olevale inimesele eraldi reeglid või luba norme täie rauaga rikkuda? Kindlasti tahaks nüüd kõik ausad ja kõige ausamad väita, et ei, nii see olla ei tohi ja nii see ka ei ole. Kas tõesti?

Tegelikult see siiski just nii on! Ja just antud hetke poliitilise, majandusliku ja ajakirjandusliku eliidi jaoks, sest nemad ütlevad, kas asi lendab kujundlikult ventilaatorisse või mitte. Kas ta on meie mees või ei ole.

Lähiajast on mitu kõnekat näidet. 2008. aasta märtsis jäi ülisuure kiiruseületamisega vahele kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu, kes sõitis 90 km/h alas 160 km/h-ga. Nii tõsisele rikkumisele peaksid järgnema karmid karistused ka seadusesilma poolt. Oli ju tegemist tuhandete eeskujuga, tema peaks olema plekitu ja kõige puhtam, näitma teed.

Aga võta näpust. Väikese vabanduse saatel kõlas Eesti Päevalehe vahendusel vastuseks hoopis: «Kindlasti ei sõitnud ma nii kiiresti, aga kirjutage mida tahate!» Kõik hilisemad dopinguskandaalid on vaid tagajärg, põhjus võis peituda juba varasemas karistamatuse tundes ja selle kinnistumises ühiskonna vaikival heakskiidul. Ta on ju meie mees, olümpiavõitja ja veel kahekordne! Temale on omad reeglid. Valusalt silmakirjalik, aga nii see ajalugu meile jutustab.

Või võtame tema treeneri ja õpetaja Mati Alaveri. Ainuüksi Piret Niglase tõendatud ülestunnistus, et temaga tehti noorpõlves inimkatseid, oleks pidanud otsustajatel kõik lambid põlema panema ning vastavalt treenerite eetikakoodeksile määrama eluaegse juhendamiskeelu, aga juhtus hoopis see, et ta valiti Eesti Olümpiakomitee täitevkomiteesse.

Nagu öeldi nõukogude ajal, on tipus lubatud tegutseda hallis tsoonis. Äkki me polegi sealt veel välja saanud? Või hoopis liigume sinna tagasi, sest otsustajatel oli siis mõnus elu? Nendele oli ju lubatud kõik või peaaegu kõik. Normid, need on massidele. Eliit elab, nagu tahab.

Raimund Pundi juurde tagasi tulles saan väita, et ka kergejõustiku ringkondades liikus jutt, et üks võrkpallitreener on kahtlane, ent midagi konkreetset ei öeldud. Kas tõesti varjutas nõukogude tegelikkus ausad hinnangud ja otsused? Täiesti võimalik, sest silmakirjalikumat ühiskonnakorradust kui NSV Liit on raske leida.

Meil on tänagi topeltmoraali ilminguid, eriti kui tegemist on tunnustatud inimesega. Tõenäoliselt anname neilegi ausa hinnangu 30 aasta pärast, milleks praegu elavat inimest häirida, eriti kui ta on meie mees.

Kui lastega juhtuvad halvad asjad, tõmbub iga normaalse inimese süda valust kokku. Tahaks midagi teha või süüdlasele virutada. Sellised inimesed ei tohiks lastele isegi kilomeetri lähedusse jõuda. Aga nad jõuavad ja on ka praegu, nagu on ka praegu palju topeltmoraali, silmakirjalikkust, ignorantsust ja hallis tsoonis tegutsemist ülla eesmärgi nimel, mis saavad kunagi ventilaatorisse lennates hävitava hinnangu.