:format(webp)/nginx/o/2021/05/21/13794749t1hae30.jpg)
Maadleja Johannes Kotkas (1915–1998) tegi läbi ainulaadse sporditeekonna. Ta tõusis tippu 1930. aastate lõpul veel iseseisvas Eestis, jäi spordile kindlalt truuks II maailmasõja päevil ning valitses NSV Liidu koondislasena maadlusmaailma ka pärast sõda, kroonides kõike kauaoodatud olümpiakullaga 1952. aasta Helsingi mängudelt.
Rahvusvahelisi maadlustippe asus Tartust sirgunud Kotkas vallutama 1930. aastate teisel poolel, võttes senise esinumbri Kristjan Palusalu asemel sisse koduse liidripositsiooni ning tulles 1938. aastal Tallinnas ja 1939. aastal Oslos kahel korral järjest Kreeka-Rooma maadluse raskekaalus Euroopa meistriks.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/21/13794739t1h8757.jpg)
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras üheksas.
Need võidud ei jätnud enam mingit kahtlust – Eestil oli oma traditsioonilisel edualal maailmale välja pakkuda järjekordne supermees. Tulisemad pöidlahoidjad hakkasid lähenevate 1940. aasta olümpiamängude eel spekuleerima koguni võimalusega, et eestlaste Kotkas võiks korrata Palusalu poolt Berliinis tehtud tempu ning tuua olümpialt ühe hooga ära mõlemad raskekaalukullad, nii Kreeka-Rooma kui ka vabamaadluses!
Paraku oli see unistus määratud purunema, sest maailmasõja puhkemise tõttu olümpiamänge ei toimunudki. Ei Tokyos, nagu oli olnud Rahvusvahelise Olümpiakomitee esmane valik, ei Helsingis, nagu plaaniti Tokyo loobumise järel, ega ka mitte kusagil mujal.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/21/13794747t1h609c.jpg)
Pikki aastaid kestnud sõjakoledused lõid maailmaspordi põhjalikult segamini ning rahvusvaheliste tiitlivõistluste organiseerimises tuli sisse vaheaeg. Arusaadavalt mõjutas juhtunu ka Eesti asemel nüüd Nõukogude Liidu värvides võistelnud Kotkase tegemisi. Sportlasteed mees küll jätkas, ent piiri taha polnud tal asja veel kaua.
Meile jääb tagantjärele ainult võimalus oletada, kui saavutusrohkeks võinuks kujuneda aastail 1938-1956 maailma paremate maadlejate sekka mahtunud mehe karjäär, kui võtta arvesse kõik võistlused, mis tema sportliku suutlikkuse tippaegadel pidamata jäid (näiteks 1940. ja 1944. aasta olümpiamängud) või kus NSV Liit ei osalenud (näiteks 1948. aasta olümpiamängud)...
Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.
Ühtlasi sundisid need keerulised ajad teda sportliku motivatsiooni otsimisel leidlikkusele ja nii tegeleski mitmekülgselt andekas Kotkas maadluse kõrvalt mõnda aega innustunult kergejõustikuga. Muuhulgas saavutas ta suurepäraseid tulemusi vasaraheitjana, tulles sellel alal nii Eesti kui ka NSV Liidu meistriks ning püstitades koguni NSV Liidu rekordi.
Rahvusvahelistele võistlustele pääses varasemast tublisti küpsem ja elukogenum matihunt uuesti 1947. aastal Prahas, kus said üle pikkade aastate teoks Kreeka-Rooma maadluse EM-võistlused. Kuldmedalivõitjana tuli tšehhide pealinnast koju tagasi ka raskekaalus taaskord oma tiitlit kaitsnud Kotkas. Meistritroonile õnnestus tal sedapuhku kurioossel kombel püsima jääda suisa aastakümneteks, sest EM-võistluste korralduses saabus nüüd pikem paus. Järgmised Euroopa meistrivõistlused maadluses leidsid aset alles 1966. aastal ja see tähendab, et meie mees kandis Euroopa meistri tiitlit järjepidevalt kokku 28 aasta vältel (1938-1966)!
1952. aastal, mil olümpiamängud jõudsid lõpuks Helsingisse, täitus viimaks Kotkase olümpiaunistus. Enesekindel eestlane näitas kiibitsejatele veenvalt, et turjale lisandunud aastad polnud talle sugugi koormaks, sest vanus – ah, see oli pelgalt number passis!
Tippvormis Kotkas mõjus konkurentidele Soome pealinnas kui mees teiselt planeedilt. Tormihoona vastastele peale lennates seljatas ta ühe mehe teise järel, kulutades ihaldatud olümpiakulla võitmisele maadlusaega napimast napimalt, kokku vaid 13 minutit ja 36 sekundit. Ühtlasi sai temast tänaseni vanim olümpiakulla võitnud Eesti sportlane – sihile jõudes oli Kotkas Helsingis 37 aasta ja 176 päeva vanune.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/21/13794754t1hf1db.jpg)
Oma olümpiakulda oli Kotkas valmis kaitsma veel neli aastat hiljem Melbourne’is, võites mängude eel järjekordse NSV Liidu meistrikulla ning tõestades selliselt enda jätkuvat koondiseküpsust. Austraaliasse kohale ta sõitiski, kahjuks aga piirdus tema panus seal treenerite soovil varumehe ametiga.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/07/7074251t1hd235.jpg)