Analüüs ⟩ Vollekoondise tähelepanekud: emotsionaalsed servijad, kes hakanud rõhuma jõule

Serv on miski, millele Eesti koondis on peatreener Cédric Énardi käe all palju rõhku pannud. Pildil saadab vastaste poole «tervituse» Timo Tammemaa. Foto: Tairo Lutter

Eesti meeste võrkpallikoondis pidas sel nädalavahetusel esimesed võistlusmängud pärast 2019. aasta nurjunud EM-finaalturniiri. Kui reedel oldi Euroopa Kuldliiga raames 3:0 (25:23, 25:16, 25:18) üle Hispaaniast, siis laupäeval alistati sama tulemusega – geimid 25:23, 25:13, 25:11 – lätlased. Pühapäeval, mil vastu astus juba vähe tõsisemast puust Belgia, tuli meestel juba rohkem vaeva näha, ent 3:2 (20:25, 20:25, 25:19, 25:21, 18:16) võit siiski võeti. Postimees vaatas peatreener Cédric Énardi esimestele «mõisa peale matšidele» otsa võtmepunktide abil.

Noored kandsid välja. Peatreener Énard otsustas kahes esimeses kohtumises Hispaania ja Läti vastu väljakule saata mitu noort meest: nõnda puksisid nurgamehed Märt Tammearu (20) ja Albert Hurt (22) pingile endast vanemad Karli Alliku (24) ja Kristo Kollo (31) ning sidemängija Renet Vanker (22) mängis üle Robert Viiberi (24) ja Markkus Keele (25).

Rohelisematel koondislastel oli mõistagi kasutada ka kolme vanema kolleegi tugi – diagonaalina tegutses Renee Teppan (27) ning keskblokeerijatena Timo Tammemaa (29) ja Ardo Kreek (34) –, kuid oma töö tegid noorsandid kenasti ära. Nagu on vana volleütluski: tempomehed mänge ei otsusta. Küll võib väljakul toimuv kärmelt väga inetuks minna, kui vastuvõtul asjad kärisevad või tõsted omadeni ei jõua. Midagi sellist esimeses kahes mängus aga ei juhtunud. Jah, kergeid ebakõlasid esines, kuid suures plaanis tuleb võimaluse saanud meestele aplodeerida, sest isamaa eest häbisse ei jäädud.