/nginx/o/2021/05/30/13813293t1hc174.jpg)
Eesti meeste võrkpallikoondis jäi kodusel Euroopa Kuldliiga alagrupiturniiril alistamatuks, kui viimases kohtumises Belgiaga suudeti välja tulla 0:2 kaotusseisust ning tasavägine kohtumine lõpuks 3:2 (20:25, 20:25, 25:19, 25:21, 18:16) võita. Peatreener Cédric Énard oli pärast mängu mõistagi õnnelik ning avaldas lootust, et hoolealused võtavad siit saadud emotsiooni endaga kaasa.
«See oli hea võit,» kostis juhendaja esimese asjana pärast mängu. «See oli hea võit, kuna siin mängus oli väga palju emotsioone. Ma olin mängu alguses näiteks vihane. Kutid mängisid küll hästi ja ka serv oli hea, kuid kohtumise algus polnud päris selline nagu ootasin.»
Nimelt oli Eesti kohtumise alguses kergelt vastuvõtuga hädas – kuigi üldine protsent (avageimis 59 vs. kogu kohtumise peale 49) seda keelt ei räägi – , mistõttu jäädi Belgia vastu tagaajaja rolli. Sellest rollist ei õnnestunudki enne välja saada, kui kolmanda geimi alguses tehtud vahetused lõpuks mängu muutuse tõi.
«Mängu alguses oli väljakul kuidagi vale atmosfäär: mehed ei võidelnud ja olid liiga vaiksed. Emotsioonid justkui puudusid ja seetõttu tuli meil ka vangerdada. Jah, vastuvõtt oli meil okei, aga meil läks vaja ka rünnakut. Seetõttu otsustasin Kristo Kollo asemel [kolmandas geimis] Albert Hurda väljakule saada. Kollo tegelikult tegi ju vastuvõtul korralikku tööd ja protsent oli üle 50 (55 – toim.), kuid kokkuvõttes polnud see meile kasulik, sest nõnda jäime rünnakul hätta ja meie efektiivsus langes. Seetõttu otsustasin rünnakuvõimu kasuks ja lõpuks kõik ka töötas,» selgitas Énard.
Lisaks Hurdale tegi juhendaja kolmandas geimis veel kolm vangerdust: Renet Vankeri vahetas välja Robert Viiber, Renee Teppani asemel sekkus Oliver Venno ja Ardo Kreek tegi ruumi Andri Aganitsale. «Nad kõik sekkusid hästi ja nii õnnestus meie mängu nägu muuta,» jätkas juhendaja. «See oli hea võit. Rohkem ma ei ütle, sest ma pole kunagi üdini rahul, mistõttu võiksin lõputult norida, aga see oli hea võit. 0:2 pealt tulla tagasi mängu: mul on koondise üle hea meel, sest see näitas, et mehed on võimelised võitlema. Meeskonna vaimu silmas pidades on säärane võit väga-väga hea.»
Siinkohal on paslik täpsustada, et kui Énard mainis, et väljakul polnud emotsioone, pidas ta silmas kaaslasi sütitavat suhtumist. Sellega oli tõesti mängu alguses keeruline, samal ajal kui negatiivseid emotsioone - ennekõike frustratsiooni näol - peegeldus platsilt vastu küll ja veel. Ennekõike olid enda peale tigedad Teppan ja Kreek, kes erinevatel punktidel ebaõnnestusid.
«Frustratsioon on tõesti hea sõna,» nõustus ka juhendaja seda mõttekäiku kuuldes. «Kui sa mängid selliste emotsioonidega, mis ei suuna mängu ega meeskonda, siis on see halb. Meil tekkisid emotsioonid ainult selle pealt, et oli kergendus: «oh, lõpuks saime punkti». Seda oli kohe avapunktist tunda, mehed olid platsil nagu kergelt vaevatud. Aga see ongi võrkpall, punktid tulevad vahel raskelt ning seda eriti Belgia vastu. Nende nurgaründajad [Sam] Deroo ja [Tomas] Rousseaux on nii hea kvaliteediga lihtsalt. Aga seetõttu ütlen uuesti, et see oli väga hea võit. See oli meeskondlik triumf ja minu hinnangul on see järgmise sammu tegemiseks väga tähtis.»
Kolme mängu järel on Eestil alagrupi liidrina seega koos kaheksa punkti, meile järgnevad Belgia (7), Hispaania (3) ja Läti (0). Kui enesekindlalt peatreener ennast järgmise nädala Liepaja turniiri eel seega tunneb?
«Ma pole iial enesekindel, olen alati ülimalt valvas,» kostis ta vastus. «Olen teadlikult selline, aga mõistagi oleme soodsas olukorras. Mehed peavad selle enesekindluse siit kaasa võtma. Näiteks Märt [Tammearu]: ta võib vahel olla äärmiselt ebalev, aga siis järgmisel hetkel heas mõttes hull. Seega ta peab selle enesekindluse endaga kaasa võtma! See mäng oli kindlasti hea ka Viiberile ja Hurdale. Aga mis puudutab järgmist turniiri, siis see algab mõnes mõttes nullist. Kodus tegime omad asjad ja nüüd läheme Lätti sama tegema. Ma kindlasti räägin kuttidega, et hoida nende fookus paigas.»
/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)