Saada vihje

Hirmsalt kukkunud suusahüppaja lõpetas pika vaikuse: ma võinuks ärgata hoopis teise inimesena

Copy
Daniel-André Tande karm, ent õnnelik kukkumine.
Daniel-André Tande karm, ent õnnelik kukkumine. Foto: Grzegorz Momot/EPA/Scanpix

25. märtsil hoidis kogu suusahüppe kogukond hinge kinni, kui norralane Daniel-André Tande kukkus Planica lennumäel. Nüüd, üle kahe kuu hiljem, räägib ta juhtunust esimest korda.  

Esmalt meenutagem aga, mis juhtus. Tande kaotas 25. märtsil Planica lennumäel hüppe ajal õhus tasakaalu ja kukkus peaga vastu maandumisnõlva. Kokkupõrke tagajärjel murdis ta rangluu ning viga said ka norralase kopsud. Kuigi esialgu kardeti hullemat, siis suurematest traumadest mees pääses.

Pärast õnnetust otsustasid Sloveenia arstid 2018. aastal Pyeongchangi meeskonnavõistluse olümpiavõitja ikkagi igaks juhuks kunstlikusse koomasse viia. Sealt äratati ta üles neli päeva hiljem ning nädal hiljem toimetati ta viimaks kodumaale.

Nüüd andis Tande kodumaal viimaks pika videointervjuu, kus avaldas, et ei mäleta juhtunust mitte midagi. «Nad eeldasid, et ma olin kaks kuni kolm minutit pulsita, seega asi polnud lihtsalt niisama. Kukkumisest endast ei mäleta ma mitte midagi. Viimane asi, mida tean, oli see, et ma olin oma õe ja tema poiss-sõbraga jalutamas päev enne Sloveeniasse minekut,» sõnas norralane.

Tande leidis aga, et mõnes mõttes on see, et ta kukkumisest midagi ei mäleta, hea. «Kui ma teiste kuttidega viimaks kohtusin, siis mulle tundus, et nende jaoks oli kõik isegi suurem šokk. Sest nemad reaalselt mäletasid seda, mina mitte,» jätkas norralane, kelle rangluud hoiab nüüd koos kümme kruvi.

Lisaks avalikustas Tande, et pärast kukkumist esines tal neljal korral ka kergemat sorti ajuverejooks. «Veritsus oli aju vasakus pooles, piirkonnas, mis kontrollib inimeste iseloomu. Seega kui need olnuks suured verejooksud, võinuks ma hoopis teise inimesena üles ärgata,» lausus praguseks tagasi treeningutele naasnud norralane.

Seda, kuidas ta keha võiks järgmine kord tornist alla tulemisele reageerida, ta öelda ei osanud, lausudes vaid, et elame-näeme: «Praegu ma ootan igatahes hüppamist.»

Tagasi üles