:format(webp)/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
/nginx/o/2012/02/02/937316t1ha69f.jpg)
Transseksuaalid nõuavad endale spordimaailmas järjest rohkem võrdseid õigusi, kuid kuidas neid määratleda? Normaalne nähtus, legaalne dopinguliik või mitte-inimesed?
Transseksuaalid – kas nad sobivad sporti?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tšiillanna Andrea Paredes on pealtnäha täiesti tavaline naine. Näojoontelt küll veidi mehelik ja kehaehituselt parajalt matsakas, kuid selliseid on oma toidulaual saiatooteid jumaldavas Tšiilis leida küllaga. Ta töötab ühes Santiago pangakontoris finantskonsultandina, kuid tema tõeline elu armastus on tennis, milles ta ka agaralt turniiridel osaleb. Ja tennisemänguga ei tegele ta mitte ainult asjaarmastaja tasemel. Naiste WTA maailma edetabelis tõusis ta mullu detsembris karjääri parimale ehk 1206. kohale. See on tähis, mida enamik reketit käes hoidnuid ei saavuta.
Paredese elukäigus ei oleks midagi imelikku, kui ta veel kaksteist aastat tagasi poleks kandnud nime Ernesto ja lõunamaalastele omaselt poleks pidanud iga päev habet ajama.
2000. aastal lasi ta endale teha soovahetusoperatsiooni. Oma lemmikalal tahtis ta sellegipoolest rohkem kui vaid harrastustasemel kaasa lüüa, kuid Tšiili Tenniseliit ei tahtnud talle kuidagi naiste turniiridel osalemise luba anda.
Pärast pikka võitlust tuuleveskitega otsustas Paredes kõrgemale pöörduda. Teda saatis edu. Rahvusvaheline Tenniseliit (ITF) andiski talle 2009. aastal õiguse osaleda õrnema soo turniiridel. Ehk siis rahvusvaheline alaliit võttis vastu kurioosse otsuse ja kuulutas mehe naiseks.
Kreisiraadio naljaškets
Paredese puhul on aga tegemist tippudele täiesti ohutu sportlasega. Kui Youtube’ist mõnda temast tehtud videoklippi vaadata, tundub pigem, et tegemist on mõne Kreisiraadio naljasketši, mitte tõsise sporditegemisega.
Hoopis teine lugu oli naiste tennises aga 1970. aastate lõpus, kui ilma tegi Renee Richards (endise nimega Richard Raskind), kes soovahetusoperatsiooni läbinuna sai 1977. aastal õiguse mängida naiste seas. Richards tõusis oma karjääri laineharjal maailma edetabelis koguni 20. kohale ning jõudis 1977. aastal Bety Ann Stuartiga US Openi paarismängu finaali.
Postimees küsis Eesti Tennise Liidult, kas oleks võimalik, et endine meesterahvas Eesti meistrivõistlustel naiste arvestuses kaasa saaks lüüa? Alaliidu peasekretär Allar Hint kinnitas, et nemad juhinduksid rahvusvahelise alaliidu reeglitest. Seal seisab aga must valgel, et see on võimalik, kui transseksuaal on läbinud kõik vajalikud operatsioonid (sealhulgas suguelundite «väljavahetamine»), hormonaalse ravi ning kui võimuorganid on ametlikult tema soovahetust tunnistanud.
Soo eristamine probleemne
Selles valguses võib vaid ette kujutada, mida võis tunda 800 meetri jooksja Caster Semenya. Semenya võitis 2009. aastal Berliinis peetud kergejõustiku MMil ülivõimsalt kuldmedali, kuid pahatahtlike konkurentide alaliidud seadsid meheliku välimuse ja häälega lõuna-aafriklanna soo kahtluse alla. Semenyat peeti hermafrodiidiks ehk nii mehe kui naise suguorganeid omavaks isikuks. Nii kummaline kui see ka ei tundunud, kuulutati Semenya lõpuks naiseks alles aasta aega hiljem.
Ehk siis kergejõustikus piisab vaid olla teistest mehelikum, kui sinu sugu seatakse kahtluse alla, kuid tennises võib teiste näitsikutega mõõtu võtta endine Ernesto, kes veel mõned aastad tagasi hommikul habet ajas. Justkui ebavõrdne?
Tallinna Ülikooli dotsendi Kristjan Pordi sõnul on tänapäeval soo eristamine muutumas tõsiseks probleemiks.
«Kui Semenya puhul kulus soo väljaselgitamiseks umbes aasta, aga tulemus ikkagi osapooli ei rahulda, tuleb järelikult enne küsida, mida meesterahvas tähendab?» arutles Port. «Ühest küljest on tegemist sotsiaalse rolliga ja teisalt bioloogilise eristumisega. Inimese algupärane «tüüp» on naise keha, mis modifitseeritakse looteeas meheks. Viimase jaoks ei piisa ainult väliste sootunnuste olemasolust või puudumisest. Isegi geneetiline test ei anna alati mustvalget vastust.»
Pordi sõnul on seetõttu vaja teha kompromisse, nagu tegi rahvusvaheline kergejõustikuliit, kes lubas edaspidi juhinduda ainult meessuguhormoonide tasemest veres, kuna just see tegur annab füüsilise töö eelise.
Ka rahvusvahelise tenniseliidu otsust Port ei laida, kuna soovahetusega muudetakse ka mees- ja naissuguhormoonide tasakaalu, mis teeb värske naise teistega sarnaseks.
«Kui inimene paistab välja nagu naine, tegutseb sotsiaalselt nagu naine ja tema töövõime vastab ülejäänud naiste omale, siis miks peaks spordis soomuutust käsitlema poolikuna? Küsimus on ju võrdsetes võimalustes, mitte meeldimises,» hindas Port.
Tenniseeksperdi Donatas Narmonti arvates on aga karmid piirangud olulised, kuna silmaklappidega vaid au ja kuulsuse poole tormi jooksvad atleedid võivad normaalsustaju kaotada. Ehk siis – halvemate prognooside kohaselt võiks kujuneda soovahetusoperatsioonist omamoodi dopinguliik.
«Kui soovahetus oleks tennises üheselt lubatav, võib tekkida olukord, kus mängija, kes meeste hulgas ei suuda püstitatud eesmärkideni jõuda, võib siirduda nende eesmärkide täitmiseks naiste klassi,» kardab Narmont. «Inimesi on väga erinevaid ja pole välistatud juhtumid, kus kinnisidee sportliku saavutusvõime osas kaalub üles kõik muud väärtused.»
On selge, et konkurendid jäävad ikka nina krimpsutama, ja võib vaid ette kujutada, milline torm läheks lahti siis, kui naiste tennisesse peaks tekkima transseksuaal, kes suure slämmi turniire võitma hakkab. «Kas endine mees on ikka täieõiguslik naine?» küsiks sellisel juhul paljud.
Port tõi selle kohta paradoksaalse näite. «Kas inimene, kelle töövõime on traumajärgse operatsiooni tulemusel paranenud, tohiks võistelda?» küsis Port. «Siis tekib küsimus inimese ja mitte-inimese vahele joone tõmbamises. Kodustele oleks tegemist hullust traumast pääsenud pereliikmega, aga spordis vist mitte-inimesega?»