Visnapuu: Eesti korvpalli kõige suurem häda on konkurentsipuudus

BC Reaali juhendaja on Indrek Visnapuu. Foto: Margus Ansu / Postimees

Möödunud nädalal Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna peatreeneri kohalt lahkunud Indrek Visnapuus ei tekita töötuks jäämine paanikat ega hirmu tuleviku ees. «Sain aru, et meeskond vajab puhast lehte, et tehtud töö vilja kannaks,» lausus ta Postimehega vesteldes.

Viimastel aastatel Eesti mõistes tippmeeskonnaga suurtel pööretel tiirelnud korvpallikarussellil sõitnud Visnapuu võtab ootamatut vabadust pakkuvatest päevadest viimast. Kolmapäeval suusatas ta Keilas 15 kilomeetrit, eile tagus koos tuttavatega spordisaalis jalgpalli, mis aga kõige tähtsam – tal on piisavalt aega olla koos oma kõige lähedasemate inimestega.
«Minu jaoks ongi see restart. Samal ajal hoian aga tööalaselt kätt pulsil, paljud sõbrad ja tuttavad on ju seotud korvpalliga,» rääkis Visnapuu. «Ma ei taha kuhugi tormata, parema meelega löön kaasa erinevates projektides, mis on varasemaga võrreldes välise surve ja pingeta ning aitavad ühelt etapilt teisele minekul. Mul ei tao kuklas mõte, et pean tingimata kohe midagi tegema – valin selle järgi, et töökeskkond ja mõtted sobiksid minu omadega. Uisapäisa valikuid ei taha ma teha.»

Indrek Visnapuu, sul on olnud nüüd piisavalt aega mõelda, miks asjad nii läksid. Ilmselt olid senisest viletsamad tulemused juba suviste sündmuste tõttu hooaega sisse programmeeritud?
Asjade sellise käiguni viisid kaks asja: viimased paar aastat panustati Tartus klubilise struktuuri ülesehitusse, ning väga oluline on tehtud otsuste ja ootuste väljapoole kommunikeerimine. Tänavu läksid ootused reaalsest pildist väga selgelt lahku.

Kas on õige, et Eesti mõistes tippklubi tulemused tuuakse ohvriks meeste arendamisele?
Seda tuleks vaadata palju laiemalt. Küsimus on selles, millised on alternatiivid? Oleksime ju võinud tuua meeskonda viis või kuus välismaalast.

Nii hull see asi pole, ilmselt piisanuks ka kahest-kolmest välismängijast.
Eesti korvpalli kõige suurem häda on konkurentsipuudus, mis ei sunni mängijaid tagant. Samas ei saa unustada, et klubistruktuuri ülesehitus pole lihte, seda ei tehta selleks, et asjad oleksid paremad kolme aasta pärast, vaid ikka pikemas perspektiivis.
Kuulusin ise meeskonda, kui Tartu korvpall tõusis 2000. aastal tuhast, enne seda oli meistritiitlite vahe 22 aastat. Selliste aukude vältimiseks tulebki teha tõsiseid otsuseid. Seejuures peab alati jääma tulemusele orienteeritus, kuid tõusud ja langused käivad asja juurde ning mõnikord tuleb teha järeleandmisi. Aga me polnud valmis, et tulemuste allminek on nii suur. Uskusime, et suudame võtta mõne võidu rohkem.

Kuidas klubi struktuuri loomine mõjutab nii palju esindusmeeskonna käekäiku – esindusmeeskonna treeneritena ei pidanud teie ise ju sellega tegelema… või oli küsimus ainult rahas?
Üks asi on tõesti ressursid – inimesed, raha, tehtava töö hulk. Kui me piirdume vaid 12 mängijaga ja kedagi sinna juurde ei võta, on treeninguprotsess kvaliteetsem. Kui aga mõtleme oma süsteemi ehitamisele ja meeskonna üheksas kuni kaheteistkümnes mees on noored, annab see treeningutel tunda. Me peame andma võimaluse tõusta farmmeeskonnast esindustiimi, sest see aitab kaasa püramiidi tekkele.

Tegelikult peaksid Kristjan Evarti ja Taavi Leoki sugused mehed olema meeskonnas 11.-13. numbrid, kes saavad koos põhimeestega treenida ning kergemate vastastega ka mänguaega. Praegu pääsevad noored meeskonda ilma igasuguse konkurentsita, nad ei pea oma koha eest võitlema, nii ei hakatagi pingutama.
Aga meil pole ju kusagilt kedagi rohkem võtta. Mujal toimivast keskkonnast mängijate jõuga ära rabamine poleks ju Eesti korvpallile hea. Võtsime hooaja eel idee, et läheme mängima Eesti korvpalli põhiselt, kuid me ei näinud ette, et Rain Raadik ja Timo Eichfuss on terve sügise vigastatud või Sten-Timmu Sokul tekivad probleemid tervisega. Sinu pakutud variant eeldab vähemalt kolme leegionäri kaasamist ning ikkagi jääb küsimus, kas see aidanuks meil võidelda koha eest nelja tugevama hulgas.

Kindlasti aitaks, kui tegemist oleks normaalsel tasemel leegionäridega.
Normaalsete leegionäride jaoks on vaja rohkem raha.

Möödunud hooajal olite konkurentsis. Ei saa ju öelda, et meeskond oleks väga palju muutunud.
Toona oli meil esimesel poolaastal juures ka Janar Talts. Seepärast ei saa kahe hooaja koosseisusid üks ühele võrrelda, nagu ei saa võrrelda ka tsentrite Callitus Eziukwu  ja Bill Amise mõju meeskonnale. Küsimus pole ainult punktides, vaid ka kaitsemängus ja lauapallides. Kui rääkidas meeskondlikust kaitsest, siis kes oleks tänavu pidanud võtma üle Taltsi rolli?

Sellesse rolli olekski hästi sobinud mõni välismaalane. Praegu te ju ei üritanudki asja parandada.
Selleks et ajakirjanikud saaksid sügisel rääkida õnnestunud koondise tsüklist, tuligi anda võimalus Rain Raadikule, Tanel Kurbasele ja teistele noortele meestele.

Sellise väite peale ei võtaks ma sind klubi omanikuna kunagi tööle. Neid peaks huvitama oma meeskond, mitte koondis.
Ma saan sellest loogikast aru, kuid Eesti on väike ja meil ei toimi need asjad niimoodi. Loomulikult olin ma eelkõige oma meeskonna treener, kuid minu jaoks on südameasjaks ka Eesti korvpalli areng laiemalt. Oleks me Leedus või mõnes teises korvpalliriigis, saaks lähtuda teistsugustest alustest. Mis sa arvad, kummal on lihtsam leegionäri palgata, kas Leedu keskmikul või Eesti tippklubil? Loomulikult leedulastel, mängijad lähevad sinna isegi väiksema raha eest. Seepärast pole mõtet tuua ka näidet, et Leedu keskmikud teevad väiksema raha eest paremat meeskonda.

Suvel otsustati, et Tartu Rockist saab Tartu Ülikool ning eurosarjast loobutakse. Klubi juht Andres Liinat on väitnud, et nendel sammudel oli sinu nõusolek.
Ma ei hakka lahkama klubi nimevahetust, kõik, mis tehti, kuulub klubi juhtkonna pädevusse. Treeneritena tahtsime me mängida eurosarja. Seda kõike on mõttetu üles kaevata, aga ma olen öelnud, et hooajal juhtunu juured ulatuvad suvel tehtud otsustesse.
Kui suviseid asju oleks kohe paremini lahti räägitud, olnuks ehk meeskonna pingetaluvus teistsugune. Aga see on tagantjärele tarkus… Kas üks lisaks toodud välismängija toonuks rohkem võite? Me ei tea! Kas kogu tegevuse kommunikeerimine võtnuks pingeid vähemaks? Me ei tea! Kas meeste terve püsimine taganuks meile paremaid esitusi? Me ei tea! Ilmselge on aga see, et asjad võtsid negatiivse fooni alates suvest ja hooaja jooksul see võimendus.

Teie suvine idee oli siiski pehmelt öeldes optimistlik. Sinu käsutuses olid noored mehed, kes ei väärinud sellisesse meeskonna põhikoosseisu kuulumist, lisaks pidid arvestama Asko Paade ja Silver Leppikuga, kes pole enam arenguvõimelised. Järele jääb vaid viis-kuus meest, kellega tõsiselt arvestada. Nii hõreda koosseisuga mängimine võrdub ju surmaminekuga.
Näed nüüd, sa jõudsid ka ise selleni, et mängumehi oli viis või kuus, aga vaja oleks 12. Kust me oleksime pidanud neid mehi leidma?

Eestist pole nende leidmiseks tõesti palju võimalusi.
Aga ikkagi me ei teadnud, et see hooaeg läheb nii nässu… tegelikult polegi veel läinud.

Tartu Ekspressis ilmunud esimese poolaasta analüüsis märkisid, et mängulised eksimused tulid kiirest mängustiilist ja meeste korvpallialasest haridusest. Kas sa varem ei arvanud, et nende meestega ei saagi teistsugust tulemust tulla?
Siin on küsimus taas selles, kas vaadata asju lühemaajalises või pikemas perspektiivis. Seda suunda ei võetud Leppiku ja Paade pärast, kes on meeskonnas teatud rollide täitmiseks. Kogu arendav suund oli mõeldud viie mehe – Soku, Veidemani, Raadiku, Kurbase ja Eichfussi jaoks. Nendest pidi tulevikus saama meeskonna uus tuumik.

Ka see plaan tundub liiga optimistlik. Oli ju teada, et Veideman ja Sokk lasevad esimesel võimalusel Tartust jalga. 
Palju meil on mängijaid välismaal? Kristjan Kangur ja Janar Talts on selged koondise liidrid, Siim-Sander Vene lahkus juba 16-aastaselt, Rait Keerles mängib aga Saksamaa esiliigas. Kas noored mehed on valmis minema Saksamaa esiliigasse… Mina ei tea, et noortele meestele oleks tehtud tugevatest sarjadest häid pakkumisi.

Seega toodi viie noore mehe pärast ohvriks kogu Tartu korvpalli hooaeg.
Kedagi pole ohvriks toodud, see oli protsessi üks osa. Ootused on kõrged, aga raske on näha võimalust, et kaks Eesti klubi suudaksid oma meestega mängida Balti liigas viienda koha peale.

Selle asemel, et tegelda eluaegsete klubimeeste arendamisega, oleks võinud võtta juurde veel ühe leegionäri. See poleks ju seganud ka kuulsat kolme aasta projekti.

Ühe välismaalase kaasamine poleks meid viinud Balti liigas oluliselt kõrgemale. Ma ei ole ka kunagi öelnud, et suudame tänavuse koosseiga mängida koha eest nelja tugevama finaalturniiril. Selle ütlesid suvisel nimevahetuse pressikonverentsil välja klubi juhid, pärast seda ei saanud ma ka risti vastupidist juttu ajada.
Kolme aastaga ei muuda suures plaanis midagi, selle ajaga ei tekita järelkasvu, vaid saabki arendada vaid neid mehi, kes meeskonnas olemas. Kui tahame mängida Balti liiga ja eurosarja kõrgete kohtade eest, vajame ikkagi kolme või nelja välismaalast. Nende olemasolu ei sega meie oma noori saamast rollimängijaks, kuid segavad arenemaks meeskonna liidriteks. Seepärast ongi suur küsimus, kas võtame välismaalase, kellest paari aasta pärast pole meie jaoks sooja ega külma, või panustame oma mehesse, kes võib ka viie aasta pärast asja vedada.

See ongi Eesti korvpalli omapära, et jutt käib pidevalt koondise huvidest.
Ärme räägime koondisest, meil ei jagu ka klubidesse omi mängijaid. Kui hakatakse tegelema eestlaste arendamisega, võib loota, et ükskord on omad mehed ka klubides vedajad. Kui seda ei tehta, ongi meil varsti igas meeskonnas seitse-kaheksa välismaalast.

Hooaja jooksul oli näha, et asi kisub kiiva – meedia materdas ja publik oli teist ära pööranud. Kuidas sa kavatsesid vankrit teele tagasi tõmmata?
Ma usun siiani, et ajasime õiget asja ja see kasu tuleb veel välja. Sinu ja avalikkuse lähteplatvorm on meiega võrreldes teistsugune. Seepärast tulengi tagasi selle juurde, et kui kõike oleks paremini kommunikeeritud, poleks nii palju paanikat. Materdamine mõjus aga kõigile – mängijatele, mulle… see tekitas pingeid ja võidukohustusi.

Lisaks mängupildile heideti Tartule ette võitluslikkuse puudumist, meeste silmis polnud sära. Üks asi on langeda võideldes, teina aga kukkumine tuima näoga.
Ma ei saa öelda, et tujutud mängud olid ülekaalus, kuid nagu ma ennist ütlesin, siis negatiivne foon ja pinged mõjusid ka meeskonna vaimule. Kui taolised meeleolud ajavad juuri sügavale, on sellest raske välja tulla. Seepärast tuli alustada puhtalt lehelt.

Sinu jaoks jäi ju töö pooleli.
Jah, kuid ma olen kindel, et tehtud töö on edaspidi kasuks ja Gert jätkab seda tööd hästi. Loomulikult toimuvad mingites detailides muutused, kuid kindlasti on ta hea valik seda muutma. Tema selge ülesanne on mängida rohkem tulemuse peale.