KUULSUSTE HALL ⟩ Meie Erika – maailma kiireim naine rattasadulas

Erika Salumäe kolmas olümpiastart sai teoks Atlantas (1996) ja tõi talle 6. koha. Sellel fotol on tema taga luuramas hilisem võitja Felicia Ballanger Prantsusmaalt. Foto: Lembit Peegel / Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

1983. aasta juulikuu tõi Eesti spordisõpradele toredaid teateid Kanadas Vancouveris toimunud suveuniversiaadilt. Noor eestlanna Erika Salumäe oli teinud platsi puhtaks selle üliõpilassportlaste rahvusvahelise esindussündmuse trekisõiduvõistlustel, võites kuldmedalid nii sprindis kui ka 1 km paigaltstardist sõidus ning lisades sinna kõrvale hõbeda 10 km punktisõidus.

Ühtlasi ületas Salumäe Argylli trekil peetud universiaadivõistlustel 1 km paigaltstardist sõidu kehtiva maailmarekordi ja kuigi see numbrikohendus jäeti ametlikult kinnitamata, ei muutnud niisugune väike tagasilöök üldist suurt pilti: just rekordite püstitamisest sai tema jaoks järgnevate aastate kaubamärk.

Erika Salumäe (11. juuni 1962)

• OM-kuld trekisprindis (Seoul 1988, Barcelona 1992)
• OMi 6. koht trekisprindis (Atlanta 1996)
• MM-kuld trekisprindis (1987, 1989)
• MM-hõbe (1984, 1986) ja ja -pronks (1995) trekisprindis
• Paljukordne NSV Liidu meister rattaspordis
• 15 maailmarekordit trekisõidus
• Rekordiliselt 9-kordne Eesti aasta sportlane (1983–1996)

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras üheteistkümnes.

Maailmarekordeid langes ridamisi

Olles jalgrattaspordiga tõsisemalt tegelema hakanud 1980. aastal, liikus Elvast sirgunud heade sprinteriomadustega sportlane nüüd pikkade sammudega edasi ja peagi sai temast maailma kiireim naine rattasadulas. Ajavahemikus 1982–1989 korjas Salumäe erinevatel trekidistantsidel enda arvele 15 ametlikult registreeritud maailmarekordit.

1984. aastal tegi tõusev täht ka MM-debüüdi, püsides sealtpeale üle kümne aasta järjepanu maailma trekisõidu paremikus ning pistes kaukasse mitmeid MM-medaleid. Kuid oma karjääri olulisimad sõidud tegi Salumäe siiski olümpiamängudel.

NSV Liidu koondise liige Erika Salumäe (1987). Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Eesti Spordi Kuulsuste Hallist

Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.

Soul 1988 – ärkamise aeg

Kui MM-võistlustel oli naiste trekisõidus võisteldud juba alates 1958. aastast, siis olümpiaprogrammi pääses see ala esimest korda alles 1988. aastal Soulis. Ja Erika Salumäe aitas saatuse tahtel selle olümpiaajaloo uue peatüki kirjutamisele jõudsalt kaasa, tulles Korea pealinnas naiste trekisprindi läbi aegade esimeseks olümpiavõitjaks.

Souli olümpiamängud 1988. Naiste trekisprint

1) Erika Salumäe (NSV Liit)

2) Christa Luding-Rothenburger (Saksa DV)

3) Connie Paraskevin-Young (USA)

Olümpiavõidu suunas liikudes tuli tal üle olla absoluutsetest tippsprinteritest. Poolfinaalis alistas eestlanna mitmekordse maailmameistri, ameeriklanna Connie Paraskevin-Youngi, finaalis aga Saksa DV sportlase Christa Luding-Rothenburgeri. Finaalivõiduga rikkus Salumäe seejuures ära Luding-Rothenburgeri lootuse võita sama aastanumbri sees olümpiakuld nii tali- kui ka suvemängudelt – oli ju sakslannale aasta alul Calgarys kiiruisutajana kaela riputatud juba tema teine taliolümpia kuldmedal.

Kuid ajaloolist sündis neil päevil veelgi. Mäletatavasti sattusid Souli olümpiamängud eestlaste rahvusliku ärkamislaine ehk laulva revolutsiooni haripunkti – ja nii kujunes Salumäe ning samuti olümpiavõitjaks kroonitud korvpallur Tiit Soku vastuvõtust Tallinnas Raekoja platsil suurejooneline meeleavaldus. Sellele 1988. aasta 4. oktoobril toimunud üritusele kogunesid tuhanded inimesed, et kõva häälega välja ütelda spordirahva unistus: Eesti peab taas saama Rahvusvahelise Olümpiakomitee liikmeks ning osalema oma võistkonnaga olümpiamängudel.

Tallinnasse Raekoja platsile kogunenud inimmeri tervitab olümpiavõitjaid Erika Salumäed ja Tiit Sokku (1988). Näha on ka ambitsioonikat loosungit, mis nõuab Eestile iseseisvat pääsu Barcelona olümpiale. See soov oli määratud täituma! Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Rahvas rõõmustab: Seouli olümpiavõitjad sisenevad Raekoja platsile (1988). Foto: Tõnu Krünvald/Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Barcelona 1992

Tagantjärele on ilmselt võimatu kindlaks teha, kui paljud 1988. aastal päriselt uskusid, et Eesti koondis tõesti Barcelona olümpial kaasa teeb, ent nii see ometi läks. 1991. aastal tormiliselt kulgenud poliitiliste sündmuste käigus sai Eesti uuesti iseseisvaks ning meie sportlased võisidki 1992. aasta Albertville’i talimängudel ja sama aasta Barcelona suvemängudel osaleda sinimustvalge lipu all.

Tiitlikaitsjana oli Barcelonas kohal ka Erika Salumäe. Ja ta tegi seda edukalt, võites endale karjääri teise, Eestile aga taasiseseisvumise järgse esimese olümpiakulla. Suurt rõõmu sellest erilisest saavutusest ei varjutanud isegi õnnetu apsakas eestlanna autasustamisel, kus Eesti lipp kerkis Barcelona olümpiatrekil võidu märgina masti tagurpidi, valge-must-sinisena. Eesti lipuvärvide järjekorda tuli maailmale alles tutvustada!

Käimas on Barcelona olümpia sprindifinaal Erika Salumäe vs. Anett Neumann (1992) Foto: Lembit Peegel/Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Barcelona olümpiamängud 1992. Naiste trekisprint

1) Erika Salumäe (Eesti)

2) Anett Neumann (Saksamaa)

3) Ingrid Haringa (Holland)

Eesti meistritiitel jäi võitmata

Sportlastee lõppedes võis Erika Salumäe tehtule rahuloluga tagasi vaadata. Sisaldab tema auhinnakapp ju nii olümpiavõite, MM-tiitleid kui ka maailmarekordeid, mistõttu polegi ehk suurt lugu sellest, et sinna ei mahu ühtegi täiskasvanute Eesti meistritiitlit.

Tõesti, meie rattakuninganna võidud tähendasid kodustele pöidlahoidjatele väga palju ilma selletagi. Olgu eelöeldu kinnituseks kasvõi asjaolu, et Eesti aasta sportlase tiitliga pärjati Salumäed aastatel 1983–1996 kokku lausa 9 korral.

Lisalugemist

• Tiit Lääne (koostaja) «Erika Salumäe» (Eesti Olümpiakomitee 2006)
• Aare Kreilis «Viraaž. Erika Salumäe lugu» (Olympia 1991)