Kirdi otsuse valguses: kui Andrus Värnik vigastuse kiuste olümpiale läks ja pisaraid valas

Andrus Värnik võitles pärast Ateena olümpiamängude finaali pisaratega. Foto: MATI HIIS/Scanpix

Tokyo olümpiamängudest loobunud Magnus Kirdi otsuse valguses on paslik vaadata veidi ajalukku, kui Eesti endine odaviske rekordimees Andrus Värnik vigastust trotsides ikkagi 2004. aastal Ateena suveolümpiamängudele läks.

Värnik läks Ateenasse maailma edetabeli teise mehena olles enne olümpiamänge näidanud vägevat odakaart Eesti meistrivõistlustel. Pärast tulemust 87.58 otsustas Värnik rõõmutantsu püsti panna, kuid selle käigus rebestas ta osaliselt oma hüppeliigese sidemeid.

«Siis käis läbi pea ka mõte, et võib-olla ma ei jõuagi enam olümpiale,» meenutas Värnik keerulist eluetappi. «Toona pidin mitu päeva liikuma karkude abil. Treeningutesse tekkis liiga pikk paus.»

Siiski otsustas Värnik olümpiamängudel võistelda ja seda nõnda, kus tema jalg oli väga tugevalt teibitud ning oleks justkui lahasesse mätsitud. Sellele vaatamata suutis Antslast pärit vägilane kvalifikatsioonist ühe viskega finaalikoha tagada.

Finaal oli aga väga madalatasemeline. Esikoha võitis Andreas Thorkildsen, kes viskas parimal katsel 86.50. Hõbemedal kuulus tulemusega 84.95 Vadims Vasiļevskisele ja pronks 84.84-ga Sergei Makarovile. Enne seda võitis nõrgema tulemusega 1988. aastal Soulis soomlane Tapio Korjus, toona piisas 84.28st. Värnik jäi avakatsel näidatud 83.25-ga kuuendale kohale.

«Andnuks esimese koha 90 meetrit, saaksin aru, aga...,» jättis Värnik lause paljutähenduslikult pooleli ja pisarad vaat et purskusid ta silmist. «Muidugi tulin medali järele,» lisas ta, kui oli end pisut kogunud.

Sestap pole Magnus Kirdi otsus kindlasti mitte halb, kuna sarnaseks võinuks kujuneda ka Tokyo mängude odaviskevõistlus. Tõrvast pärit vägilane keskendub pigem enda vigastuste ravimisele.