/nginx/o/2019/12/23/12831910t1h09e5.jpg)
Justiitsministeeriumi nõunik Brit Tammiste nendib ajakirja Liikumine ja Sport värskes numbris , et puudu on selgetest juhistest, kuidas käituda olukorras, kus väärkohtlemise või ahistamise kahtlus puudutab vahetult mõnd treenerit, spordiorganisatsiooni või alaliitu. Millised olukorrad tekitavad väärkohtlemise ennetamisel ning juhtumitele reageerimisel kimbatust?
Kevadel 2021 jõudsid Eesti avalikkuse ette mitmed, seekord seksuaalse väärkohtlemise näited jalg- ja korvpallis. Need näited lisanduvad varem avalikuks tulnud ratsutamise, karate, pesapalli, võimlemise jt juhtumite ritta. Loetelu on juhuslik, küllap on neid näiteid lähiajaloos veel.
Norra Olümpiakomiteele tehakse iga kuu kaks kuni kümme pöördumist, mis on seotud seksuaalse väärkohtlemise või ahistamisega. Võttes juurde vaimse ja füüsilise väärkohtlemise näited, võiks see anda suurusjärgu, millega peaksime arvestama.
Kardetavasti on pinna all podisemas rohkem näiteid. Selleks annavad alust uuringud, mis käsitlevad väärkohtlemise levikut laste ja noorte seas ning kasvõi koolitustel vihjamisi toodavad näited. On raske mõelda ohvritest, kes otsivad sisimas hetke, et pääseda ummikseisust. Täiskasvanute kohustus on luua lastele turvatunne ning kaitsta selliste soovimatute kogemuste eest, mille tegelik mõju võib ilmneda alles aastate pärast.
Eesti spordikorralduse nurgakivi on kokkulepe, et igaühel peab olema võimalus sportida keskkonnas, mis austab inimõigusi ning järgib ausa spordi jt spordieetika põhimõtteid. Iga spordiorganisatsioon peab tagama sportliku keskkonna, mida iseloomustavad lugupidamine, õiglus ja igasugune tahtliku vägivalla puudumine sportlaste suhtes.
Eesti spordi visioon on, et spordi harrastamine peaks olema kõigi jaoks tore. Kui keegi kogeb väärkohtlemist, hooletusse jätmist, isoleerimist, mikroagressioone jms, siis ei ole see enam tore ning seatud visiooni ei järgita.
Kuidas mõelda ning tegutseda treeneri või spordiorganisatsiooni juhina olukorras, kus ilmneb seksuaalse väärkohtlemise või ahistamise kahtlus minu spordialal või lausa minu organisatsioonis?
Esmalt on vajalik, et igas spordiorganisatsioonis, aga ka laiemalt Eesti spordis oleksid paigas väärkohtlemise ning ahistamise poliitikad. Teiseks peaksid olema kokku lepitud reeglid selle kohta, milline on sobimatu käitumine (2019. aastal uuendatud treenerite eetikakoodeks). Kolmandaks peab nii valdkond tervikuna kui ka iga spordiorganisatsioon pakkuma vastavaid koolitusi, mis kahe eelneva punkti sisu kinnistaksid ning annaks vajalikud oskused, kuidas käituda väärkohtlemise kahtluse korral. Neljandaks peavad paigas olema protseduurireeglid võimaliku juhtumiga tegelemiseks.
Spordiorganisatsioonile, treenerile või juhendajale võivad võimalike või ka enda praktikas juhtuvates olukordades orienteerumisel olla heaks suunajaks järgnevad kuus mõtet.
Nulltolerants ahistamise suhtes peab väljenduma ohvri jaoks reaalsetes tegudes. Nulltolerants on tugev seisukoht ning tähendab, et millegi osas puudub heakskiit, see on lubamatu. Kas Eesti spordis valitseb nulltolerants ahistamise ja diskrimineerimise suhtes? Lisaks, ainult verbaalsest väljendamisest ei piisa. Eriti konkreetses olukorras, kus keegi on jaganud enda väärkohtlemise kogemust. Küllaltki lihtne on öelda, et väärkohtlemise suhtes valitseb täielik nulltolerants. Märksa raskem näib olevat tegutseda nii, et nulltolerants välja paistaks ning väljenduks ka tegudes.
Näide 1: noorsportlane esitab kaebuse, et treener on teda vägistanud. Ta lisab, et see juhtus spordirajatisel. Treener eitab tegu ning toob selgituseks, et ta ei meeldi antud sportlasele treenerina. Politsei uurib juhtumit, kuid menetlus lõpetatakse, kuna pole piisavalt tõendeid.
Kujutame ette, et vägistamine leidis reaalselt aset. Kuidas sellisel juhul anda sportlasele tunne, et Eesti spordis valitseb nulltolerants väärkohtlemise suhtes? Küsimusele peab leidma vastuse selliste juhtumite lahendamise eest vastutav organisatsioon (Eesti kontekstis Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA). Reageerida tuleks nii, et sportlane tunneb, et spordi kontekstis valitseb väärkohtlemise suhtes nulltolerants.
Üks reegleid on, et alati tuleb juhtunule, saadud infole reageerida. Väärkohtlemise või ahistamise ohvriks langenud sportlase antud infole peab järgnema reaktsioon.
Reaktsioon ise võib olla erinev. Politsei otsustab, kas tegemist oli kuriteoga. Samuti, kas menetlusega kogutakse piisavalt tõendeid selleks, et esitada kellelegi süüdistus. Spordipere otsustab, kas rikutud on spordivaldkonna reegleid ning kas treenerit usaldatakse edasi. Tuleb hinnata, kas on risk, et seksuaalne väärkohtlemine või ahistamine võib jätkuda. Tuleb hinnata, kas ohver soovib jätkata treeningutel käimist.
Kui öelda sportlasele ja treenerile, et juhtum ei olnud tõsine ja jätkaku nad senisel moel, siis see ei ole õige. Tavaliselt võib ohver sellisel juhul loobuda spordist, võib vahetada klubi. Treener aga jätkab. Üldise reeglina ‒ kui kumbki ei suuda jätkata samas klubis ‒ peaks lahkuma see, kelle käitumisega seoses on olnud pretensioone.
Kui tegemist on raskema väärkohtlemise juhtumiga, mida uurib politsei, kus esitatakse süüdistus ning toimepanija mõistetakse süüdi, siis kaasneb lastekaitse seadusest (§ 20) tulenevalt treenerile kas ajutine või eluaegne keeld töötada lastega. Kõige raskemate juhtumite puhul on seega tagajärg spordialal treenerina tegutsemise keeld.
Nulltolerants kehtib ka juhtumites, mis pole nii rasked või tõsised.
Näide 2: sportlane tunneb, et treener puudutas teda moel, mis tekitas ebamugavustunde. Treener ütleb, et see, kuidas ta sportlast puudutas, on viis, kuidas ta puudutab kõiki sportlasi. Tal ei olnud mingisuguseid seksuaalseid tagamõtteid. Nii võib juhtuda näiteks laskespordis, kus treeneril on vaja hoida või puudutada sportlase käsivart. On võimalik, et sportlane tunneb, et see on seksuaalne ahistamine.
Üldine lähenemine peaks olema, et kui sportlane tunneb puudutust ebameeldiva, ahistavana, siis nii ka on. Reaktsioon võib piirduda treenerile ütlemisega, et ta ei peaks konkreetsest sportlast sellisel moel puudutama.
Usaldusisiku roll on tegeleda ennetusega, harida ning jagada infot kõigile osapooltele. Igal spordiklubil peaks olema vähemalt üks usaldusisik. Ideaalis võiks usaldusisik olla nii mees- kui ka naissoost. Sama usaldusisik võib teha tööd mitme klubi heaks. Kogu riigi valdkonna peale moodustub usaldusisikute võrgustik. Usaldusisik ei reageeri vaid siis, kui tegemist on kriisiolukorraga, näiteks väärkohtlemise juhtumi korral. Talle saavad aga spordiorganisatsiooniga seotud inimesed helistada.
Kui näiteks kellelegi ei meeldi, et teda kallistatakse, siis tuleb seda arvesse võtta. Seega on võimalik öelda treenerile, et isegi juhul, kui tegemist on tavapärase treeningul ette tuleva puudutamisega, mille eesmärk on treenida sportlast paremaks, on sportlasel õigus paluda, et teda ei puudutataks. Isegi kui see toob kaasa selle, et sportlasest ei saa nii tipptegijat.
Seega, reaktsioon sellises olukorras on: treener ei tohiks puudutada sportlast sellisel moel. Ühtlasi võiks võtta seda signaalina, et võib olla on teisigi sportlasi, kes samuti ei soovi, et neid katsutakse, kuid kes ei ole julgenud seda öelda. Sageli on tõenäoliselt teisigi, kes tunnevad end sama ebamugavalt, aga ei ole sellest rääkinud. Miks? Kas või sellepärast, et ei ole tavaks treenerile vastu hakata.
Rahulolev sportlane saab tervikuna märksa parema kogemuse. Kui spordiorganisatsioonis on üldiselt räägitud väärkohtlemise teemadel, siis on sportlasel märksa kergem rääkida, et temaga on midagi sellist juhtunud. Kui see tema ei ole üldse juhtuks tulnud, siis on väga raske minna rääkima. See on üks selgitusi, miks võtab kaua aega enne, kui keegi julgeb või leiab võimaluse rääkida, mis temaga on juhtunud. Sportlane tunneb, et teema on tabu või seda võidakse pisendada.
On näiteid, kus vägistamisjuhtumitest spordivaldkonnas antakse teada mitukümmend aastat hiljem. Alaealise kannatanuga registreeritud seksuaalkuritegude puhul on keskmiselt kulunud kolm aastat väärkohtlemise algusest kuni sellest politseile teada andmiseni (justiitsministeerium, 2020).
Üsna keeruline on tegeleda juhtumiga mitukümmend aastat hiljem. Märksa lihtsam on juhul, kui antakse teada kas või paar aastat hiljem. Sellisel juhul on ka õiguskaitseasutustel lihtsam või rohkem võimalusi juhtumit lahendada. Kui nendest väärkohtlemise ning ahistamisega seotud teemadest on spordiorganisatsioonis juttu olnud, siis on tõenäolisem, et ohver teatab pigem varem kui hiljem.
Kui sportlane tunneb, et spordiorganisatsioon reageerib vastavalt tema vajadusele, siis ei ole tal vaja pöörduda abi saamiseks või lahendusteni jõudmiseks meedia poole. Vastasel juhul seda tehakse.
Väärkohtlemisest või ahistamisest teada saanud kõrvalseisja ei saa jääda neutraalseks ega mitte reageerida. Väiksemas kogukonnas võib näiteks spordiklubi juht olla kahtlusega seotud treeneri hea tuttav. Võib tekkida soov jääda juhtunust kõrvale, mitte võtta seisukohta, jääda neutraalseks.
Sellises olukorras erapooletuks jäädes valitakse ikkagi pool, toetatakse väärkohtlejat ning väärkohtlemist. Neutraalseks jäämise soov on paljude näidete puhul tähendanud väärkohtlemise juhtumite lühiajaliselt n-ö vaiba alla pühkimist, kuid hilisemate skandaalide puhkemist.
On mõistetav soov tegutseda siis, kui juhtunu kohta on kindlad tõendid. See võib aga tingida, et ei reageeritagi, jäädakse ootele. Soovimatus reageerida või pooli valida tähendab, et passiivsusega suurendatakse tõenäosust, et väärkohtlemine jätkub. Erapoolikuks või neutraalseks jäämine ei ole valikute hulgas. Kahtlusele on võimalik reageerida kõiki seotud inimesi austades, juhtumiga tegeledes, mitte seda ignoreerides.
Kui keegi tuleb rääkima ahistamisest või väärkohtlemisest, siis ei seata kahtluse alla tema jutu usaldusväärsust või tõepära. Tuleb näidata, et rääkijat usutakse, ning öelda, et selgitatakse välja, mis juhtus. See, mida mulle räägid, on miski, mida ei tohiks juhtuda Eesti spordis. See, mida mulle oled öelnud, on miski, mis on juhiste- ja reeglitevastane ning millega tuleb tegelda. Kuidas käituda, kui keegi räägib ahistamisest, on kirjutanud ka Eesti spordikaplan (www.spordikaplane.ee).
Seksuaalne ahistamine ei keskendu sellele, mis on väidetava ahistaja motivatsioon enda käitumise juures. Kese on käitumise tagajärg. On võimalik, et keegi ahistab kedagi seksuaalselt ilma, et tal oleks seejuures konkreetseid seksuaalseid kavatsusi.
Teine pool võib tajuda käitumist erinevalt sellest, millised olid kavatsused. Arusaadavalt treenerid puudutavad oma töös sportlasi, juhendavad, suunavad, kuidas midagi kehaliselt tegema peab. Enamasti on treeneritel head kavatsused, need suunavad sportlast rohkem pingutama, tegema õigemini. Väga keeruline on selgeks teha, milline oli teatud käitumise juures kellegi motivatsioon või kavatsus.
Tagajärg on see, mis loeb, mida tuleb edasise käitumise osas arvesse võtta. Kui keegi ütleb, et teda on seksuaalselt ahistatud, siis nii see ka on. Nagu eespool toodud – igale käitumisele saab järgneda vastav reaktsioon. See ei tähenda, et treener peaks antud näite puhul lahkuma spordiklubist töölt ‒ näiteks selle pärast, et ta on puudutanud üht sportlast nii, nagu ta puudutab kõiki.
Oluline on, et treener võtaks arvesse, et antud sportlasele oli selline käitumine ebameeldiv. Treener või juhendaja saab sellest lähtuvalt oma käitumist kohendada.
Edaspidi on ka sportlasel võimalik lähtuda teadmisest, et treenerile on antud märku tema sobimatust käitumisest. Konkreetne sportlane, kes on võib-olla üheksal korral puudutusega leppinud ega ole võib-olla ka ebamugavust tundnud, võib seda tunda kümnendal korral. Uue, aga ka varem tuttavate juhendatavate puhul on mõistlik vajalikud treeningvõtted, sh puudutamised läbi rääkida ning ka üle küsida, kas selline juhendamine on sobiv.
Väärkohtlemine ja ahistamine ei juhtu vaid spordis. Sport on kõigest ühiskonna osa. Eesti ühiskonnas leiab laste ja noorte seksuaalne väärkohtlemine ning seksuaalvägivald aset, seetõttu võib eeldada, et seda juhtub ka nende seas, kes harrastavad sporti. Statistikaameti andmetel on huvitegevuse valdkondadest just sport haaranud kõige rohkem lapsi ja noori enda hõlma.
Kes on Eesti spordisüsteemis see, kellele helistada, kui on väärkohtlemise juhtumi kahtlus? Mõnikord võiks helistaja olla ka väärkohtleja ise, lapsevanemad, ohver, organisatsioonid. On vaja kedagi, kelle ülesanne on vastutada valdkonna ning juhtumite lahendamise eest.
Riigiti on vastutav kontaktisik (safeguarding officer) erinevate organisatsioonide juures. Norra Olümpiakomitee juures tegutsev vanemnõunik annab nõu spordialaliitudele. Belgias on kohustuslik, et igas spordialaliidus ning -klubis oleks määratud konkreetsed usaldusisikud. Isegi spordialaliidu rahastus on seotud sellega, kas alaliidus on määratud usaldusisik.
Usaldusisik ei tohi olla alaliidus või spordiorganisatsioonides muudes ülesannetes (nt treener, juht), vaid keegi väljapoolt: nt advokaat, lapsevanem, arst, õpetaja, sotsiaaltöötaja. Samuti võiks olla spordialaliidul eetikakomitee või nõukogu. Samad isikud võivad kuuluda mitme alaliidu eetikanõukogusse. Samuti võivad väiksemad spordialaliidud jagada usaldusisikuid.
Eetikanõukogu peaks olema sõltumatu, et võimalike väärkohtlemise juhtumite korral tagada võimalikult neutraalne lahenduste leidmine. Samuti aitab nii usaldusisiku määramine kui ka eetikanõukogu olemasolu luua juhtimisele selge ning sõltumatu struktuuri. Kolmandaks on tähtis pakkuda kõigile toetavaid koolitusi, mis kinnistavad põhimõtete ning juhiste omandamist.
Belgias on lisaks alaliitude eetikanõukogudele loodud sporditribunali institutsioon. Kui väärkohtlemise kahtlusest teatatakse eetikanõukogule või usaldusisikule, siis saab eetikanõukogu soovitada – nt noorsportlase vanematel – pöörduda sporditribunali poole. On võimalik pöörduda ka politsei poole, eriti kui on oht, et väärkohtlev käitumine jätkub.
Mõnes riigis sõltub spordiorganisatsioonide rahastus osaliselt sellest, millist tööd tehakse organisatsioonis väärkohtlemise ja ahistamise ennetamiseks. Näiteks, kas spordialaliidu veebilehel on üleval info temaatilise käitumisjuhendi kohta, kas on paigas sisemised reeglid ja protseduurid juhtumite lahendamiseks, kas on paigas usaldusisikud.
Tegemist ei ole ammendava või ideaalse loeteluga kõigist võimalikest tegevustest, mida ennetavalt ette võtta, kuid need on diferentseeritud rahastuse alus ning ka sisuliselt tegevused, millest alustada. Organisatsiooni sisemisest küpsemisest kasvanud ennetustegevused on kahtlemata mõjusamad, kuid muutuse toovad kaasa ka need, mis on ellu kutsutud n-ö väliste motivaatorite toel. Oluline on, et spordiorganisatsioonid, spordialaliidud kasvataksid enesekindlust nende teemadega tegelemiseks. Seega küsi endalt:
Reaktsioon, millel on tagajärjed ja mõju konkreetse inimese ülesannetele, tööle ning ametikohale, peab vastama teatud tingimustele. Näiteks:
Reeglitega seoses on kõige tähtsam panna need kirja. Kindlasti vajab esimene versioon aja jooksul täiendamist. Teiseks on võimalik võtta aluseks teiste riikide või ka valdkondade juhised ning püüda neid kohandada kohalikele või valdkonna oludele. Näiteks on üliõpilased MTÜ Eesti Üliõpilaskondade Liidu eestvedamisel pannud kirja oma seisukohad soolise ja seksuaalse ahistamise kohta kõrghariduses (Sooline ja seksuaalne ahistamine kõrghariduses: üliõpilaste seisukohad, 2020).
Osaliselt lahti seletatuna on Eesti spordiorganisatsioonidele näppu anda Norra vastavad juhised («Guidelines to Prevent Sexual Harrassment and Abuse in Sports», Norwegian Olympic and Paraolympic Committee).
Iga spordiorganisatsioon võib – näiteks järgmisel ühisel koosolekul või seminaril – mõelda, kas need reeglid ja põhimõtted on miski, millest lähtumist peetakse õigeks. Kas sarnased reeglid võiksid muutuda käitumise osas väärtusena jagatud ootuseks kõigile spordiorganisatsiooni liikmetele, töötajatele, sportlastele?
Olles reeglites kokku leppinud, on vähem võimalusi olukordadeks, kus treener ei tea, millised on talle seatud ootused, kuidas peaks käituma. Samuti on eksimuste, sobimatu käitumise ning väärkohtlemise kahtluse korral selge, millised on lubatud ja lubamatu käitumise piirid spordivaldkonnas. Seda, kas mõni tegu on kriminaalkorras karistatav, reguleerib karistusseadustik ning asja uurib politsei.
1. Kohtle kõiki lugupidamisega ning hoidu mistahes suhtlusest, tegevustest ning käitumisest, mida võidakse tajuda solvava või sobimatuna.
Teadlikult või alateadlikult, kogemata või meelega on ilmselt paljud selle reegli vastu eksinud. Reeglid on teadlikult sellised, et ennetada põhjalikke vaidlusi selle üle, kas reeglitest on üle astutud. Samas ei tähenda reegli vastu eksimine spordis tegutsemise keeldu. See tähendab, et kui kellegi käitumine ei vasta ootustele ja kokkulepitule, on võimalik suunata teda paremini käituma. Ka siin ei loe esmalt kavatsus, vaid käitumise tagajärg.
2. Väldi kehalist kohtakti, mida võidakse tajuda soovimatu või ebameeldivana.
Kehaline kontakt on üks kolmest peamisest riskisituatsioonist, mis loetletud reeglites on kirjeldatud. Igaühel on võimalik enda treeningrühmas või spordiorganisatsioonis arutleda selle üle, milline füüsiline kontakt sportlasega on kohane, mis on aktsepteeritav. Koolitustel on see üks teemasid, mille kohta on küsitud. Eriti küsivad meessoost treenerid, kes treenivad tüdrukuid või naisi. Olles kolleegidega sel teemal arutlenud, on võimalik tunda ennast enesekindlamana, leppida kokku või muuta standardeid. Ühtlasi on siis märksa lihtsam asja arutada, kui kokkulepitud piire on ületatud.
Jutt on siinkohal kehalisest kontaktist, mida tajutakse soovimatuna. Alati ei ole võimalik ette teada, mida keegi tajub soovimatu käitumisena. Kui meesoost või naissoost sportlasele ei meeldi see, kuidas teda puudutakse, siis on tegemist reegli nr 2 rikkumisega. Automaatselt, sõltumata sellest, mis oli käitumise kavatsus.
Selline reegel väldib ka arutelusid, kui mitu cm kõrgemal põlvest sobib kedagi puudutada. Alati on mõistlik küsida, kas treener võib konkreetses olukorras sportlast puudutada. Sama käib ka näiteks kallistamise kohta. On võimalik küsida: «Ma näen, et sul on jalaga probleem, kas ma võin katsuda, kas lihasega on kõik korras?» Võib juhtuda, et sportlane ütleb «jah», aga mõtleb «ei».
Ent siis on treener vähemalt küsinud. Treener peab andma mõista, et ka «ei» on aktsepteeritav vastus ning mitte reageerima eitavale vastusele ärritunult, pettunult, agressiivselt. See võib jätta mulje, et vastus «ei» pole tegelikult vastuvõetav.
3. Väldi intiimset vestlust, mida võidakse tajuda seksuaalselt laetuna.
Siia alla kuuluavad n-ö riietusruumi vestlused. See võib olla seksuaalse sisuga, ahistav või peibutav jutt. Kui see kellelegi ei meeldi, siis ei pea ta seda ka kuulama.
4. Väldi väljendusviise, nalju või arvamusi, mis puudutavad sportlase sugu, soolist orientatsiooni või sättumust negatiivsel moel.
Misogüünia – naistepõlgus ja -vihkamine – kuulub seksuaalse ahistamise alla samuti nagu ka homofoobia. Spordis ei osale proportsionaalselt sama palju hetero- ning homoseksuaalseid mehi ja naisi. Lihtsalt öeldes: homoseksuaalseid mehi ja naisi osaleb spordis proportsionaalselt vähem kui heteroseksuaalseid mehi ja naisi. Kui visioon on, et ühiskonna liikmed osalevad aktiivselt spordis, siis selline proportsionaalne ebavõrdsus ei täida seda eesmärki.
5. Püüa tagada, et tugiteenuste osutajad on nii nais- kui meesoost.
6. Väldi sportlastega kontakti või suhtlust eraldatud ruumides, v.a siis, kui juures on mitu inimest või on olemas vastav kokkulepe lapsevanemate, hooldajate või spordiorganisatsiooni juhtidega.
Koos sportlasega üksi olemine on üks riskiolukordadest. Mida teha, kui spordiklubis väidetakse, et treener on sportlase suhtes seksuaalvägivalda kasutanud? Treener ei eita, et oli koos sportlasega üksi. Sel hetkel ei ole tõendeid ning ei saa öelda üheselt, et seksuaalvägivalda kasutati. Lõpuks otsustab kohus, kas treener pani seksuaalkuriteo toime. Sellises olukorras saab soovitada klubil lõpetada leping treeneriga, kuna treener rikkus reeglit nr 6 ning sellega koos esineb väide, et toime on pandud midagi märksa tõsisemat, mis viib selleni, et treenerit ei saa seetõttu usaldada. Treeneri ametikohal on usaldus põhine. Usaldust ei saa nõuda, see tuleb välja teenida. Kui spordiklubil ei ole treeneri vastu usaldust, siis ei saa teda ka klubis hoida.
Kui riskiolukorrad on reeglites välja toodud, siis muudab see juhtumitega tegelemise palju lihtsamaks. Samal ajal viitab see kohustusele treenereid koolitada ning selgitada, miks nad peaksid vältima olukordi, kus viibitakse üksi koos sportlasega. Kui on vaja olla üksi koos treenitavaga, siis peaks sellest eelnevalt teada andma oma ülemusele, vanemtreenerile, mõnikord ka lapsevanemale. Selliselt ei ole koos treenitavaga üksi olemine välistatud – tuleb vaid ennetavalt need olukorrad läbi rääkida.
7. Austa sportlaste, treenerite ning juhtide eraelulisi piire.
8. Väldi rollikonflikte. Kui sportlase ja treeneri vahel on tekkinud vastastikune suhe, siis tuleb sellest teada anda ning avatult selgitada konkreetses kontekstis.
Kui lähisuhe, sh seksuaalsuhted treeneri ja sportlase vahel tekivad, peaks treener sellest oma ülemusele võimalikult ruttu teada andma. See peaks olema kirjas ka treeneri lepingus. Kui sportlane väidab, et teda on väärkoheldud mõned aastad tagasi ning treener väidab, et tegemist oli konsensuslike suhetega täisealiste vahel, siis on võimalik edasi uurida, kas treener andis sellest oma ülemusele teada. Seega on võimalik ennetada hilisemaid süüdistusi või, vastupidi, väita, et treener on eiranud kohustust anda teada rollikonfliktist. Turvalisi lähisuhteid tuleb väärtustada – see peab juhtuma vabatahtlikult, kasutamata ära oma positsiooni, ametikohta või sõltuvust.
9. Ära paku tasu või preemiat eesmärgiga nõuda või näha vastutasuks ette seksuaalteenuseid.
10. Tegutse ning anna teada, kui eeltoodud reegleid rikutakse.
Reeglite rikkumisest teavitajat ei tohi mingil moel karistada. Peamine väljakutse selle juures on inimeste ebakindlus: kas ja millal teada anda ning kuidas võidakse reageerida. Alaealise puhul on kohustus teada anda abivajavast või hädaohus lapsest – seega ei saa jääda ka alaealise enda otsustada, kellele juhtunust räägitakse. Samas tuleb lapsele selgitada, miks on vajalik kedagi veel kaasata ning et see on tema enda huvides. Seksuaalsuhted alaealise ja treeneri vahel peaks olema keelatud.
Kõhklustega ei tohi jääda üksi, alati on võimalik helistada nõuandeliinidele, konsulteerida. Teatav ebakindlus ning kahevahel olek on mõistetav. Isegi kui on selge, kuidas tegutseda ning sisemine veendumus olemas, siis on hea, kui keegi selle üle kinnitab ning annab kindluse edasisteks sammudeks. Kui aga jääda tegevusetuks, siis ollakse tagasi punktis, kus ahistamine ning väärkohtlemise sportlaste suhtes kiidetakse heaks, seda lubatakse, see kestab edasi ning võib avalduda aastaid hiljem märksa suurema kahjuga kõigi jaoks.
Artikkel on koostatud Håvard B. Øvregård (The Norwegian Olympic and Paralympic Committee and Confederation of Sport) koolitusseminari «Terve spordi eest! Väärkohtlemine spordis» ettekande põhjal.
/nginx/o/2020/02/04/12914431t1hec0d.png)