:format(webp)/nginx/o/2021/06/15/13848146t1h76a3.jpg)
1970. aasta 26. augustil valitses Tallinnas, spordisõpradega ääreni täidetud Kalevi spordihallis üldine rahulolu. Põhjust selleks andis seal värskelt lõppenud rahvusvaheline korvpalliturniir, mille viimase kohtumise tulemus oli ikka veel kõikidele kohalviibijatele nähtav spordihalli tablool: Eesti 88, USA 82. See oli võit, Ilmar Kullami juhendatud Eesti meeskonna suur võit!
Eesti meeste korvpall oli sellal heas seisus. Nutikas tegutsemine ja tõhus kodutöö tõid esindusmeeskonnale mõnegi võidu eeldatavalt tugevamate konkurentide üle, aidates nii kaasa selle toreda mängu muutumisele Eesti inimesi ühendavaks jõuks, tõeliseks rahvusspordiks.
/nginx/o/2021/06/15/13848147t1h4ec8.jpg)
Eesti: Jaak Salumets 23 (lisaks 7 lauapalli), Aleksei Tammiste 18 (lisaks 5 resultatiivset söötu), Jaan Lentsius 11, Tõnno Lepmets 11, Armand Brosman 10, Kalle Ilves 7, Enn Parbo 6, Jaak Lipso 2.
USA: Art Wilmore 23, Paul Westphal 18, Dennis Wuycik 10 (lisaks 6 lauapalli), Louie Nelson 8, Robert Nash 6, James Brown 6, Julius Erving 5 (lisaks 6 lauapalli), Thomas McMillen 3, Chuck Terry 2, Cyril Baptiste 1.
Mäng toimus Kalevi spordihallis 26. augustil 1970.
Eesti meeskond mängis koosseisus Tõnno Lepmets, Jaak Lipso, Jaak Salumets, Jaan Lentsius, Aleksei Tammiste, Peeter Kokk, Peeter Metsar, Vjatšeslav Filatov, Kalle Ilves, Enn Parbo, Arvo Lill ja Armand Brosman. Meeskonna treenerid olid Ilmar Kullam ja Heino Krevald.
USA meeskond mängis koosseisus Paul Westphal, Louie Nelson, Julius Erving, Joby Wright, Thomas McMillen, Chuck Terry, Dennis Wuycik, Cyril Baptiste, Robert Nash, Steve Erickson, James Brown, Art Wilmore. Meeskonna treenerid olid James Gudger ja John Bach.
See oli eriline aeg, mille olulisust meie spordiloos kinnitab tõsiasi, et toonase eduloo suunaja Ilmar Kullam on tänaseks ainsana valitud Eesti Spordi Kuulsuste Halli kahes kategoorias, nii sportlase kui ka spordi mõjutajana.
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras 12.
/nginx/o/2021/06/15/13848144t1hb146.jpg)
Suurt korvpalli nuusutas Kullam mängijana juba II maailmasõja eel, tehes seda teise Eesti Spordi Kuulsuste Halli liikme, Herbert Niileri õpetussõnade toel. Tõsisesse mängu sekkus ta aga pärast sõja lõppu, noppides hulgaliselt väärismetalli üleliidulistelt meistrivõistlustelt ning tulles 1949. aastal Tartu ülikooli meeskonna ridades koguni NSV Liidu meistriks.
/nginx/o/2021/06/15/13848143t1h17f2.jpg)
1947. aastal NSV Liidu koondise liikmeks valituna sai Kullam järgnevatel aastatel rohkesti suurvõistluste kogemusi, võites kolmel korral Euroopa meistritiitli ning lisaks hõbemedali 1952. aasta Helsingi olümpiamängudelt. Mängu otsustajana oli ta seejuures eriti kandvas rollis 1951. aasta EMil Pariisis, mil just tema viimaste sekundite vabavise finaalis Tšehhoslovakkia vastu tõi tiitlivõidu NSV Liidule.
Mängijatarkused võttis analüütilise natuuriga mees hiljem kaasa enda treeneriteekonnale – sest teadis ta ju täpselt, kuidas korvpallurid pingeolukordades käituma peavad ning soovis neid teadmisi tulevaste põlvkondadega jagada.
Alustanud juhendajana 1950. aastate lõpul kodusel tasandil, kerkis ta 1960. aastal juba Tartu Kalevi esindusmeeskonna ning Eesti koondise etteotsa. Tasakaaluka, ent nõudliku loomuga Kullami treenerikäekirja iseloomustasid vastaste põhjalik lahkamine ning sellele tuginev oma mänguplaani koostamine. Kalev kogus tänu kombinatsioonilisele mängule populaarsust «korvpalliakadeemikutena», meeskonda dirigeerinud Kullam ise aga pälvis austava tiitli «korvpalliprofessor».
/nginx/o/2021/06/15/13848148t1h09ab.jpg)
Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.
Saavutusi jagus: 1967. aastal võitis meeskond NSV Liidu rahvaste spartakiaadilt hõbe- ja 1971. aastal pronksmedali, lisaks lõpetati mitut puhku tabeli ülaosas NSV Liidu meistrivõistlustel. Kuid Kullami enese jaoks oli üks olulisemaid verstaposte just seesama eelpoolmainitud võit tulevase superstaari Julius Ervinguga rikastatud USA olümpiakandidaatide esinduse üle, kes olid 1970. aastal Euroopasse tulnud sooviga anda noortele talentidele rahvusvaheliste mängude vilumust.
Korvpalliprofessori meeskond oma parimas mahlas oli ühtlaselt tugev, seal leidus kogenud liidreid ja ka noori tähti, kellest mitmed tõusid üleliidulise koondise vaatevälja. Nii näiteks kuulus 1967. aasta Euroopa meistrivõistlustel võiduka NSV Liidu koondise ridadesse suisa neli Eesti mängijat: Jaak Lipso, Priit Tomson, Tõnno Lepmets ja Anatoli Krikun. Ja me ei saa kunagi teada, mida oleks sellal Euroopas suutnud iseseisva Eesti koondis.
Vello Lään «Pikk blond mees palliga» (Elmatar 2008)
Kalle Voolaid, Siim Randoja «Gigantide duell. Eesti ja USA suurheitlused korvpalliväljakutel» (Eesti Spordimuuseum 2013)
:format(webp)/nginx/o/2017/09/07/7074251t1hd235.jpg)