ANALÜÜS ⟩ Prantsusmaa EM-koondise kolm nõrkust

Kas viimati 2000. aastal Euroopa meistriks kroonitud prantslastel tuleb ka seekord karika suunas käsi laiutama jääda? Foto: KAI PFAFFENBACH/Scanpix

Kuigi Prantsusmaa suutis jalgpalli EMi F-alagrupi avavoorus sakslased 1:0 alistada ja teadupärast võitjate üle kohut ei mõisteta, võib teoritiseerida, kas Prantsusmaal ikkagi õnnestus avavooru järel tõestada, et nad on turniiri suurimad favoriidid või tuleks fännidel jõuvahekorrad ümber hinnata.

Loomulikult tuleb kõigepealt tunnistada, et Prantsusmaa mängis nagu tõeline saksa masinavärk oma parimatel päevadel: keskvälja domineeriti, kaitses hoiti asjad mõningate mööndustega kindlalt kontrolli all ja rünnakul põhjustati kaitsjatele töine teisipäeva õhtu.

Kui parafraseerida Inglismaa ründelegendi Gary Linekeri, siis vägisi tundub, et jalgpall on lihtne mäng – 22 meest ajavad palli taga ja prantslased võidavad. Just nii on see pärast 2016. aasta EMi finaali ka olnud.

Kohe esimene asi, mille kallal võib natuke norida, on see, kuidas prantslased ei suutnudki sakslaste vastu enda mängijate jala või pea kaudu kordagi võrku sahisema panna.

Võimalusi selleks loomulikult jätkus ning paremal päeval oleks nii mõnigi prantslaste löök väravas lõpetanud, aga tõsiasi on ka see, et ilma vastaste otsese abita sellega hakkama ei saadud.

Kuigi vahepeal õnnestus neil ka söötudega sakslaste kolmandikul ohtlike momente tekitada, siis see, et kõige teravamate olukordade loomisega pidi pea ainuisikuliselt tegelema Kylian Mbappe, peaks prantslaste jaoks olema tõsiseks mõttekohaks.

Enne prantslaste 20. minuti avaväravat oli mäng suhteliselt kompav ja võrdne, kuid pärast Mats Hummelsi omatabamust hakkasid sakslased kogu kohtumise vältel oma mängu aina rohkem avama, andes sellega Prantsusmaale võimaluse kasutada kaitses laiunud tühimikke väga oskuslikult ära.

Sellistest olukordadest suudeti lüüa teisel poolajal koguni kaks väravat, aga videokohtuniku abiga tuvastati mõlemal puhul siiski suluseis. Kuigi ka sakslastel tekkis häid väravavõimalusi, millest on sellise kaliibriga koondise näol ka praktiliselt võimatu hoiduda, siis suures plaanis tuleb prantslaste kaitset kiita. Ühtegi väravat ju sisse ei lastud.

Seega kui üldse üritada leida Prantsusmaa koosseisus mingit nõrkust, siis puudutab see kolme positsiooni puudulikku sügavust. Nendeks on paremkaitse, loov ja ründava suunitlusega keskpoolkaitsja ning mängujuht, kes ründajate all niite tõmbaks.

Alustades viimasest, siis hetkel mängib seda positsiooni Antoine Griezmann, kes suures plaanis tuli avamängus Saksamaa vastu oma ülesannetega piisavalt hästi toime. Ometi ei ole eelmise EMi parim väravakütt siiski puhas number kümme, vaid harjunud klubi eest täitma kas ääreründaja või kesktormaja positsiooni.

Griezmanni puudulikud oskused ründemängu juhtimises võivadki edasise turniiri jooksul prantslaste jaoks suureks küsimärgiks saada. Juhul, kui vastased peaksid valitsevate maailmameistrite vastu mängima madala kaitseliiniga kompaktselt kasti ümbritsedes, võib tekkida 30-aastasel prantslasel probleeme, et aidata oma võistkonnal sellest läbi murda. Paremat mängujuhti prantslastel aga pingi pealt võtta ei olegi, sest Dimitri Payet, kes on seda rolli varasemalt vägagi edukalt täitnud, otsustati kesise klubihooaja järel koondisest välja jätta.

Paremkaitse koha on juba alates 2018 aasta MMist enda omaks teinud Benjamin Pavard, kuid muidu väga pika pingiga silma paistnud Prantsusmaa koondisel ühtegi teist samal positsioonil mängivat mängumeest kusagilt võtta ei olegi. Seega juhul, kui Pavardiga peaks midagi juhtuma, ootaks peatreener Didier Deschampsi ees suur väljakutse leida talle vääriline asendus.

Poolkaitseliin on prantslastel muidugi vähemalt paberi peal hirmuäratavalt tugev, aga kui natukene rohkem asja süübida, siis kogu keskvälja loovust puudutav koorem on lükatud Paul Pogba õlgadele. Kuigi N’golo Kanted võib pidada üheks maailma parimaks poolkaitsjaks ning ka Correntin Tolisso ja Adrien Rabiot on igati tituleeritud mängumehed, siis üks, mida neilt mitte kuidagi oodata ei saa, on rünnakuteravuse loomine. Juhul, kui Pogba peaks mängukeelu või vigastuse tõttu mõne kohtumise vahele jätma, satuks Prantsusmaa kauaoodatud EM-triumf suure kahtluse alla.

Nagu lugeja ilmselt isegi aru võib saada, puudutavad kõik valitsevate maailmameistrite nõrkused vähemal või suuremal määral olekseid ja polekseid. Tegu on nii pragmaatiliselt mängiva ja dünaamilise koondisega, et on raske näha kedagi, kes 90 minuti möödudes suudaks staaridest kubiseva Prantsusmaa alistada.

Õnneks ootab prantslasi enne kaheksandikfinaale kindlasti ees veel üks tõsine kullaproov, mille järgi saab oma arvamuse vajadusel ümber häälestada, sest alagrupi viimases kohtumises saab näha eelmise EMi finaali kordusetendust Prantsusmaa – Portugal.