Saskia Alusalu: mullis sportimine on võrreldav vanglaga

Saskia Alusalu. Foto: Tairo Lutter

Rahvusvaheline uisuliit (ISU) tegi enda kodulehel persooniloo Eesti kiiruisutaja Saskia Alusaluga. Eestlanna rääkis usutluses enda sportlaskarjäärist, Covid-19 väljakutsetest ning raha leidmise keerukusest.

Kui Covid-19 pandeemia mullu maailma raputas, mõjutas see Alusalugi. Nagu sellest vähe oli, hakkasid treeningpausi järel teda kummitama ka mured tervisega. «Mul oli esimest korda paljude aastate jooksul puhkus ning treeningutele naastes hakkasid mind kimbutama terviseprobleemid. Ma polnud kunagi aru saanud, kui raske see sport tegelikult on. Olin alati kõvasti tööd teinud, teades, et suudan trennis teistest rohkem välja anda. See andis mulle enesekindlust,» viitas Alusalu liiga suureks kippunud treeningmahtudele.

Lõppenud hooajal peeti kiiruisutamise võistluseid mullis. Alusalu otsustas loobuda nii MK-sarjast kui ka tiitlivõistlustest. Eestlanna tõdes, et ei kippunud treeningpausi järel suure õhinaga rajale tagasi. «Mulli asi on natuke masendav. Riikliku olümpiakomitee sportlaskomisjoni liikmena osalesin Tokyo suveolümpiamängude protokollide arutelu juures ja vajusin veidi masendusse mõttest mullis uisutada. See pole kaugeltki nii lõbus kui peaks. Mullis sportimine on peaaegu nagu vanglas viibimine. Sport peaks inspireerima, kuid tühjad tribüünid (ilma atmosfäärita) pole eriti inspireerivad,» osutas Alusalu.

Tänaseks on Eesti parim naiskiiruisutaja enda tervislikud probleemid selja taha jätnud ja üritab Pekingi taliolümpiamängudeks plaani kokku panna. Alusalu sõnul on kiiruisutamine endiselt Eestis väike spordiala, mis muudab rahvusvahelisel tasemel võistlemise äärmiselt keeruliseks.

«Tipptasemel treenimiseks on vaja tiimi ja minu kodumaal seda pole. Liitun sageli teistega, kuid see on alati ajutine. Olümpiale eelnenud kahe aasta jooksul töötasin koos prantslase Tristan Loyga. Mõnikord treenisin koos norralaste või Poola tüdrukutega kuni hetkeni, kus ma läksin lihtsalt soojendusrajale ja küsisin inimestelt, kas ma saaksin nendega koos treenida. Olen väga tänulik kõigile, kes mind sellel teel aitasid.»

Alusalu sõnul on elu tippsportlasena midagi enamat kui lihtsalt treenimine ja võistlemine, sest vaja on leida ka raha. «Eesti ei ole riik, kus oleks olemas vajalik infrastruktuur, pean ise ots otsaga kokku tulema. Olümpiakomitee rahastab, kuid sellest ei piisa, et veeta kogu hooaeg välismaal.»

2018. aasta taliolümpiamängudel neljanda koha teeninud uisutaja tõdes, et on leidnud hea rahastusvõimaluse ka sotsiaalmeedia näol. «See aitab kindlasti. Mulle ei meeldi sõna sponsor, sest see kõlab nagu heategevus, mida see pole. See on alati tehing. Ja kui saate toetajaga koos sünergiat tekitada, on see suurepärane.»

Täispika loo Alusalust leiad siit.