Balti jalgpall Euroopa põhjamudas. Mis toimub Lätis ja Leedus?
Kümmekond aastat tagasi oli kõik veel justkui väga hästi. Eesti jõudis 2012. aasta EM-valiksarjas alagrupist edasi. Läti oli lähedal 2010. aasta MMile jõudmisele, Leedu koondis alustas sama valiksarja ülibravuurikalt, loputades esmalt võõrsil Rumeeniat 3 : 0 ja neli päeva hiljem kodus Austriat 2 : 0 – kusjuures austerlased ise olid valiksarja alustanud võiduga Prantsusmaa üle. Ajaratast kerides tuleb aga välja, et need olid Balti kolmiku sisuliselt viimased hetked Euroopa suures mängus.
Lugu ilmus ajakirja Jalka juunikuu numbris ehk enne Balti turniiri toimumist.
Lätlased ei osanud kõrgajal tulevikule mõelda
Läti Delfi spordiajakirjanik Uldis Strautmanis ohkab oma riigi jalgpallist rääkides mitu korda sügavalt, tema hääles on tunda nukrust. «Kui keegi oleks kümme aastat tagasi öelnud, et peame praegu rinda pistma San Marino, Gibraltari, Andorra ja muude pisiriikidega, oleks ta välja naerdud. Paraku on see reaalsus,» sõnab Strautmanis.
Tõepoolest – Läti jalgpall on Baltimaadest pealtnäha kõige täbaramas olukorras. Riigi jalgpalli visiitkaart – meeste rahvuskoondis – sipleb Rahvuste liiga kõige nõrgemas divisjonis ning teenis seal viimati Fääri saarte, Malta ja Andorra vastu kuuest mängust vaid ühe võidu. Balti turniirile minnakse vastu olukorras, kus viimasest 45 mängust on saadud vaid neli võitu: üks eelmisel Balti turniiril Eesti üle, üks Rahvuste liigas Andorra üle, üks maavõistlusmängus San Marino üle ja kõige uhkem neist EM-valikmängus Austria vastu, kus vastastel oli edasipääs juba kindlustatud.
Ometi oli Läti jalgpall ju veel 10–15 aastat tagasi tõeliselt õitsel. 2004. aastal teeniti koht Vana Maailma 16 parema seas ja viigistati EM-finaalturniiril Saksamaaga, 2010. aasta MM-valiksarjas oldi viimaste voorudeni suures mängus sees, kuni 2 : 5 kaotus Kreekale saatis lätlaste asemel alagrupi teise koha tiimina playoff’i hellenid. See oli aga sisuliselt ühe kuldse põlvkonna viimane hurraa – järgmist polegi enam peale tulnud.
«Meile tõid edu mängijad, kes kasvasid üles veel Nõukogude Liidu ajal. Kui nemad viisid meid kõrgele, arvas meie jalgpalliliit, et olemegi piisavalt heal tasemel ja et kõik on korras, kuid see oli suur viga. 2004. aasta EMiga kaasnenud buumi ei suutnud me ära kasutada – järgmisele põlvkonnale ei mõeldud, korralikku noortetööd ei tehtud,» põrutab Strautmanis. «Praegu oleme põhjas. Ainus lootus seisneb selles, et selle praeguse põhja all ei ole veel sügavamal järgmist põhja. Kuidagi peame samm-sammult siit hakkama välja rabelema.»
Jalgpalliliit kaotas eristaatuse
Lootuskiiri on Strautmanise sõnul aga Läti vutis vähevõitu. Nii jalgpalliliitu kui sealseid tippklubisid on vahetpidamata räsinud skandaalid, mis on lätlaste seas kohaliku jalgpalli maine nulli lähedale kiskunud. «Kui tänaval juhusliku inimese käest küsida, mis tal Läti jalgpalliga esimesena seostub, oleks vastused ilmselt suures osas seotud just skandaalidega,» pakub Strautmanis.
Jalgpalliliidu juhi suhtes on viimastel aastatel samuti segadust olnud. Pikaaegse presidendi Guntis Indriksonsi taandumise järel 2018. aastal ametisse asunud endine koondise kapten ja Inglismaa Premier League’iski mänginud Kaspars Gorkšs asus jõudsalt tööle, kuid kogus endale kiirelt vaenlasi. Kaks umbusaldusavaldust pidas Gorkšs vastu, kolmandat enam mitte. Vahepealse võimuvaakumi järel tüürib Läti vutti alates eelmisest suvest varem saalijalgpalli aktivistina tegutsenud Vadims Ļašenko.
«Gorkšsi probleem seisnes selles, et ta hakkas liialt keskenduma probleemidele tagatubades. Ta leidis lepingutest ja dokumentidest illegaalseid kokkuleppeid ja muud materjali, mis talle ei meeldinud. Ta hakkas selle vastu võitlema ja normaalset süsteemi üles ehitama, kuid see tekitas talle opositsiooni. Praegu on aga asjad uuesti halvemaks läinud,» hindab Strautmanis.
Eelmisel kevadel korraldasid võimud Läti jalgpalliliidus maksupettuse kahtlustuse tõttu läbiotsimise, mille tagajärjel kaotas alaliit staatuse avalikku hüve pakkuva organisatsioonina, mis tähendab mõistagi lisakulusid. Nii vutiliidul kui mitmel tippklubil tuleb sarnastel teemadel võidelda ka tõsiste kriminaalsüüdistustega.
Virslīga: välismaa omanikud, välismaa mängijad
Läti jalgpalli kõrgliiga ehk Virslīga olukord on olnud heitlik. Viimase kümne aasta jooksul on mitu võistkonda kihlveopettuse eest liigast välja visatud ning liigas mängivate võistkondade arv (vaata graafikut) on kõikunud seitsme ja kümne vahel. Nii mõnigi ajalooline klubi – näiteks vahepeal 14 korda järjest Läti meistriks kroonitud Riia Skonto – on pidanud uksed sulgema rahaprobleemide tõttu.
«Läti jalgpallil, aga tegelikult Läti spordil üldiselt on suur probleem sellega, et kohalikud ärimehed ja firmad ei kipu neile raha andma,» nendib Strautmanis ja loetleb praeguseid kõrgliigatiime, kes on välismaalaste omanduses.
«Valitseval meistril Riga FC-l on küll formaalselt lätlasest omanik, kuid tegelikult on võtmeisikuks venelane Sergei Lomakin, kes kuulutati eelmise aasta lõpus Lätis persona non grata’ks. Mõned kuud varem juhtus sama FK Ventspilsi omaniku, Moldova taustaga venelase Adlan Šišanoviga. RFSi ehk Riia Jalgpallikooli investor on firma nimega LNK Industries, mis on samamoodi Vene taustaga,» räägib Strautmanis. «Jūrmala Spartaksi omanik on Vene-Itaalia taustaga Marco Trabucchi, Valmiera FC on ühe Šveitsi advokaadi omanduses, kellel on samuti sidemed Venemaal. Vaid kahe-kolme klubi puhul on kõik hästi ja selge. Kui mõne teise puhul vaadata nende ametlikku eelarvet ja seda, kui kvaliteetsed mängijad meeskonnas on, siis tekivad tõsised küsimused, kuidas mängijad nii väikese ametliku palgaga nii hästi mängivad. Ilmselt makstakse neile mustalt.»
Mängijad, kes Läti kõrgliigas pallivad, on sealjuures tippklubide korral suures osas välismaalased. Kui veel 2019. aastal kehtis reegel, mis sätestas, et kõrgliigamängudes peab ühel võistkonnal olema väljakul vähemalt kuus Läti mängijat, siis klubide survel muudeti eelmise hooaja eel seda reeglit päris järsult – nüüd tuleb platsil kuue lätlase asemel hoida vaid kolme. Strautmanis ise on näiteks kirglikult sellise muudatuse vastu.
«Mul ei ole kahtlustki, et see on meie jalgpallile halb. Jalgpalliliidud peaksid igal pool mõtlema ikka sellele, kuidas oma mängijaid arendada, mitte tulema iga hinna eest vastu klubide soovidele. Läti kõrgliiga tase võib sellest ju paraneda, kuid Läti mängijate tase vaevalt seda teeb. Tipptiimid mängivad platsil ainult kolme-nelja lätlasega ja see ei ole normaalne. Vahetusmängijad võiksid ju olla noored Läti mängijad, aga ka pingid on serblasi ja aafriklasi täis. Kui võtta leegionäre, siis võiksid need ju olla kvaliteetsed mängijad, kes meeskonda tugevdaksid, mitte sellised, kes lihtsalt pingil istuvad. Miks me ei mõtle 19–20aastastele lätlastele? Nende tase ei pruugi olla nii hea, aga nad on ju meie oma mängijad!» põrutab kogenud spordiajakirjanik.
«See puudutab ka Läti koondist. Kui meie noored Virslīgas pingil istuvad või ainult esiliigas mängivad, siis milline perspektiiv neil on? Miks peaksid nad ennast jalgpallile pühendama? Pole ime, et sellises vanuses Läti jalgpallurid mõtlevad pigem sellele, et mõni amet selgeks saada ja oma tulevikku kindlustada. Kaotame niimoodi jalgpalli juurest väga palju noori. Võibolla on selline välismaalaste reegel hea Läti klubidele eurosarjas, aga Läti jalgpallile tervikuna – kindlasti mitte.»
Noorte arendamisega mitu Läti tippklubi sealjuures sisuliselt ei tegele. Kõige markantsemaks näiteks on 2016. ja 2017. aastal riigi meistriks kroonitud Jūrmala Spartaks, kes noortetööga ei tegelegi ning maksab selle asemel igal aastal litsentsi saamiseks 200 000 eurot kompensatsiooniraha – seda summat kasutatakse riigis noortejalgpalli edendamiseks. Valitsev tšempion Riga FC ostis aga ühelt väiksemalt klubilt noortesüsteemi, mida enda omaks pidada, sarnased kokkulepped on ka mitmel teisel Virslīga klubil, näiteks Ventspilsil, millest sai 2009. aastal esimene ja seni ainus Balti klubivõistkond, mis jõudnud Euroopa liigas alagrupiturniirile.
Rahvusstaadionit ei oodata
Läti koondis mängib oma kodumänge viimasel ajal üldjuhul Riias asuval ajaloolisel Daugava staadionil, mis on aga kaugel spetsiaalsest jalgpalliareenist: kergejõustikuradadega ja katuseta staadion mahutab küll 10 000 pealtvaatajat, ent on vana ja väsinud väljakuga. Hiljuti plaaniti seal murukatet vahetada ja sinna paigaldada ka altküte, ent need plaanid soovitud ajaks ei täitunud.
Strautmanise sõnul on rahva seas populaarsem pisut väiksema mahutavusega (8000) Skonto staadion, kuid seal on teistsugused mured: eelmisel suvel purunes seal Riga FC euromängu ajal tugeva tuulega näiteks üks prožektor, tänavu märtsis olid seal tõsised probleemid muruväljakuga, mistõttu oli õhus isegi võimalus, et Läti–Montenegro valikmäng kolitakse riigist minema.
Läti jalgpalliliidu jaoks on negatiivne aga tõsiasi, et kumbki staadion ei kuulu neile. Daugava areen on riigi oma, Skonto staadion aga eraomandis. Muide: 2014. aastal kuulus see põgusalt eestlasele Allan Selterile, kes müüs selle Vene investorile maha 35 miljoni euro eest. Uuest rahvusstaadionist on Strautmanise sõnul küll aastaid vahelduva eduga räägitud, ent reaalseks ehituseks seni läinud pole.
Koondis tunneb liidrist puudust
A-koondise sportlikku ebaedu põhjendab Strautmanis peale eespool toodud noortetöö probleemide ka sellega, et praeguses koosseisus ei ole tekkinud sarnaseid liidreid, nagu varem on olnud väravavaht Andris Vaņins, keskkaitsja Kaspars Gorkšs või poolkaitsja Vitālijs Astafjevs.
«Meil olid kunagi mängijad korralikes Euroopa klubides. Ma ei räägi siin absoluutsetest tippudest, aga kasvõi Inglismaa esiliigas, Venemaal ja mujal hea tasemega liigades,» meenutab Läti Delfi ajakirjanik. «Praegu on meil mõned noored, aga mis neist viie aasta pärast saab, ei tea. Paberil näeb ju hea välja, et Daniels Ontužāns mängib Müncheni Bayernis, aga ta on juba 21aastane, kuid endiselt vaid Bayerni kolmandas meeskonnas…»
Viimasest üheksast Balti turniirist on lätlased võitnud koguni seitse. Strautmanise sõnul peavad lätlased seda võrdlemisi oluliseks sündmuseks, aga valikmängude juurde nende staatus siiski ei küündi. «Läti alaliidu ja mõnede mängijate meelest on Balti turniir tähtis oma traditsioonide poolest – see on ju Euroopa vanim siiani kestev jalgpalliturniir. Need ei ole sõprusmängud, vaid ikkagi võistlusmängud. Seal on hea näha, kuidas ka nooremad mängijad sellistes olukordades hakkama saavad. Meie praeguses situatsioonis on see ka psühholoogiliselt oluline, et näidata fännidele ja ajakirjandusele, et Läti on Baltimaade parim jalgpalliriik. Lisaks Balti turniirile peame enne EM-finaalturniiri sõprusmängu Saksamaaga – ehk aitavad need kohtumised jalgpalli staatust Lätis pisut parandada?» lõpetab Strautmanis lootusrikkalt.
***
Leedu kõrgliigal mullu jalad põhjas
Leedu uudisteportaali 15min.lt jalgpalližurnalist Mantas Krasnickas alustab oma kodumaa vutist rääkimist kõrgliigast, mis kannab nime A Lyga. On ka põhjust: esimest korda pärast 2014. aastat on lootust, et hooaja lõpetab täiskomplekt ehk kümme võistkonda. Täielikus madalpunktis käidi ära mullu, kui disklahvide (kihlveopettused!) ja loobumiste tõttu jäi A Lygasse alles vaid kuus võistkonda, kusjuures neist üks sai kõrgliigalitsentsi alles apellatsiooni järel.
«Eelmisel aastal oli ainult kuus võistkonda ja nagu arvata võid, on see igav, näeb halb välja ja tähendab seda, et kõik võistkonnad mängivad üksteisega väga palju kordi. Üks treener ütles selle kohta hästi, et hooaja lõpuks teavad mängijad isegi vastase jalanumbrit!» muigab Krasnickas. «Kõik said aru, et see oli absoluutne põhi ning nüüd tuleb selle pealt liiga uuesti üles ehitada. Euroopas on nii väike meistriliiga sisuliselt häbiplekk. Leedus on kihlveopettused jalgpallis olnud tõsine vähkkasvaja, aga õnneks ei ole eelmisel aastal ega ka tänavu kuulda olnud, et kõrgliigas oleks sellega probleeme olnud.»
Sisuliselt iga-aastane trall käib hooaja eel klubide litsentseerimises. Kui Eestis pole sellega Premium liiga klubidel üldiselt suuri probleeme olnud, siis Leedus on asjad teisiti. «Raha on iga hooaja eel klubide puhul suur küsimus. Alaliit seab hooaja eel üheks litsentsi tingimuseks eelarve suuruse ning see on vahel olnud tunduvalt suurem, kui mõni võistkond suudab koguda. Seetõttu jäid ka eelmisel hooajal mõned võistkonnad ise esiliigase, sest nad teadsid, et nad ei suuda sellist summat kokku saada, ning isegi kui nad hooaega kõrgliigas alustaksid, ei oleks kindel, et nad hooaja lõpuni vastu peavad. Sel aastal seati eelarvele madalam latt, aga õnneks on näha olnud, et need neli võistkonda, kes kõrgliigasse tõusid, ei ole olnud peksupoisid, vaid on ka sportlikult juba suuri hammustanud.»
Raha vähesuse taga näeb Krasnickas selgelt kohaliku jalgpalliliidu negatiivseid mõjutusi. «Paljud klubid elavad sisuliselt rahast, mis neile kohalikelt omavalitsustelt antakse. Erasponsorite leidmine on Leedu jalgpallis peaaegu võimatu missioon, sest korruptiivse alaliidu tõttu ei vaata sponsorid sageli jalgpalli poolegi. Jalgpalliliidus on olemas mitu halli kardinali, kelle käes on väga palju võimu ja keda keegi kohalt kõigutada ei saa. Mõned aastad tagasi tõstatati jalgpalliliidu teema ka ühiskonnas laiemalt ning selgelt tuli välja, et jalgpalli maine on meie riigis väga halb. Alaliidus on aastaid niite tõmmanud kriminaalse või kahtlase taustaga inimesed,» rõhutab Krasnickas. «Aastatel 2016–2017 oli president Edvinas Eimontas – ta ei olnud minu meelest kokkuvõttes eriti hea president, kuid teisest küljest ta vähemalt alustas selles osas muudatuste tegemist. Paraku nähti see plaan läbi ning suruti peale reeglimuudatus, mille kohaselt jalgpalliliidu presidendil enam otseselt võimu ei ole – ta on pigem esindusisik, otsuseid teeb täitevkomitee. Kui see muudatus läbi läks, astus Eimontas tagasi ning alates sellest ajast on presidendiks olnud koondise kunagine ründaja Tomas Danilevičius. Kunagi rääkisime temast kui legendist, kuid kui nüüd näeme, mida ta presidendina teeb ja kuidas alaliidu tumedat poolt kaitseb, on paljud tunnistanud, et nende austus tema vastu on langenud sisuliselt nulli.»
Koondis igatseb vana kooli mängijaid
«Seda on võibolla imelik öelda, aga mängisime paremini, kui meil olid nii-öelda vanamoelised mängijad nagu Deividas Šemberas, Saulius Mikoliūnas (kes on 37aastaselt endiselt koondise põhimängija!), Marius Stankevičius, Edgaras Jankauskas ja mitu teist, kes Euroopas tugevates liigades mängisid. Kui nemad ära lõpetasid, ei olnud kedagi asemele võtta,» kurdab Krasnickas. «Meie põhiväravavaht Tomas Švedkauskas on üks meeskonna kindlamaid mängijaid, kuid ta istub klubijalgpallis Belgia esiliigas pingil. Üks paremaid ründemängijaid Arvydas Novikovas kukub klubiga Türgi liigast välja… See on meie tase.»
Koondise kehvad tulemused ja alaliidu kahtlasevõitu maine on tekitanud olukorra, kus lastel ei ole jalgpallitrenn sageli esimene ega teine valik. Korvpallilt Leedu spordis esikohta naljalt ei röövi, ent jalgpall pole praegu sellele isegi lähedal mitte. «Varem oli kogu riigis ka ainult kaks suurt sisehalli, nüüd ehitatakse neid õnneks mõned juurde, aga paratamatult tekib nõiaring: pole lapsi, kes mängiks, ja kui pole lapsi, ei teki ka piisavalt palju häid proffe.»
Just kvaliteetsete proffide vähesust peab Krasnickas ka Leedu koondise nõrgaks küljeks. «Meeskonna sügavus on väga õhuke. Kui mõnel põhitegijal on tervisega probleeme, on neid väga raske asendada.»
Sūduva tee on leedulaste valik
Kui eelmisel suvel kohtusid Meistrite liiga eelringis FC Flora ja Leedu tšempion Marijampolė Sūduva, läksid leedulased A. Le Coq Arenal võiduka penaltiseeria järel edasi, kuid paljud Flora poolehoidjad tõid kärmelt välja järgmise: meie mängisime ainult oma poistega, Sūduval oli koosseisus vaid mõni üksik leedulane! Tõepoolest: matši lõpus mängis Leedu meisterklubi koosseisuga, kus väljakul oli leedulasi vaid kaks tükki, samal ajal kui Flora koosseisus polnud ühtki leegionäri.
A Lygas ei ole sealjuures välismängijate limiiti sellisel kujul nagu Eestis (mängupäeva koosseisus võib maksimaalselt olla viis välismängijat) või Lätis (eelmainitud 3 + 8 reegel, kus väljakul peab olema vähemalt kolm lätlast). Vahet ei tehta leedulastel ja mujalt Euroopa Liidust tulnud mängijatel: välismaalasteks loetakse vaid neid, kes on pärit väljastpoolt Euroopa Liitu. Selliseid mängijaid võib võistkonna koosseisu registreerida neli, aga välismängijate limiiti kui sellist ei ole: piltlikult öeldes võib Vilniuse Žalgiris liigamängus platsile saata ka 11 eestlast.
Krasnickase sõnul on see olnud kaalutletud valik. «Saame sellest aru, et kui tahame, et meil oleks mõni võistkond, kes suudaks eurosarjades alagrupi poole pürgida, siis ei saa seda teha ainult Leedu mängijatega. Meie klubid ei suuda piisavalt maksta, et endale meelitada parimaid Leedu mängijaid, kes välismaal pallivad, aga nendega, kes kodumaal mängivad, ei saa Euroopas kaugele jõuda. Välismaalt toodud mängijad võivad siin väga hästi mängida, nii et ma ei näe selles erilist probleemi. Muidugi tahaksime, et meie klubidel oleks väljakul üheksa leedulast ja kaks välismaalast, aga praegu on reaalsus see, et pigem on üheksa välismaalast ja kaks leedulast. See on teema, mis aeg-ajalt tõstatub, aga paljud saavad aru, et ilma selleta ei ole edu mõtet oodata.»
Mõnes mõttes on keeruline ka vastu vaielda: Sūduva oli kolmel suvel järjest (2017–19) lähedal Euroopa liiga alagrupiturniirile pääsemisele, kuid alati komistati otsustaval tõkkel ehk playoff-voorus. Sealjuures suudeti igal korral kodumäng tugeva vastase vastu (Ludogorets, Celtic ja Ferencváros) 0 : 0 viiki mängida.
«Kui Sūduva kolmel aastal järjest playoff-vooru jõudis, nägime vahelduseks, kuidas ühiskond jalgpallile ka positiivset tähelepanu pööras. Mis siis, et edu saavutati välismängijatega – see positiivne emotsioon oli seda väärt,» leiab Krasnickas.
Noortetöös on Leedu valinud omapärase tee: nimelt ostis alaliit paar aastat tagasi sisse Belgia tippklubi Anderlechti noortesüsteemi printsiibid, mida üle riigi eri klubides jalgpalliliidu abiga rakendatakse.
Läti kõrgliigas mängib meeskond, kes võibolla seal ei mängigi
Läti Virslīgas on sel aastal juba puhkenud rahvusvaheliste mõõtmetega ja kentsakas skandaal: nimelt anti üks päev enne hooaja algust teada, et kõrgliiga uustulnuka Jūrmala Noahi litsents on varasemate võlgade tõttu tühistatud. Noah kaebas aga otsuse rahvusvahelisse spordiarbitraaži kohtusse (CAS), mis käskis Läti jalgpalliliidul klubi esialgu kõrgliigasse võtta – seda vähemalt seni, kuni CAS lõpliku otsuseni jõuab.
Lühidalt öeldes on Noah eelmisel aastal Läti esiliiga võitnud Daugavpilsi Lokomotivi õigusjärglane, mis käesoleva aasta alguses omanikuvahetuse järel totaalselt brändingut muutis ja vähemalt vormiliselt Jūrmalasse kolis – kuna sealse staadioni kasutusõigus on aga vaid kohalikul Spartaksil, mängib Noah esialgu oma kodumänge hoopis Riias. Litsentsi ei saanud nad muu hulgas varasemast üleval olnud võlgade tõttu, kusjuures Armeeniast pärit investorid, kes Daugavpilsi klubi ostsid ja klubi nime vahetasid, on juba projektist loobunud ning nõuavad nüüd, et klubi esimesel võimalusel uuesti nime vahetaks. Muide: omanikeks on samad inimesed kes ka Armeenia valitseval meistril Jerevani Noahil.
Noah sai CASi esialgse otsuse järel hooajaga teistest viis-kuus vooru hiljem alustada, kuid on eeldatavasti autsaideri rollis. Pinevalt oodatakse aga CASi lõplikku otsust: negatiivne otsus viskaks meeskonna eeldatavasti taas kord kõrgliigast välja, positiivne tähendaks alaliidule järjekordset mainekahju, aga kindlasti ka suurt rahalist lööki.
Leedu koduväljak tekitab omade seas piinlikkust
Leedus on tõsiselt trööstitu seis jalgpallistaadionitega. Koondise koduväljakuks on juba peaaegu kümme aastat olnud LFFi kunstmurustaadion Vilniuses, mis mahutab vaid 5000 pealtvaatajat.
«Sisuliselt saab öelda, et meie riigis on poolteist jalgpallistaadionit,» muigab Krasnickas. «Marijampolės on olemas korralik 6500 istekohaga naturaalse muruga staadion, aga Vilniuses „ehitatakse“ uut rahvusstaadionit juba 20–30 aastat. Seni mängitakse LFFi staadionil, mis on vana, amortiseerunud ning vajab igal aastal remontimist.» Kuigi koondis on aeg-ajalt ka Marijampolės mänginud, eelistatakse põhiväljakuna siiski jalgpalliliidu omanduses olevat Vilniuse väljakut.
Leedulase sõnul on asi muutunud juba häbiväärseks. «Viimati käis siin Itaalia koondis – võtsime nad vastu kunstmuruväljakul, millel pole isegi korralikku kastmissüsteemi. Itaalia peatreeneri Roberto Mancini pressikonverentsi ajal läks elekter mitu korda ära – ajakirjanikuna istud esireas ja küsid maailmameistritelt küsimusi, aga samal ajal punastad häbist… Käisin eelmisel aastal Eestis A. Le Coq Arenal ning olin teie staadioni nähes lihtsalt kade!»
Juba aastakümneid on sealjuures räägitud Vilniusesse uue rahvusstaadioni rajamisest, kuid seni ei ole ehitus hoogu sisse saanud. «Vilniuses tehakse iga valitsuse ja iga linnapea tulekuga mingisugused uued kokkulepped ja lepingud, aga asi on iga kord lõpuks kokku kukkunud. Asi on nii hull, et ma ei soovi enam rahvusstaadionist midagi kuulda, sest liiga palju lubadusi on juba murtud. Kui minu eluajal see valmis saaks, oleksin tohutult õnnelik – ja ma olen vaid 26!» naljatab Krasnickas.
Tuleviku suhtes paistab aga sellest hoolimata lootuskiir: Kaunases renoveeritakse parasjagu ajaloolist Dariuse ja Girėnase nimelist staadioni ning kui kõik plaanipäraselt läheb, võib Leedul juba paari aasta pärast olla enam kui 15 000 istekohaga korralik areen, küll koos kergejõustikuradadega.