Koduse EMi medalilootus Haamer: tavaliselt veab mind alt mentaalne pool, aga olen sellega töötanud

Eerik Haamer, Foto: Tairo Lutter

Kadriorus peetaval U23 EMil jõudis meie üks medalilootusi, teivashüppaja Eerik Haamer vaatamata väikestele probleemidele kindlalt laupäevasesse finaali.

Mured algasid sellega, kui Tallinna jõudis vahetult enne eelvõistluse algust väiksemat sorti torm. Staadionile toodud sportlastele polnud üles seatud katusealust, tagasi siseruumi saadeti nad alles pärast esimest tõsist äikeselööki. 

Tunni võrra edasi lükkunud mõõduvõtul tekkis aga uus probleem. B-grupis esimesena hüpanud Haameri soorituste eel tekkis pidevalt pikem paus, sest kohtunikud ei suutnud uut kõrgust korralikult fikseerida. Lisaks pidid paljud tegema tarbetult ühe lisahüppe 5.35 peal, sest sportlasteni ei jõudnud info, et 5.20 oli finaali pääsemiseks piisav. 

«Natuke on näha, et sellist suurvõistlust pole siin ammu korraldatud. Tuli teatud apsakaid. Ma ei hakanud midagi ütlema ka, sest mul oli hea minek. Sain kasvõi trennimõttes hüpata. See oli positiivne. Mu plaan oli puhta lehega finaali saada ja see eesmärk täitus, nii et jään rahule,» ütles 5.05, 5.20 ning 5.35 avakatsel ületanud Haamer. 

«Suutsin end hoida rahulikuna ja teha õnnestunud katsed. Tavaliselt ma ei saa keeruliste tuuleoludega hästi hakkama, olen USAs veidi heade tingimustega ära hellitatud. Aga täna tundsin, et vaatamata nigelatele proovikatsetele tegin väga korraliku esituse. Natuke isegi üllatasin ennast.»

Kui palju võistluse edasilükkumine rütmi segas? «Suutsin keskendatust hoida päris hästi. Staadionile jõudes mõtlesin, miks meil absoluutselt varju pole!? See tundus absurdne. Siis hakkas sadama ja ma ei võtnud teibaidki kotist välja, lootsin, et meid viiakse tagasi sisse. Kirsiks tordil oli väga lähedale löönud äike,» arutles Haamer. 

Temast parema isikliku rekordiga teivashüppajaid tuli Tallinna kuus. Kuid kõige kõvema tippmargiga (5.81) norralane Simen Guttormsen sai kvalifikatsioonis nulli. Laupäevase finaali eel võib julgelt loota, et Haamer sekkub medaliheitlusesse. 

«Muidugi olen endale teatud eesmärgid seadnud, aga kindla koha peale võistlema ei lähe. Põhieesmärk on, et tunneksin end rajal hästi ja oleks lõbus. Kui mõtlen liiga palju kõrgustele ja kohtadele, kaob tavaliselt keskendumine õigetelt asjadelt,» tõdes Haamer. 

«Tunnen, et 5.60 on kindlasti jalas, olen selle tänavu mitu korda ületanud. Sealt kõik edasi on boonus,» jätkas tänavu isikliku rekordi 5.61ni viinud atleet. 

«Tavaliselt veab mind alt mentaalne pool. Tunnen, et ma pole veel päris professionaalne teivashüppaja. Eristab see, et mul võivad tekkida mentaalsed probleemid. Aga olen sellega tööd teinud ja see on üldiselt läinud palju paremaks.»

Haamer tunnistas, et pikast hooajast on tekkinud mentaalne väsimus, mis praegu õnneks taandumas. «Füüsiliselt nii hull pole, aga USAs oli viimastel nädalatel raske end treeningutel kokku võtta. Tunnen, et tahaks lihtsalt puhata. Aga paistab, et olen Eestis leidnud uue mineku. See oligi mu peamine mure, millest olen enam-vähem üle saanud.»

Eesti praegune parim teivashüppaja alustas mõnda aega tagasi huvitavat koostööd. Jaanuaris 20. sünnipäeva tähistanud Haamerit abistab ajutiselt treenerina vaid paar aastat vanem konkurent Robin Nool. Koos rassiti Käärikul ka kõvasti trenni teha.