Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

KUULSUSTE HALL ⟩ Eestlasest olümpiavõitja, kes oli viimane rullstiili kangelane

Jüri Tarmak treeningul tehnikanüansse lihvimas (1960. aastad). FOTO: Gunnar Vaidla/Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

1972. aasta NSV Liidu kergejõustikumeistrivõistlustel Moskvas ründas eestlane Jüri Tarmak, kes tähistab 21. juulil 75. sünnipäeva, kõrgushüppe maailmarekordit. 

Kõrvaltvaatajaile pisut ootamatult võttis elu vormi kerkinud mees selle sammu ette kvalifikatsiooninormi täitmise aegu, usaldades enda head enesetunnet. Esmalt alistas ta finaalipääsu normi 2.15, siis juba maailma hooaja tippmargi 2.25 ning palus seejärel lati asetada maailmarekordit tähistanud kõrgusele 2.30, jõudes teisel katsel selle ületamisele päris lähedale.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras 17.

Olgugi et maailmarekord jäigi Tarmakul parandamata, kujunes aasta 1972 tema jaoks siiski ülimalt edukaks. Võitis ta ju Münchenis olümpiakulla ning püstitas Moskvas elu parimaks jäänud isikliku rekordi 2.25, mis oli tol hetkel ühtlasi maailma kõigi aegade neljas tulemus. Lisaks, kogu tagajärjeka hooaja tipuna, kuulus aasta lõpul talle maailma edetabelijuhi positsioon!

Meeste kõrgushüpe Müncheni olümpiamängudel 1972

  1. Jüri Tarmak (NSV Liit) 2.23
  2. Stefan Junge (Saksa DV) 2.21
  3. Dwight Stones (USA) 2.21

10. septembril peetud finaalvõistlusel osales 19 sportlast.

Müncheni mängude parimad meeste kõrgushüppes – vasakult Stefan Junge, Jüri Tarmak ja Dwight Stones – on tõusnud pjedestaalile (1972). FOTO: Boriss Svetlanov/Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Jüri Tarmak (21. juuli 1946)

  • Olümpiavõitja (München 1972)
  • Sise-EM-hõbe (1971) ja pronks (1972)
  • Maailma edetabelijuht (1972)
  • NSV Liidu ja Eesti meister
  • Mitmekordne Eesti rekordiomanik

Ajalooline rullihüppaja

Peale kõige muu langes Tarmakule au olla ühe ajajärgu lõpetajaid kergejõustikus – nimelt tuli temast viimane rullstiili kasutanud olümpiavõitja meeste kõrgushüppes. Tõsi, olemaks siin absoluutselt täpne, olgu ära öeldud seegi, et ka pärast Tarmakut on kaks sakslast olümpiakulda võites rullstiili kasutanud – naiste kõrgushüppe võitja Rosemarie Ackermann 1976. aastal Montrealis ning kümnevõistleja Christian Schenk 1988. aastal Seoulis.

Kõrgushüppesse murdsid sisse uued ajad. Neli aastat varem Mehhikos kulla võtnud ameeriklase Dick Fosbury leiutatud moodsa selg-ees hüppestiili ehk flop'i pealetung jätkus aina kiirenevas tempos ning rullihüppajad olid areenilt lahkumas. Ehkki tulemusi vaadates ei pidanuks see taandumine võib-olla nii rutakas olema, sest lennukust jagus «rullijatelegi» – oma Müncheni võiduresultaadiga 2.23 jäi Tarmak ju ainult sentimeetriga alla Fosbury eelmistel mängudel tehtud olümpiarekordile.

Rullhüppe stiilinäide – Jüri Tarmak hüppel Kalevi spordihallis (1960. aastad). FOTO: Viktor Salmre/Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Õige valik keskkooli päevil

Noorena mitmekülgselt sportinud Tarmak pärines põlisest kergejõustiklaste perest (tema isa Aadu Tarmak oli kahekordne NSV Liidu meister kettaheites), mis aitas noormehe lõplikule alavalikule usutavasti omajagu kaasa. Kõrgushüppe kasuks langes liisk seejuures alles keskkooli lõpetamise eel, pärast pikkusesse viskamist, ning seda otsust ei pidanud viimaks kasvult 193 sentimeetrini küündinud sportlane küll kunagi kahetsema. Kooliõpingutega ühele poole saades oli ta tõusnud juba Eesti parimate sekka, tulnud Eesti meistriks ja võtnud 1966. aasta Gustav Sule mälestusvõistlustel enda nimele Eesti rekordi.

Eesti Spordi Kuulsuste Hallist

Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.

Kuid Tarmaku tulevasele rahvusvahelisele eduteele pani aluse õppima ja treenima siirdumine toonasesse Leningradi, kusjuures sügavalt astronoomiahuvilise noore mehe võõrsile minek tõukus eeskätt teadmistejanust ning soovist oma meelisala kõrgkoolis tudeerima hakata.

Olümpiavõitja Jüri Tarmak kodumaal võidujärgseid muljeid jagamas (1972). FOTO: Toomas Aring/Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Ühtlasi, nagu me tagantjärele hästi teame, tuli Tarmak tänu sobivale keskkonnale suurepäraselt toime spordi ja õppimise ühitamisega. Harjutades sellal treenerite Pavel Goihmani ja Jelizaveta Sosina näpunäidete järgi, kerkis meeleldi uudseid treeningvõtteid rakendanud (näiteks kasutas ta hoojooksu käigus stardipakkude abi!) hüppaja 1970. aastate alul NSV Liidu koondise huvisfääri ning tegi mitme aasta vältel edukalt kaasa rahvusvahelistel tiitlivõistlustel.

Vaimset arengut alati tähtsaks pidanud olümpiavõitja omandas sportlaskarjääri lõppedes jõudsalt kõrghariduse, kus astronoomia oli protsessi käigus küll asendunud majandusega, ning sidus oma elu veel mõneks ajaks Neevalinnaga. Tagasi kodumaale tuli ta Eesti iseseisvumise aegu, jäädes ikka spordiga seotuks, olgu siis mägimatkaja või orienteerujana.

Lisalugemist

  • Tiit Lääne (koostaja) «Jüri Tarmak» (Tallinn 2006)
  • Henno Linn «Eesti Dünamo ajalugu. 1. raamat» (Tallinn 2017)
Tagasi üles
Back