:format(webp)/nginx/o/2021/07/26/13946565t1h5b73.jpg)
1922. aasta Kreeka-Rooma maadluse MM-võistlustel Stockholmis näitasid Eesti matimehed tervele maadlusmaailmale, et edaspidi tuleb nendega suures mängus tõsiselt arvestada. Eriti pidurdamatus hoos oli seejuures eestlaste liider, Võrumaalt pärit Eduard Pütsep, kelle enesekindel sooritus kärbeskaalus tõi talle Rootsi pealinnast koguni hõbemedali!
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras 18.
See oli ajalooline kordaminek, läbi aegade esimene iseseisva Eesti sportlaste võidetud MM-medal, mille muudab veelgi tähelepanuväärsemaks tõsiasi, et erinevalt suuremast osast varasematest ja hilisematest Maarjamaa maadlushiidudest, ei kuulunud Pütsep raskekaallaste sekka, olles suisa miniatuursete mõõtudega sportlane.
Polegi siis imestada, et Tsaari-Venemaa päevil Peterburis elades ja sealsetes tehastes töötades ei alustanud noormees sportlasteed mitte raskejõustikust, vaid vastupidi – hoopis kergejõustikust, kogudes muuseas tuntust sitke pikamaajooksjana. Ehk alal, kus kerge kaal ja väike kasv võivad teadagi anda eeliseid.
/nginx/o/2021/07/26/13946569t1h0b94.jpg)
Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.
Tõsisema sporditegemisega – ja nüüd juba tõepoolest tulemuslikult maadlusele pühendudes – alustas Pütsep pärast Eesti iseseisvumist. Mitmete teiste spordisuuruste eeskujul liitus ta Tondil toimunud riiklike spordikursustega, kus valiti muuhulgas välja olümpiakoondis 1920. aasta Antwerpeni mängudeks.
Kindlalt võistkonda mahtunud võrumaalane lõpetas oma suurvõistluste debüüdi igati korraliku 6. kohaga. Ometi ei jäänud medalitest unistav mees saavutatuga rahule. Enesekriitiliselt tehtut analüüsides otsustas ta tulevikku silmas pidades astuda julge sammu ning siirduda arengu ja paremate harjutamisvõimaluste otsingul elama Soome, meie põhjanaabrite hulka.
Stockholmi MM. 8. –11. märts 1922
Kärbeskaal (-58 kg), Kreeka-Rooma maadlus
Pariisi OM. 6. –10. juuli 1924
Kärbeskaal (-58 kg), Kreeka-Rooma maadlus
Budapesti EM. 3. –6. november 1927
Kärbeskaal (-58 kg), Kreeka-Rooma maadlus
Järgnevate aastate võistlustulemused kinnitasid tehtud valiku õigsust. Lisaks eelmainitud Stockholmi MM-hõbedale kroonis visa mehe pingutusi ka Kreeka-Rooma maadluse olümpiakuld 1924. aasta Pariisi olümpialt. Kusjuures selle Eesti maadlejate üldse esimese olümpiavõidu pälvis Pütsep võistluste kergeimas kehakaalus (-58 kg), minnes ühtlasi ajalukku seni kõige kergema Eesti olümpiavõitjana läbi aegade!
/nginx/o/2021/07/26/13946567t1h5564.jpg)
Kaasaegsed mäletavad maadluse olümpiavõitjat uudishimuliku, rõõmsameelse ja head nalja hindava mehena, kes innustus spordi kõrval muustki põnevast. Nii võttiski Pütsep pärast Pariisi olümpiat ette ekskursi kinokunsti maailma, osaledes mitme kodumaise mängufilmi tegemisel ning proovides Tallinnas tegutsenud õppestuudios isegi näitlejakutset omandada.
Esimene film, kus huvilised Pütsepa annet nautida võisid, oli 1924. aastal Eesti National Filmi vändatud komöödia «Õnnelik korterikriisi lahendus», mille lavastas Konstantin Märska. Lehtedes leidis see linateos üldiselt positiivse vastuvõtu kui «tehniliselt ja sisuliselt hästi õnnestanud pilt», ühe peaosalisena esinenud Pütsep aga teenis ära Eesti Chaplini hüüdnime. Aasta hiljem astus Pütsep ekraanile veel teiseski sama stuudio filmis «Tšekaa komissar Miroštšenko», ent sellega tema artistitee ka piirdus. Edasi pühendus ta taas maadlusele.
1927. aastal täienes maadlussuuruse auhinnakogu hõbemedaliga EM-võistlustelt Budapestis ning esikuuikusse jõudis ta oma viimaselgi olümpiastardil 1928. aastal Amsterdamis. Nii sai temast esimene Eesti sportlane, kellel õnnestus võistlejana osaleda kolmedel olümpiamängudel (aastail 1920-1928) – ja seda rohkem kui edukalt, sest peale Pariisi olümpiakulla mahtus ta ju kuue parema sekka veel 1920. ja 1928. aasta mängudel.
Kuid see ei pidanuks olema sugugi kogu lugu. Õigupoolest soovinuks tollal juba püsivalt Soomes elanud Pütsep kaasa teha neljandatelgi mängudel, ajades end 1932. aasta Los Angelese olümpia eel lausa elu vormi, paraku otsustasid Eesti olümpiajuhid suurte kulude tõttu kodumaalt USAsse sportlasi mitte lähetada.
/nginx/o/2021/07/26/13946566t1hc16d.jpg)
See uudis sisuliselt lõpetaski Pütsepa sportlaskarjääri. Edasi veetis ta oma elu peamiselt Soomes, olles vahepeal siiski ametis Berliini olümpiaks valmistunud Läti maadluskoondise treenerina.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/07/7074251t1hd235.jpg)